Tallinnas ei ole autot vaja?
Lapse sünnipäeva puhul (vt eelmine postitus) sõitsin tol päeval Sõpruse puiesteele Pihlakasse, et koogikesed võtta. Haarasin sealt karbid ja vinnasin autosse. Sõitsin tagasi kodu poole (tegin sel päeval kodus tööd) ja mõtlesin, et mismõttes Tallinnas saab ilma autota hakkama? Kesse nii räägib? Paljud tegelt. Mul on endalgi on mitu tuttavat öelnud, et pole vaja, aga lõpuks ikkagi ostavad. Muidugi võime arutada pikalt, mis tähendab “hakkama saamine” ja “vajadus”, aga ma räägin pigem konkreetselt mingitest olukordadest.
Jah, muidugi pole alati TÖÖL käimiseks autot vaja. Isegi mitte vaja, vaid pole otstarbekas, kui sa elad näiteks kesklinnas ja su töökoht on sealsamas või siis paari trammipeatuse kaugusel. Olin isegi töökohta vahetades olukorras, kus kaalusin tööpakkumist, kus tööle oleks olnud mul sõita kodu eest trammiga ca 4-5 peatust. Isegi, kui ma oleks tahtnud tööle autoga minna, poleks seal olnud kuskil parkida (südalinn noh!) ning ametisõitudeks oli töö poolt auto olemas, aga vaid reaalselt ametisõitudeks tööpäeva sees. Kuid isegi siis oleksin ma ostnud auto, sest ma ei ela ju ainult kodu ja töö vahet käies!
Aga mul on ju muu elu ka, mitte ainult töö. See, kus lähen toon lapsele sünnipäevaks karpide viisi kooke ning hiljem sõidan kogu tavaariga pluss laps veel sünnipäevale ka. Jah, muidugi saaksin ma siit lähedalt poest ka mingid suvalised koogid osta, elukaaslase autot paluda (mis muidugi nõuaks orgunni ja sebimist) või paluda teda ise need koogid tuua. Uberiga saaks ära käia. Või trolliga?! Suvekuumuses minna ühistranspordiga kreemikookidega karpe transportima?! Jah, muidugi, mugav. Autot pole üldse vaja, igale poole saab ühistranspordiga ka?!
Muidugi lahenduse leiaks, kui vaja ja autot pole, aga öelda, et Tallinnas pole autot üldse vaja ja et ühistranspordiga saab kiiremini jne… No kõik ikka oleneb. Kas eladki oma kitsas tööle-koju maailmas või on sul ka lapsed, sõbrad ja muu elu. Kui load on ja raha, siis iga täie mõistusega inimene ostab ju auto? Jah, see on kulu. Versus ühistransport on tasuta. Aga kui on võimalus ja raha omada autot, siis tundub igati normaalne see soetada. Kusjuures tahan omada sellist, millele saan loota. Miski pole muidugi 100% kindel, aga auto, mis iga kuu putitamist vajab, sest ei lähe käima või jääb tee äärde, ei ole närvikulu väärt. Ma ei tahaks pabistada iga kord, et kas vean välja või ei. Mulle meeldib, kui ma saan inimeste ja asjade peale loota ning pigem teengi endast kõik võimaliku, et see nii ka oleks.
Pidin hiljaaegu joonistama paberile oma elu kujutise, mingi kujundi. Suvaline. Lihtsalt võta ja joonista. Siis pidin paigutama sinna kujutisse erinevaid “asju”. No näiteks – kolm tähtsamat ASJA elus ja kolm tähtsamat inimest elus ja kolm unistust jne jne. Tavaliselt panevad selle kujutise keskele (mis on inimese elu) ennast. Ma panin oma AUTO 😀 Jumala loogiliselt enda meelest – auto on vahend, millega kaasneb vabadus ja sõltumatus, see viib mind kõikidesse kohtadesse sellel kujutisel, kus mul on teised inimesed/asjad/objektid/kohad. Igaks juhuks ütlen, et ma ei ole see, kes oma autot silitab ja putitab, unejuttu loeb ning moekaid esitulesid või velgi vahetab. Minu jaoks on auto VAHEND, mis peab olema töökindel (ja mitte räma parsa välimuselt :D). Loomulikult tore, kui tema disain on mulle meele järgi, kiirendus hea ja mugav sõita. Õnneks minu kriteeriumitele mu auto ka vastab.
