Meie viimane alles jäänud hamster suri nüüd vanadussurma. Sellega on siis ühel pool. Kuna laps ikka tahaks väikest looma ja mulle ka nii väga meeldivad närilised, oli meil plaan võtta uus loomake, aga väikse lisatingimusega – loomal võiks ka aju olla. Inimese mõistes siis. Ma usun, et meie kääbushamstrid polnud sugugi rumalad. Targad väänikud olid. Aga seda OMA maailmas. Nüüd tahtsime, et loomake ka meie maailmast aru saaks.

Ma polnud elus mõelnud võtta endale rotti. Ma ei karda rotte, nad ei tundu mulle jäledad ega midagi, aga mulle tundus, et on nii palju teisi nunnusid karvapalle, kes on rotiga võrreldes loogilisem koju võtta. Kuni siis sõbranna mulle rääkis oma lapsepõlveloo, kuidas tal on olnud kõikvõimalikke närilisi, aga rott oli parim. Suhtles ning oli nagu sõber. Sealt see otsus, rotti üldse kaaluda, sündis.

Olen kuulnud, et inimesed, kes kardavad madusid, tunnevad ka rottide vastu jõledust. Asi pidavat olema roti sabas, mis ongi justkui madu. Mulle meenutab see küll vihmaussi, aga no mulle meenutavad maailmas väga paljud asjad midagi, ega ma siis seepärast ei väldi kõike. Rosin-šokolaadis kommid meenutavad jänesepabulaid, aga ma söön neid väga hea meelega. Roti saba meenutab mulle vihmaussi, aga see ei pane mind kuidagi võdistama. Mu meelest täitsa tavaline looma saba. Mis sest, et vähem karvu. Mõnel inimesel on juukseid hõredalt peas. Tõsi, kõik inimesed ei tahaks sellist tüüpi kodustada.

Läksin rotti kõigepealt vaatama. Et no VAATAN lihtsalt. Nii kui ma vaatasin, pidin ta saama. Helistasin lapsele, saatsin foto. Laps kirjutas vastu: “VÕTA! NII ARMAS!” Ja nüüd on meil kodus pisike rotipoeg Ruudi:

9F3E3516-B348-4C9A-9FA5-CEF8950E32AF

Ruudi. Mina hüüan teda Ruts. Või siis Riidi-Ruudi-Ralla-Pakane-On-Valla. Viisiga.

A kuidas ma ei võta rotti, kui nad on niiiiii armsad. Nagu vaadake teda. Ma usun, et inimestele tunduvad rotid vastikud, kuna rotid – katk, haigused, keldrid, kanalisatsioonid, maal lakad, kuuritagused… Aga ma suudan neid vaadata vabalt koduloomana. Sõbralikud, armsad, tahavad inimese sülle ja peale ronida, pehmed, asjalikud. Osad räägivad, et neid tuleks kahekaupa kindlasti võtta, osad ütlevad, et vabalt võib ka üks olla. Ma võtsin ühe. Saagu, mis saab. Suhtleme temaga siis selle võrra rohkem. Iga päev on ta meil puurist väljas käinud ja meie peal roninud, kuid kui ta võimalust näeb, sibab ta on puuri tagasi. Ma juba ootan, et ta suuremaks kasvaks.

Mul tuli meelde tegelikult ainuke seos, mis mul rottidega minevikus oli. Üks kauge tuttav (kes alati oli mingites teatud asjades kõige targem, tavaliselt küll müütides, mida ta pidas raudtõeks :D) rääkis aastaid, kuidas rotid on maailma ägedamad loomad, nad on sõbralikud, targad, mitte kunagi ei hammusta ning et ta võtab oma lapsele roti. Võttis. Mingi aja pärast ühmas too töökaaslane suvalise jutu sees, et rott oli vaja magama panna, sest tal olid kasvajad, ning üldse nõme rott oli – hammustas. Ma arvan, et loom võib hammustada, või mitte hammustada. Saab öelda, et minu rott ei hammustanud mind mitte kunagi, mitte et mitte kunagi ükski rott ei hammusta. Sellistel tõsimeeli kõiketeadjatel võiks karma tihemini külas käia.

Aga meie rotipoeg on vahva. Ja mul on Nöepi kohta ka uudiseid, aga ma ei tea, kas saan kohe rääkida, mul juba nagu mingi miniloomaaia-blogi. Aga ma võiks vabalt võtta veel mõne kassi, siili, merisea, deegu või mõne muu tüübi. Äkki hakkavad kunagi koerad ka niimoodi meeldima. Või inimesed.

Foto: pexels.com