Lapse sünnipäeva puhul (vt eelmine postitus) sõitsin tol päeval Sõpruse puiesteele Pihlakasse, et koogikesed võtta. Haarasin sealt karbid ja vinnasin autosse. Sõitsin tagasi kodu poole (tegin sel päeval kodus tööd) ja mõtlesin, et mismõttes Tallinnas saab ilma autota hakkama? Kesse nii räägib? Paljud tegelt. Mul on endalgi on mitu tuttavat öelnud, et pole vaja, aga lõpuks ikkagi ostavad. Muidugi võime arutada pikalt, mis tähendab “hakkama saamine” ja “vajadus”, aga ma räägin pigem konkreetselt mingitest olukordadest.

Jah, muidugi pole alati TÖÖL käimiseks autot vaja. Isegi mitte vaja, vaid pole otstarbekas, kui sa elad näiteks kesklinnas ja su töökoht on sealsamas või siis paari trammipeatuse kaugusel. Olin isegi töökohta vahetades olukorras, kus kaalusin tööpakkumist, kus tööle oleks olnud mul sõita kodu eest trammiga ca 4-5 peatust. Isegi, kui ma oleks tahtnud tööle autoga minna, poleks seal olnud kuskil parkida (südalinn noh!) ning ametisõitudeks oli töö poolt auto olemas, aga vaid reaalselt ametisõitudeks tööpäeva sees. Kuid isegi siis oleksin ma ostnud auto, sest ma ei ela ju ainult kodu ja töö vahet käies!

Aga mul on ju muu elu ka, mitte ainult töö. See, kus lähen toon lapsele sünnipäevaks karpide viisi kooke ning hiljem sõidan kogu tavaariga pluss laps veel sünnipäevale ka. Jah, muidugi saaksin ma siit lähedalt poest ka mingid suvalised koogid osta, elukaaslase autot paluda (mis muidugi nõuaks orgunni ja sebimist) või paluda teda ise need koogid tuua. Uberiga saaks ära käia. Või trolliga?! Suvekuumuses minna ühistranspordiga kreemikookidega karpe transportima?! Jah, muidugi, mugav. Autot pole üldse vaja, igale poole saab ühistranspordiga ka?!

Muidugi lahenduse leiaks, kui vaja ja autot pole, aga öelda, et Tallinnas pole autot üldse vaja ja et ühistranspordiga saab kiiremini jne… No kõik ikka oleneb. Kas eladki oma kitsas tööle-koju maailmas või on sul ka lapsed, sõbrad ja muu elu. Kui load on ja raha, siis iga täie mõistusega inimene ostab ju auto? Jah, see on kulu. Versus ühistransport on tasuta. Aga kui on võimalus ja raha omada autot, siis tundub igati normaalne see soetada. Kusjuures tahan omada sellist, millele saan loota. Miski pole muidugi 100% kindel, aga auto, mis iga kuu putitamist vajab, sest ei lähe käima või jääb tee äärde, ei ole närvikulu väärt. Ma ei tahaks pabistada iga kord, et kas vean välja või ei. Mulle meeldib, kui ma saan inimeste ja asjade peale loota ning pigem teengi endast kõik võimaliku, et see nii ka oleks.

Pidin hiljaaegu joonistama paberile oma elu kujutise, mingi kujundi. Suvaline. Lihtsalt võta ja joonista. Siis pidin paigutama sinna kujutisse erinevaid “asju”.  No näiteks – kolm tähtsamat ASJA elus ja kolm tähtsamat inimest elus ja kolm unistust jne jne. Tavaliselt panevad selle kujutise keskele (mis on inimese elu) ennast. Ma panin oma AUTO 😀 Jumala loogiliselt enda meelest – auto on vahend, millega kaasneb vabadus ja sõltumatus, see viib mind kõikidesse kohtadesse sellel kujutisel, kus mul on teised inimesed/asjad/objektid/kohad. Igaks juhuks ütlen, et ma ei ole see, kes oma autot silitab ja putitab, unejuttu loeb ning moekaid esitulesid või velgi vahetab. Minu jaoks on auto VAHEND, mis peab olema töökindel (ja mitte räma parsa välimuselt :D). Loomulikult tore, kui tema disain on mulle meele järgi, kiirendus hea ja mugav sõita. Õnneks minu kriteeriumitele mu auto ka vastab.

Eio hakanud miljonit näidet üles lugema, kus mul minu elus auto elementaarne sõiduvahend on ja turva- ning mugavustunde tagab, kuid sellest ühest näitest vast piisas ka pointi välja toomiseks.

Kuidas teil? Kus elate? Kaugel tööl käite? Kas auto on?

Foto: pixabay.com