Eio hakanud miljonit näidet üles lugema, kus mul minu elus auto elementaarne sõiduvahend on ja turva- ning mugavustunde tagab, kuid sellest ühest näitest vast piisas ka pointi välja toomiseks.
Kuidas teil? Kus elate? Kaugel tööl käite? Kas auto on?
Foto: pixabay.com
HL
Meil on mõlemal load, auto ka. Peres on kaks väikelast ka veel. Aga plaanime auto maha müüa, sest me ei kasuta seda lihtsalt nii palju, et ära tasuks.
Mehe töökoht on ca 4 km kaugusel. Mina olen hetkel lapsehoolduspuhkusel veel, aga töökoht hakkab jääma samuti ca 4-5 km kaugusele. Lasteaed on ca 1 km kaugusel. Toidupoes käime põhiliselt 5 km kaugusel. Ei ela hetkel Eestis, vaid üsna mägises kohas, nii et see faktor ka lisaks.
Kuidas me siis liigume? Jalgsi ja rattaga. Pärast auto mahamüümist saab vajadusel võtta takso või rentida auto. Ikkagi odavam kui auto pidamine (jah, oleme arvutanud ja arvestanud). Okei, rattatreileri lastele ostame asemele, aga see ei nõua kütust ega kindlustust ega ülevaatust jne jne.
Poekraami veamegi seljakotis koju, ei ole midagi keerulist. Kui tõesti on vaja kreemikooke vedada – seda ei juhtu eriti sageli -, saab taksoga käia. Enamus käike saab niimoodi ilma probleemideta tehtud. Kui talvel on lumi põlvini ja sahad pole veel käinud, pole mingit vahet – autoga saab siis veel kõige vähem kuhugi. Nende sõitude ja jalutuskäikude ajal saab üksteisega rahulikult vestelda või üksi olles lihtsalt mõelda oma mõtteid. Töö on mõlemal piisavalt pingeline ja vaimset tööd nõudev, et selline “mahalaadimine” on väga mõnus.
Siin on see kusjuures hästi tavaline, et inimesed ühildavad oma töölemineku/-tuleku ja trenni.
Boonuseks on see, et oleme kõik väga heas füüsilises vormis. Maraton? Poolmaraton? Pole probleemi. 4-aastane läbib 10 km jalgsi ilma mingi probleemita.
Kokkuvõttes – igaühele oma. Kuidas ma Tallinnas elades toimiksin, ei tea. Ilmselt üritaksin ikkagi võimalikult palju enda jõul liikuda. Kuigi sellega peab tõepoolest arvestama, et Tallinn on äärmiselt liikluskultuuritu linn, nii et põhimõtte pärast kangelast mängida ei ole ka mõtet.
ebaparlikarp
Ma küll ei tea, kus Sa elad, aga rääkides Tallinnast. Minu küsimus oligi nagu see, et kas inimesed siin Tallinnas elades (ja rääkides, kuidas tööle saab ühistranspordiga ja autot ei ole vaja) mujal ei käigi kui kodu-töö-toidupood. Sa ka kirjeldasid vaid seda trajektoori kodu-töö-lasteaed-pood.
