Ma ei ole vist juba nädalaid mingit korralikku toitu valmistanud. Jah, täna keerasin õhtul kokku mingi salati riisinuudlitest, krevettidest, tomatitest, salati miksist ja kastmest, aga no see pole eriline vaaritamine. Toitun hetkel Regatt jäätisebrikettidest. Olen neid nii palju söönud, et sellest kogusest saaks maja laduda. Enne seda toitusin päris kaua Premia sidruni-laimi glasuuriga pulgajäätisest. Ja veel enne seda sõin suurte karpide viisi seda Eesti 100 sini-must-valget jäätist. Ja veel-veel enne seda sõin päevas vähemalt 2-3 Koolijäätist. Ja nüüd tuli mul meelde, et veel isegi enne SEDA sõin ma karpide viisi LaMuu jäätiseid.

Reedel tulin näiteks töölt koju ja otsustasin, et ma ei kavatse nädalavahetusel mitte kuhugi minna. Õues on minu kliima ja ma plaanisin veeta selle katusel päevitades, lihtsalt vedeledes ja lugedes… Ostsin siis 4 Regatt briketti ja igaks juhuks ka 3 Premia sidruni-laimi glasuuriga pulgakat. Noh, et kaheks päevaks äkki jätkub. Täpselt kaheks päevaks jätkuski. Pühapäeval pidin sundima end välja minema, et midagi juurde hankida. Otsustasin Balti jaama turu kasuks ning ostsin 2 kilo mureleid, pool kilo kultuurmustikaid, pool kilo maasikaid, pool kilo värskeid hapukurke ning ühe pisikese siidri. Midagi sõi kogu sellest kupatusest Karl ka, aga põhimõtteliselt tõmbasin kogu kompoti päeva jooksul üksi rindu.

BA6DBDC7-41DA-44D2-898E-9751C7F87814

Vaid väga väike osa minu tolle päevasest kogusest. Tegemist on suure praetaldrikuga ja ma ei tea, miks ma sinna vaid ühe kurgi panin. Enne seda olin juba 3 tk ära söönud 😀

Riik muretseb, kuidas elanikkond ja lapsed lähevad järjest tüsedamaks. “Kaalikas kanni ei kasvata” ja muud õpetused, näiteks kui palju rohelist peaks taldrikutäis toitu sisaldama, vilguvad plakatitena tänavapildis. Räägime tervislikust toitumisest pidevalt sotsiaalmeedias, telesaadetes, foorumites. Aktivistid ja poliitikud muretsevad lasteaialastele pakutava toiduvaliku pärast. Lapsed ei tohi saada liiga palju suhkrut jms – paksenemisoht! Eraettevõtted kasutavad kogu seda hullust ära ja pakuvad “ökot”, “rasvavaba”, “suhkruvaba”, “gluteenivaba” elu. Ülekaalulised naised aga võitlevad õiguse eest olla paks – mis see teiste asi on ja üldsegi – sisemine ilu. Trimmis kehadega naised postitavad igapäevaselt enda kehast (mitte endast, vaid pigem ikka kehast!) pilte – sport, tervislikkus, esteetika… Korpulentsed naised vastukaaluks sarnaseid pilte sõnumiga – ole sina ise või et ülekaalulisus on kurvikus ning üldse, mis see sinu p*rset torgib. Ahjaa, siis on mingi kolmas kontingent, kes on mingid suvakad, pole liha ega kala, aga on õppinud ära, kuidas fotodel prink olla, neile on päris maailm suva, seal pole oluline, milline oled, Insta on uus nägu ja tegu.

Naised ilastavad ilusaid jõusaalikehaga ja Taukari lõuajoone ning soenguga meeste poole, ega nad ei taha endale räme-paksu õllekõhuga ja kiilanevat meest, samas naiste enda voldid on a) tabuteema või b) kurvid. Ma mõtlen, et kui mehed ka kunagi saavad võimaluse last kanda ja sünnitada (aastal 4500 näiteks), siis on neil ka vähemalt vabandus üle püksi ääre rippuvat kõhtu omada. Naised on õrnem sugu! Ei, naised on meestega võrdsed! Et selle kõige juures täiemõistluslikuks jääda, tuleb end välja lülitada või vaid vaatlejaks jääda. Nii nagu ma trillereid või õudukaid vahin – kriipi, aga kui tahan, panen kinni ja kobin oma mõnusasse pessa.

Ja siis on mingi sisemise ebakindluse teema. Misasi see sisemine ebakindlus on? See, kui ei julge endast nabapluusis pilti Instasse panna? Ma küsiks: AGA KAS PEAB? Ebakindluse uus mõõdupuu on see, millise pildi sa julged endast sotsiaalmeediasse toppida. Ja kui sa oled ERITI badass, siis julged panna lausa MEIKIMATA selfi! Saate aru – nägu ilma meigita!!!* See on sisemise enesekindluse tipp!

Ma ise ei ole ka probleemidest prii. Olen olnud terve elu kriitiline oma kõhu vastu. 17aastaselt oli mul veel teisigi väliseid etteheiteid enesele, aga enamikust etteheidetest kasvasin vanusega kiiresti välja, kõhuteema jäi. Kahtlustan, et asi pole fotodes või selles, kuidas ma kardan, et teised mind näevad, vaid tundes. Täiskõhutundes. Näiteks kui mul oleks kints paks või näpud :D, siis ma seest poolt ei tunneks seda. Kui mul on aga kõht (magu) toitu täis, siis ma tunnen seda seest poolt (ennäeimeteks!), aga mulle üldse ei meeldi see tunne. Tuju võib kohe ära minna, see kõik oleneb hästi paljudest asjadest, kas tuju läheb ära või jääb. Samas, mulle meeldib ka süüa, eriti igasuguseid häid asju, ning seega leian enamjaolt siiski kompromissi.

A mis ma nagu öelda tahtsin kogu selle pika jutuga? Ei teagi, segaseks läks. Mis te suvel sööte? Aga nabapluusiga pilte ikka panete üles?

C5CDBEFF-707F-4078-8207-5CC78711F170

* Kohe kindlasti ei räägi ma siin inimestest, kellel on suured probleemid tõsise akne haigusega, jätame nemad välja.