Itaalias olles mainisin, et peale muude teemade tahaks kirjutada ka kanaemadusest. Ma ei ole sellest siiamaani kirjutanud, sest… tundsin, et ma ei mõelnudki tegelikult kanaemadust, vaid sellist nähtust, kui naine võtab emadust LIIGA tõsiselt. Kuidas saab emaks olemist liiga tõsiselt võtta? KUIDAS?? Nimetada võib seda muidugi kuidagi teisiti, aga sisu on sama.

Lapse sündides hakkavad mõne aja möödudes täiesti loomulikud ja tavalised lapsevanema mured, näiteks beebi gaasivalud, ning sellest esimesest keerulisemast ajast satuvad osad emad justkui nõiaringi. Raske on! (Mitte kõigile pole see nii raske, aga inimesed on erinevad). Magamatus… Beebi nutab… Kõik normaalsed asjad tegelikult, aga hakatakse elama tulevikule, mõeldes: “Küll need gaasivalud varsti üle lähevad, see ju vaid periood, siis läheb kergemaks, saan normaalselt magada ja jõuan tõenäoliselt ka sõbrannaga kokku saada.” Okei, gaasivalud lõppevad, aga siis hakkavad tulema hambad. Laps on viril, jälle on raske. “Aga hammaste tulek on ju ka ajutine. See periood tuleb lihtsalt üle elada!” Kuldsed laused! Sest muidugi – KOHE saab see periood ka läbi ja KÕIK läheb kohe kergemaks. Oh üllatust, siis aga hakkab laps kõndima ja ei püsi pudeliski paigal. Temaga on keeruline kuhugi minna, ta vudib liialt ringi, tahab kõike näppida ja suhu panna, koguaeg tuleb silma peal hoida, lisaks ta jonnib. “Aga varsti me saame ka seltskonda tulla, sest peagi hakkab laps ju rääkima ning siis ta saab öelda, mis tal vaja on, mitte ei pea lihtsalt röökima.” Laps õpib aga rääkima ja röögib keset poodi, kuidas ta tahab jäätist ja kohe ning kõik vaatavad su poole, et mis pagana ema sa oled, jäätist ka ei luba lapsele (mis sest, et ta just tund aega tagasi sõi ühe). “Ei ole hullu, ka see on vaid periood, peagi…” Peagi saab ta täisealiseks ja kolib kodust välja?

Teate, millal kergemaks läheb? Siis, kui te ise suudate asju kergemalt võtta!

Emadust liiga tõsiselt võtval inimesel ei ole loomulikult ei aega ega võimalust kodust välja saada. Ta teab küll, et ta vajaks seda “oma aega”, aga ta on kõik ootele pannud, sest… kohe läheb ju lihtsamaks. Imelik on aga see, et ka OMA KODUS tal vaba aega pole, et kas või korrakski lõõgastuda ja näiteks mingit filmi vaadata (või mis iganes tegevus meelepärane, olgu selleks kudumine või koogi küpsetamine), sest:

  1. On vaja ärgata, last toita, lapsega 2,5 tundi järjest tekikesel istuda ja klotse laduda.
  2. Siis jääb laps korra tuttu. See on see väga lühike aeg iseendale, kus saab KIIRELT riideid vahetada (miks enne ei saanud?), KIIRELT kohvi teha, süüa mingi KIIRE võileib, KIIRELT koristada, KIIRELT… ma ei tea mida teha. Aga kindlasti KIIRELT!!! Sest kui laps ärkab, siis on teda vaja ju kohe jälle sööta ning siis 2,5 tundi tekikesel klotse laduda.
  3. Oletame, et laps magab kaks korda päevas. Sel juhul on vaja laps üks hetk uuesti magama saada ning siis PEAB KIIRELT õhtuks midagi süüa tegema, KIIRELT tubasid (JÄLLE!) koristama, KIIRELT ise midagi hamba alla leidma, KIIRELT ma ei tea mida teha.
  4. Sest kui laps ärkab, on teda vaja ju jälle KIIRELT sööta ja siis PEAME  ju jälle tekikisesel klotse laduma. No olgu, seekord raamatut vaatama. Last ei saa ju sekundikski omapäi sinna tekile jätta! Ja ma ei mõtle “omapäi”, et ema ise läheb šoppama, vaid kas või nii palju, et aseta laps teki peale mänguasjade juurde, võta see kohv (mida sa tavaliselt KIIIIIRELT jood või üldse külmalt, sest õigel ajal ei jõudnudki), istu lapse lähedale diivanile ja joo seda AEGLASELT. Mis juhtuda saab? Jumal hoidku, äkki õpib laps ise mänguasjadega mängima?!
  5. Õhtul tuleb mees koju ning… ja mõlemal on kiire?! Ma ei saa ausalt aru, kas inimestel on nagu mingid inimeste suurused hamstri-jooksurattad kodus, kus nad muudkui liduma peavad, et endale hapnikku pumbata, muidu surevad ära?