Ma just tulin täna rongiga Ida-Virumaalt, ei viitsinud autoga ise nii pikka maad sõita ning ma elan kohe Balti jaama lähedal, väga mugav. Õnneks ei ole pidanud hakkama arvutama, kust mida saaks kokku hoida ja mida maha müüa, saan lähtuda mugavusest. KUnagi aga ei tea, mis elu ette toob, seega ei praali 🙂
HL
Ma mainisin tegelikult rattatreilerit ning rendiautot/taksot ka. Nendega saabki kaugemal käia. Me ei ole mänguväljakutel passijad, nii et käime sageli matkamas, mägedes ronimas, marju korjamas jne. Rattaga saab sõita kuni 100 km raadiuses vabalt, ühe päeva matkade puhul on raadius kuni 50 km.
Tõin meie pere lihtsalt näiteks, et palju on eelistuste küsimus. Kokkuhoid on meil põhimõtteline küsimus, mitte vajadus. Boonuseks on muidugi see, et meil istub pangakontol ühe väiksema Tallinna või keskmise Tartu korteri ostuks (ostuks, mitte sissemaksuks) piisav raha. Mõistlikum on mõelda enda vajadused ja kulud läbi, et saaks suurendada enda passiivset sissetulekut.
Milvi
Ma kuulen seda autojuttu nii palju viimasel ajal ja ma lihtsalt ei saa aru. Jah, ma saan kõigist neist põhjendustest aru, mida sa siin loetlesid. Jah, on vabam ja mugavam ja kiirem. Aga miks mul PEAB ikkagi auto olemas olema? Iga inimene elab nii nagu talle meeldib ja sobib, kõik on nõus. Aga see eluviis paneb üldiselt ikkagi inimesi pead raputama. Kutsub isegi selgitama täpselt neid samu põhjuseid, mis siingi loeletud. Mõnikord tekib tunne nagu ma oleks hoopis taimetoitlane või mingi muu vähemus, kes teisi oma valikutega nii närvi ajab ja ümber suunama kutsub. Ma pole kunagi öelnud, et ma lube ei tee ja olen alati ka arvanud, et kui tekib vajadus, küll siis teen. Aga ei ole lihtsalt hetkel olnud sellist suurt vajadust või tahtmist. Samas kui maailmas ringi rännata, siis tekib mulje, et ehk on asi ikkagi vaid eestlaste autohulluses. Vabandust, et nüüd välja elasin end. 😀 Asi pole selles, et mul autot pole ja ma sisimas tahaks… ma tunnen mõnikord nagu mingi heidikuna. Ega selle pärast ma ju ka lube tee/autot ei võta, et jumala eest ühiskonna heakskiitu saada.
ebaparlikarp
SUL ei peagi auto olema. Ja kui inimesele meeldib näiteks ebamugavus, siis ongi põhjendatud argument 😀
Aga kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis arvan, et see on enamvähem nii, et kui autot olnud pole, siis ei oska ettegi kujutada, kuidas see võib (aga ei pea!) elukvaliteeti muuta. Samas, kui inimene tõepoolest ei käigi kuskil väga ringi, lapsi ka ei ole, kellele kottide viisi toitu vms koju tarida või trenni viia, siis VAJA tõesti autot ju pole. Eriti, kui inimene suhtubki autodesse kui autohullusesse. Oleks meil korralikud jalgrattateed ja aasta ringi mõnus kliima, sõidaks ilmselt palju rohkem inimesi ka näiteks rattaga.
notsu
mul on isa ja elukaaslane mõlemad sellised, kes on kunagi load teinud, aga ei taha autoga sõita, sest auto juhtimine on nende arust tüütu. isa load on vist praeguseks kehtivuse kaotanud, sest neid peab vist vahepeal pikendama (?), elukaaslasel praegu veel on ja ta tegi ohates oma vanemate kolimise järel meile jäänud autole ülevaatuse ära ja jättis maha müümata, öeldes, et kassiga loomaarstil käimine ehk õigustab natukenegi selle olemasolu. a see kassiga arstil käimine on ka ainuke asi, mida me sellega teeme, ja kui seda autot vahepeal ei olnud, siis käisime taksoga. pmst jälgime praegu, kumb tuleb kulukam, kas ainult loomaarsti pärast autopidamine (kindlustused-ülevaatused-värgid) või ikkagi taksoga sõitmine.
