“Varastasin” Eveliisi kingikotist ühe rabatooniku. Ta lubas võtta, tal endal on neid tooteid küllaga. Ausalt, ma ei tea, miks ma just selle võtsin, ilmselt seepärast, et näomaske jms vajalikke asju on mul endalgi. Piserdan seda iga hommik kuuma duši alt tulles pritspudelist endale näkku. Hea värske tunne, aga… Piserdan. Rabavett. Näkku. Võimalik, et sama hea värske tunde annaks see, kui ma paneks tavalise jaheda kraanivee pihustiga pudelisse ja laseks pärast duši alt tulekut näkku. Tõenäoliselt.

Muidugi on see vegan (samas rabajärves ju elavad mingid kalad ja putukad, seega loomne kokkupuude ju siiski on?). Muidugi 100% looduslik. Peotäis vett, mis võetud rabast, on pandud klaaspudelisse, kena sildike peale, poelettidele ja 14 eurot. Loomulikult on see ka hand made. Kuigi, kui tegemist on 100% loodusliku rabaveega, kuidas seda saab kätega ise teha?! Ju siis villiti see kätega pudelisse ja kätega pandi silt peale. Hand made!

Raha:

puuke

Mitte raba, vaid RAHA

Mina ei tea, kui palju liitreid seda rabavett Eestis on, aga arvestades, et 100ml maksab poes 14 eurot, oleme väga rikkad. Iseasi, kas ka nõudlust on. Eestlased on rabahullud, suvel käivad rabas ujumas, sügisel matkamas ja tegelikult käiakse seal ka kõikidel muudel aastaaegadel, kas või selleks, et pilte teha. Võibolla eestlased armastavad tõesti raba nii pööraselt, et pärast suvist ja värskendavat rabas ujumaskäiku, lähevad poodi ja ostavad seda sama rabavett 140 eur/liiter väikse peotäie koju kaasa.

Ma saan väga hästi aru, et ega ainult 100ml vett 14 eurot maksa. Selle raha eest peab tootja (päris kummaline öelda “tootja”, kui ta rabavett ju tegelikult EI TOODA) seda vett ka hankma, mehaaniliselt filtreerima, pudelisse panema, pudelid ostma, sildid kujundama, sildid tellima (need pudelid ja sildid peavad tootmisettevõtted ju ka tootma), sildid peale panema, e-poodi üleval pidama, e-poe üldse looma, toodet turustama, turundama, endale palka maksma ja mida kõike veel. Sellest ka müügil oleva toote hind. Mis omakorda paneb mõtlema, et krdi palju tegevusi, muret, transporti, tootmist, sebimist, tellimist, reostamist sellise lihtsa asja pärast nagu pudelis rabavesi, mis tegelikult on kõigile kättesaadav ka vabas looduses ilma suure jalajäljeta. Te ei mõtiskle vahel nii?

Turustaja väidab, et nende rabavesi sisaldab ainulaadset nahka hooldavat bioaktiivsete ainete kompleksi. Googeldan “bioaktiivne” ja ega ma väga targaks ei saa. Leian hoopis Wikipediast koha, mis ütleb:

Rabavesi moodustub peamiselt sademeteveest, mille toiteelementide sisaldust mineraalne aluspõhi ei mõjusta. Rabavesi sisaldab kloori, lämmastikuühendeid (eriti lumevesi), väävelhapet, ammoniaaki ja muid keemilisi ühendeid. Vastupidi põhjaveele on sademetevesi vähese toitainesisaldusega, huumusvaene, oligotroofne (vähetoiteline).

Nagu ikka, leiab netist igasugusust infot. Valik, mida oskuda ja mida mitte, on suur. Aga võibolla see vähese toitainesisaldusega rabavesi tõesti nägu toniseeriv?! Maailmas on ju ennegi imelikke asju juhtunud.

Üks sama tootja turbamask aga sobis mulle jälle väga. Just see pinguldav, teisi ma ei ole proovinud. Ega see mul otseselt midagi ei pinguldanud, aga näonaha jättis õhtul õhetama ja hommikul oli palju puhtab ning siledam.

*Postitus sündis koostöös kaine mõistusega.

Edit: Ja just nüüd loen, et Eveliisile on see sama toonik suvel asendamatu 😀 No nagu ma ütlesin – hea ja värskendav, aga kui mõtlema hakata, siis…