Hamster

Ma mõistaks, kui naisel on KOLMIKUD! Või kui laps on tõsise erivajadusega. Või kui ema progeks oma väikse lapse kõrvalt ka kellelegi kodulehte ning tähtajad on kukil. Aga lihtsalt kodune ema, kellel on laps või kaks ja abistav abikaasa? Ja pole mitte kunagi AEGA?

Ometi on tõesti emad (tunnen isegi selliseid), kes jõuavad oma väikse lapse (laste) kõrvalt ka veel oma ettevõtet alustada, ülikoolis käia… See on nüüd minu arvamus, aga minu meelest on kõik see iseenda programmeerimise (või programmeerituse, juhul, kui seda on teinud geenid ja kasvatus sinust endast olenemata) küsimus. Kui sa häälestad/programmeerid end nii, et sa ei saa kuhugi minna ega midagi teha, sest… (pane siia ükskõik, mis põhjus, näiteks, et SINU laps vajab just seda erilist tähelepanu), siis sa tõesti ei saagi ja loodad, et kui “see periood” on läbi, siis läheb lihtsamaks. Kui sa aga oled häälestatud/programmeeritud nii, et sa tahad ja saad, siis sa leiad lahenduse. Jaa, vahel on tunne, et ei tahagi. Mida rohkem sa nii mõtled, seda vähem tahadki, aga ometi närib midagi seest. Mul on laps juba suur ja ma ka vahel ei viitsi/ ei taha kuhugi minna. Lõpuks aga otsustan minna ning pärast tunnen suurt rõõmu, et läksin, sest tore oli. Oleks aga koju jäänud, poleks ma mingit emotsionaalset laengut saanud. Vahel tuleb end ise natsa ka tagant tõugata.

Muidugi on inimesi, kes on halvad logistikud ja kehvad planeerijad, kel pole äkki autot või elavad natuke kaugemal. Aga probleemi tunnistades, saab seda ka lahendada, mingi süsteemi luua, mitte “Issand jumal, mul on lapsel arstiaeg pandud, kuidas ma suudan seda küll meelde jätta?!” (Sest ega pole ju aega seda üles kirjutada, nii kiire on koguaeg!)

See, mida ma kirjeldasin, ei ole kanaemadus. See on mingi next level asi, kus lapsevanem elab pidevalt tuleviku ootuses. Kinnitatakse iseendale, et tegelikult on kõik super, laps/lapsed on armsad ja KOHE varsti hakkab ju kergem! Elu pannakse AASTATEKS SEISMA, iroonilisel kombel on aga selles seisvas elus koguaeg KIIRE ja keeruline!

MUIDUGI on lapsed armsad! Keegi ei kahtlegi selles! Aga lapsed saavad armsad olla ka siis, kui sa ka iseenda vajaduste eest hoolitsed. Mis vajaduste? Vot see ongi see “emaduse liiga tõsiselt võtmine”, kui need vajadused kaovad sootuks või sa justkui ei tahagi oma vajadusi endale enam tunnistada. Huvi kaob iseenda ja oma isiku/karakteri vastu. Ma ei mõtle, et sa PEAD väikeste laste kõrvalt magistrikraadi tegema või baarides iga nädal joomas käima. Aga kindlasti on midagi, mis on just SINU asi.