mis ma sellega öelda tahan, on see, et mõne jaoks on autojuhtimine ise kohutav ebamugavus, nii suur ebamugavus, et iks kohtade ligipääsetavaks muutumine ei kaalu seda üles. autojuhtimine kui tüütu lisatöö, mida peab vabast ajast tegema.
notsu
teiseks, spontaansusest: spontaansusi on erinevaid. ma olen näiteks autoinimestega linna peal olles märganud, kuidas just nemad osa tegevusvõimalusi enda jaoks juba ette välistavad – me ei saa õhtu jooksul liikuda sinna-ja-sinna, sest sealt on liiga kauge parkla juurde tagasi tulla, aga autot ööseks parklasse ei taha jätta, sest hommikul läheb vaja. spontaansest veiniklaasist rääkimata.
kokkupandav ratas tundub mulle eri spontaansuste ühendamise mõttes optimaalne. sellega saab vajadusel ühistransporti minna, mingisse sõlmpunkti sõita ja sealt oma jõul suht kiiresti edasi; pääseb ka rohkematest kohtadest läbi kui autoga; ja kui kuskilt isegi rattaga läbi ei saa, saab kokku panna ja kukile võtta ja jala ikka läbi.
ja neid inimesi kellele rattasõit lihtsalt iseenesest meeldib, tean ma ikka rohkem, kui neid, kellele autosõit kui niisugune iseenesest meeldib (st kes lähekski autoga sõitma puhtalt autojuhtimise lõbu pärast). autoga sõitjad räägivad ikka pigem vajadusest kui lõbust.
ebaparlikarp
Ma üldiselt lähen siis trammiga linna, kui parkida pole võimalik (kuigi tegelt ikkagi suht alati on võimalik) või kui spontaanne veinijoomine, siis saab alati auto kuhugi jätta, enne koju ära viia või mida iganes. Aga jah, selles mõttes on sul õigus, et tõenäoliselt on inimesi, kes autot omades ühistranspordiga ÜLDSE ei sõida ja siis neile võib auto omamine kohati piiranguid tuua, juhul kui nad ise ka autos nii kinni on.
Rattasõit Tallinna linnas on minu meelest enesetapp. Jätan vahele.
hm
No mulle nt. tõesti meeldib autoga sõita. Kui rasked ajad on olnud, siis teengi vahel lihtsalt pika tiiru sihiga eikuskile. Sõitmine rahustab, sunnib mõtteid mujale viima (roolis peab ju keskenduma) ja on üldse kuidagi meditatiivne tegevus minu jaoks. Saan aru, et olen ilmselt erand aga minu arust on see vabadus, mis auto (või ka tsikkel) annab täiesti fantastiline. Linnas muidugi käin ka palju jala, kui tean, et parkimisega oleks jama vms, kuid ühistransporti pole vist 15 aastat kasutanud ja ei tunne absoluutselt puudust ega vajadust selle järele.
ebaparlikarp
Mina ise olen see, kelle jaoks auto juhtimine on tohutult tüütu. TOHUTULT! Seega paljud pikemad otsad (vanemate juurde) olen vahel ka rongiga teinud, kuna rong läheb mu kodu juurest. Küll aga ei kujuta ette just igapäevaelu ilma autota ette, seda et peaksin passima ühes bussipeatuses ja siis teises trammipeatuses, et kuhugi sõita, eriti vihmase ilmaga või talvel. Ilmselt tundub mulle see siiski suurem ebamugavus kui autot juhtida. Auto juhtimine ei ole mulle hirmutav vms, lihtsalt kohutavalt igav.
notsu
kindlasti on osalt ka harjumustes kinni, mis sorti tüütus täpselt tüütum tundub ja mis sorti vabadus olulisem. tuttavast vabadusest on raskem loobuda, tuttav tüütus tundub nagu taustsüsteem, mitte mingi väljapaistev probleem.
Elli
Mul on load, aga autot pole. Elan Tallinna kesklinnas, töökoht on kodust u 500 m kaugusel, sh võin kodus ka tööd teha, ei pea iga päev kohal käima. Üldiselt käingi lihtsalt jala igal pool (töö, pood, trenn, meelelahutus). Lähisugulased ja parimad sõbrad elavad kõik Tallinnas. Võib-olla sõidaks Eestis rohkem ringi, kui auto oleks, aga vabal ajal niisama lebotamine sobib mulle ka väga hästi 😀 Kui elukoht oleks töökohast jms kaugemal või oleks muid n-ö kohustulikke sõite vaja teha, siis ostaks ikka auto.
Kaidi
Ma ei tea, kas mul on varasemast ajast mingi trauma või mistõttu peab ühistranspordi kasutamine mugav olema (aastaid tagasi sai nt piritalt nr 5 bussiga männikule sõidetud, et sealt kolleegiga edasi saada. Palk oli lihtsalt selline, et marsa jaoks ei jagunud ja ülemus arvas,et milleks palka tõsta kui nt mees teenib hästi). Mugavuseks pean seda, et sihtkohta saan ühe trammi, bussi või trolliga ja seda mõistliku aja jooksul. Ja kui autoga sõita ei viitsi, siis sõidan ka tartusse bussiga. Nii, et esimene valik on siiski mugav auto ja iseseisvus ning siis võib muid variante kaaluda.
Kristii
Mul on auto olnud 16-eluaastast peale. Titekatega enamasti sõitsingi koos vanematega aga kohe kui täisealiseks sain, liikusin ise autoga igale poole. Ma olengi seni autoga toimetanud. Saaks kindlasti hakkama ilma aga ÜLDSE ei tahaks.
Elan Uuesalus, kontor keslinnas, lapsed lasteaias Männikul ja trennis Audenteses.
Piret
Kõik on võimalik, ka autota elamine. Aga see pole see…
Mina olen justkui ümbersündinud. Elasin kunagi Mustamäel, töötasin kesklinnas ja justkui tundus, et aga milleks auto, kui igale poole saab ju ka ühistranspordiga. Ja mingil põhjusel olin veendunud, et mul on ajus see koht puudu, mis on vajalik juhiloa saamiseks. Nüüd 6 aastat hiljem on mul load ja ei kujuta ette autota elu.
Tagantjärgi analüüsides näen, et ilma autota elu oli võimalik vaid sellepärast, et ma juba eos välistasin need tegevused, mis ilma autota võimalikud olid – ei mõelnud elukohale väljaspool Tallinnat, välistasin töökohad, mis olid asukoha mõttes kehvas kohas, isegi ei kaalunud nendesse poodidesse minekut, kuhu ühistranspordiga ei saanud või sai umbes viie ümberistumisega, ei läinud sinna spordiklubisse, mis jäid ebamugavasse asukohta, ei sõitnud laupäeval Keibu randa grillima jne jne jne.
Praegu ei kujuta ma elu autota ees. Veelgi hullem – ma ei kujuta isegi ette elu ainult ühe autoga peres, sest auto jagamine tundub ka juba keeruline. 😀 Oleme mehega mõlemad väga iseseisvad ja läheksin hulluks, kui kogu aeg keerleks jutt selle ümber, kes autot mis päeval vajab ja kas võtab teise ka töölt tulles peale vms…
Elan linnast eemal ja hea meelega käin endiselt tööle rongiga, samas naudin seda, et kui on rõve ilm või on vaja varem/hiljem tööle minna, siis on mul võimalik ka autosse istuda ja lihtsalt sõita. Vabadus ja sõltumatus!
Muide, iga kord, kui näen maantee ääres bussipeatustes inimesi, on mul neist lõpmata kahju. Sest tundub päris kohutav kompsudega mingi 2 km peatusesse kõndida ja siis vihmas ja tuules bussi oodata. Lapsepõlvetraumad. 😀
Minu jaoks on elu autota nagu elu miinimumpalgaga elamine – võimalik ja tehtav ja väga paljud saavad hakkama, aga suurte piirangutega. Selline elu eeldab pidevalt planeerimist ja kalkuleerimist ja tihti toob kaasa teatud asjadele käega löömise ja loobumise. Elu autoga on nagu selle inimese elu, kes saab korralikku palka – saab endale lubada spontaansust, mugavust ja rohkem valikuid (poed, töökohad, laste trennid, üritused jne).
Marit
Tallinnas saab autota hakkama:
a) kui sul on vaja liigelda trajektooril mistahes linnaosast kesklinna ja tagasi
b) kui sul on sõbrad, kellel on auto ja nad on nõus sind transportima. 😀
Pere saab Tallinnas 1 autoga hakkama, kui mõlemate töökohad on kontorites, paiksed ja algavad ja lõpevad täpselt kella pealt. St üks saab teise ära viia ja pärast peale korjata või üldse trammiga 2 peatust sõita. Või ei ole neil ühtki last.
Seda, et autota saab Tallinnas hakkama, kipuvad arvama ka inimesed, kes elavad linnast väljas ja leiavad, et nendel on õigus kasutada autot, aga linnas elades seda justkui vaja ei ole… sest tasuta ühistransport ju.
Oma autokasutuse kohapealt näen küll, et olgu kuidas on, tööl käimisele kulub mul päevas maksimaalselt 10 km (kooliaastal käin kodus lapsega lõunal, siis 20km), aga päevane kaalutud keskmine läbisõit jääb 68 km kanti. Kooli-trenni-lasteaia hooajal on ka iga minut arvel ja autota ei pruugi lihtsalt jõuda, kui pärast tahaks niisama oleledes ka kodus perega aega veeta.
Paljud sõbrad elavad ikka linnast veidi väljas, ühistanspordiga sinna ei saa. Vanemad elavad pehmelt öeldes karup..s. Bussiga sinna sisuliselt ei saa, viimased rongid-bussid lähevad kaugelt enne tööpäeva lõppu ja ükski neist ei sõida sihtkohta. Viimane tähendab, et tuleks keegi kuhugi järgi kutsuda. Ehk siis, jah saaks ühistranspordiga kohale, kui keegi oma autoga järgi kutsuda.
Ma ikka aegajalt teen eksperimente, et kuidas oleks autota liigelda. 😀 Enamasti need üle nädala ei kesta. Tööle ühistranspordiga minemine ei ole mugav ja on tohutult ajamahukam (jala vs osaliselt ühistranspordiga tuleb suhteliselt sama välja). Ilusa ilmaga võib ju vahest jalutada ja rattaga sõita, aga ilma, no ei saa hakkama.
Laura
Elan maal ja töökoht 60 km kaugusel.
HS
Elan 5 km maakonna keskusest, seal on poed, arstid ja töö jne. Olin olude sunnil umbes par kuud autota ja elukaaslase vedada… Surm. Ma tahan olla sõltumatu. Ma sõidan niisama ka palju, st mulle meeldib ringi trippida. See nädal sõitsin u 1200km.
Nell
Kuurortlinnas elan. Kodust tööle on nii 15 minutit jalutada aga kuna laps vaja ka lasteaeda viia ning lasteaed ja töökoht asuvad kodust vastassuundades siis autota hästi ei kannata. Või noh, kannatab aga mu aeg on ka midagi väärt. Tegin eksperimendi ja tuvastasin, et marsruut kodu-lasteaed-töö võtab ühistranspordiga aega 1,5 tundi ning kell 8 tööle jõudmiseks peaks uksest välja astuma vara. Autoga võtab sama marsruut 20-25 minutit. Olen jah laisk ja mugav aga need rohkem kui 2 tundi aega päevas kuluvad mul ära küll.
ebaparlikarp
Laisk ja mugav, kuna ei taha KAKS TUNDI igast päevast lampi tuulde lasta? Ole nüüd! 🙂
Haige Tont
“Kui load on ja raha, siis iga täie mõistusega inimene ostab ju auto? Jah, see on kulu. Versus ühistransport on tasuta. Aga kui on võimalus ja raha omada autot, siis tundub igati normaalne see soetada.” Nagu…mida???
Kas sa päriselt arvad, et täiesti normaalne ja täiemõistuslik on osta auto pelgalt sellepärast, et sul on raha? Kurb.
Pidasin end seniajani ökonoomseks ja loodusest hoolivaks kodanikuks, kae nalja, tuleb välja, et ma lihtsalt olen poolearuline.
ebaparlikarp
Või siis äkki ma ikka natuke provotseerin sinusuguseid oma sõnastustes ja kirjutistes 😉
Loodusest hooliv ja ökonoomne inimene võib ka poolearuline olla. Need ei välista ju üksteist 😀
Külaline
Ma imestan ka selle autot-pole-vaja jutu puhul, et kas inimesed siis kasvõi nädalavahetustel oma tavalisest trajektoorist kõrvale ei kaldu. Ikka tahaks ju kuskile loodusesse sõita või teise linna kohvitama, jalutama, festivalitama või siis on vaja mingit träni transportida. Lisaks on ühistransport küll hea vahend konkreetselt nt Mustamäelt kesklinna saamiseks, aga mitte enam kasvõi Haaberstist Mustamäele või Nõmmelt Lasnamäele sõitmiseks (suvalised näited). Muidugi ei hakka ma ise ka kesklinna piires a la Viru Keskusest autoga vanalinna sõitma, auto omamine ei tähenda, et enam ei võiks üldse jalgsi käia või trammiga sõita.
Millegipärast on mõnda inimest, kellel autot üldse vaja pole, ikka tarvis kuskilt peale võtta või ära visata. Ma ei ole kade, aga üldiselt arvan, et täisealine inimene võiks siiski ise vabalt liikuda ja auto selle vabaduse annab, et ükskõik kust kasvõi keset ööd soovi korral koju sõita või spontaanselt kuskilt läbi astuda.
ebaparlikarp
Ma näiteks ei kujuta ette, et peaksin hakkama toidupoest toitu vedama rasked kotid käes. Olgu, sellele on lahendus – saad tellida ka koju. Aga teinekord ikka tahaks värske puuviljavaliku vms oma silmaga üle vaadata ja valida. Ükskõik, mis suuremat asja ostes, on see ju vaja koju vedada, kas või pesurest või turukraam.
Jepp, kui on auto, ei välista see ju vahel ühistransporti, kui see tõesti mõne käigu puhul mõistlikum.
notsu
Mu vanemad ei ole kunagi autot pidanud (suhtumine on umbes selline, et auto oleks mõtet võtta siis, kui jaksaks ka juhi palgata, sest ei viitsi lihtsalt kommuteerumise pärast seda tööd teha, mida autojuhtimine endast kujutab) ja olukorras, kus on Tln piires mõistlikum autoga sõita, võtavad takso. Seda ei tule ju teab kui tihti ette.
ilmselt kujunevad niiviisi ka teistsugused eluharjumused – maale suvila võtmine ei tule lihtsalt pähegi -, aga mulle tundub, et nad ongi oma harjumustelt linlikumad kui keskmine eestlane ega tunnegi vajadust suvilas müttamise järele.
Kati
Noh, olenevalt elukohast saab ka Tallinnas autota üsna hästi hakkama. Ent auto omamine on mugav ja olenevalt kellaajast, elukohast ja liiklusest, mõnikord ka kiirem lahendus. Ma olen iga kell hands down HEA ühistranspordi eest, kus bussiga või trolliga või trammiga saab kiirelt ja mugavalt sinna kuhu vaja. Aga paraku, vähemalt Tallinna puhul, jätab ühistranspordivõrk väga soovida, bussiühendused on mõnikord kas olematud või sõidab buss korra tunnis ja sedagi mõnikord vaid olemasolevate elamurajoonide vahel – kui elad uusarenduses, või Mustamäe, Õismäe lõpus jne, siis unista aga edasi.
Paraku on ka nii, et kui oled üksi või heal juhul elukaaslasega, siis saab jah autota hakkama. Ühe lapsega saab veel nibin-nabin, aga juba kahe lapsega läheb väga keeruliseks. Auto on mugav variant, aga selle vajaduse on tinginud asjaolu, et ühistransporti pole piisavalt arendatud, et see pole kiire, ökonoomne, puhas ega lähtu tarbijate vajadustest (ja “tasuta” ühistranspordi puhul ei hakka ükski neist asjadest ka juhtuma).
Helen
Viimasel ajal saab tihti ka rattaga sõidetud, kusjuures ummikutes on rattaga kiirem tee tööle, kui autoga. Samuti meeldib näiteks kesklinna kinno jalgrattaga sõita (u 30min teekond sinna ja 30min tagasi). Eriti mõnus on suveõhtul rattaga kinost tagasi sõita, kui vaikselt hakkab juba õhk jahedamaks minema.
Küll aga on auto väga oluline osa elust – nii enda kui ka elukaaslase vanemad elavad üle 100 ja 250 km kaugusel väikelinnas. Otseloomulikult saaks nendesse väikeohtadesse liigelda ka ühistranspordiga, aga siis kuluks sinna liikumisele umbes 6 tundi ja tagasi liikumisele 6 tundi (autoga 3 tundi + 3 tundi). Ilmselgelt eelistame autot. Samuti ka Sinu ära toodud põhjused – sünnipäeva toidukraami jms käe otsas / lenksu otsas ei vea (kuigi viimasel ajal tellime enamuse toidust nagunii FreshGoga).
Tööalaselt on tegelikult ka tihtipeale autot vaja – kaupa laiali vedada, töö juurde erinevaid tarvikuid vedada (värvid jms) jne. Arvestan tavaliselt ette, mis päevadel liigun autoga, mis päeval rattaga, et kõik oleks paigas. 🙂
Aga reaalselt vaadates, 75% ajast liigun autoga, 25% ajast jalgrattaga. Ühistransprti kasutan heal juhul kord kuus, kui sedagi.
Häly
Endal mul pole lubegi ja Kristiinest Kesklinna tööle käia saan trolliga igati edugalt. Või noh praeguste kuumade ilmadega on see trollisõit küll totaalne piin. Olen seni ilma hakkama saanud, aga nõustun, et kui tahad näite vabal ajal ujuma minna(ala Männikule) või miskit põnevat avastaba, siis no bussiga ikka ei viitsi küll. Rääkimata siis pühapäevastest poeskäikudest, kui ei käi kodupoes nipet näpet ostmas, kui miskit otsa saanud 😀 Ütleme nii et saab ilma hakkama, aga on mugav küll, kui elukaaslane sõidutab 😂 ja eks üks hetk ehk lähen teen ise ka need load kunagi ära.
Häly
No kurja see telefoniga trükkimine, ära pane vahepeal neid valesid tähti tähele 😂😂😂
Klari
Väikelinnas elan, maakonnakeskuses käin tööl. Umbes 20 kilti on kodust tööle. Autoga sõidan hommikul 20 minutit, bussiga läheks tund aega, sealjuures peaks viimased 4 kilti jala käima. Tasuta ühistransporti meie maakonnas ei ole.
Nii et jah, auto. Kindlasti auto.
Krista
Elan ja töötan kesklinnas seega vahest tööle jala või trammiga 2 peatust. Aga auto on olemas ja kindlasti on seda vaja 😁 Nt elavad vanemad lõuna-eestis või on vaja koeraga arsti juurde minna või elukaaslase vanemate juurde võiii…