Ma ise pabistan tohutult oma lapse pärast, olen seda alati teinud ja siiani. Aga ma muretsen oma ebanormaalse fantaasia tõttu fataalsete asjade pärast (ptüi-ptüi-ptüi), see on minu kiiks ja minu probleem. Kuid ma ei ole muretsenud vist MITTE KUNAGI selle pärast, et oi, lapsel on äkki igav; oi, laps peab natuke midagi kannatama, sest mul on KA vaja midagi teha; laps on mõnda aega omaette (ma ei mõtle väikelaps üksi kodus) või et oi, laps peab nüüd terve multika ära vaatama või natuke ise proovima üksi mängida.

Mäletan, et kui laps oli paari-aastane ja ärkas nädalavahetuse hommikul väga vara üles, siis kobisin suurde tuppa diivanile tema mängude juurde, ühe silmaga magasin, teise silmaga piilusin last, kes pidi ise endale mänguasjade vahel tegevust leidma või multikat vaatama. Mitte et ma poole päevani maganud oleks ja laps omapead, aga ma EI PEA ärkama laupäeval kell 6 või 8. Mitte midagi ei juhtu, kui ma tunnikese veel nii unelen, sest MUL ON UND VAJA! Ja ei olnudki mingit probleemi, toimetas vabalt (vahepeal ronis mulle peale või tõmbas mu silmalau lahti), kuni MINA olin valmis ärkama ja temaga toimetama hakkama. Hüperemad võivad ära minestada selle jutu peale, aga siiralt suva. Homne päev teeks sama asja. Ka praegu kehtib meil reegel, et kui nädalavahetusel juhuslikult laps varem ärkab, siis MIND EI ÄRATA! (Ei maga ma poole lõunani, ärkan tavaliselt 8-10 vahel).

Mäletan, et kui ma uut lapsehoidjat, kes korra kahe nädala tagant last hoiaks, otsisin, siis käisime lapsega ühel noorel naisel väga ilusas Kadrioru kodus külas. Kirjutasin sellest kunagi blogis ka:

See naine oli VÄGA viisakas, osavõtlik, oskas õigeid ja ka loogilisi asju küsida, oskas suhelda… Oli väga tsill ja rahulik, äkki liiga rahulik?! Ma olen muidu hull paranoia-mutt, ma võin peas mingeid stsenaariumeid üles kedrata nagu tuuliskpasku. Siis hakkasingi kontektist välja noppima tema lauseid ja tegema omi järeldusi.

“Meil lapsi ei ole.” Okei, te tahate minu last endale?!

“Ethel on sama tüüpi nagu mina väiksena, heledad juusked ja tedretäpid.” Okei, juba sa kujutad ette, et kui sa selle lapse varastad, siis välisel vaatlusel pole kahtlusi, et see sinu laps ei oleks.

“Kuidas sa sellesse suhtud, et me lapsega ka kuhugi läheks, näiteks metsa.” Ää, okeiiiii, miks sa tahad mu last metsa viia? 😀 Põhimõtteliselt, kui sa teda ära ei killi (ptüi ptüi ptüi) või puu külge kinni ei pane, minge siis.

Sellele konkreetsele hoidjale ma lõpuks last ei viinud, sisetunnet usaldasin, kuigi ilmselt poleks midagi juhtunud. Küll aga on mu lapsel olnud hoidjad alates sellest ajast, kui ta sai üheaastaseks. Noored tüdrukud, kes sel ajal ülikoolis käisid (lastekasvatust õppisid ja ka kuskil lastehoius töötasid) teenisid lisaraha. Mingi aastake oli üks hoidja, siis ta lõpetas ülikooli ja läks oma eluga edasi, tuli uus võtta. Ei möllanud ma kuskil ringi, aga kui oli vaja näiteks sõbranna sünnipäevale minna, siis oli mul lahendus olemas. Kui tahtsin sõbrannaga spaasse minna, siis läksime sellisesse, et saaksin lapse tee peal oma emale näiteks anda (ta elab minust 100 km). Hädaolukorras sai mu sõbranna tunnikese last vaadata. Lahendus on alati. Programmeeri end lihtsalt lahendustele, mitte ära oota, et varsti läheb kergemaks. Väga raske on nii elades hoopis tagasi ühiskonda tulla.

PS: Ma väga loodan, et ma kedagi ei pahandanud oma postitusega. Ma ei ole võibolla päris kõige klassikalisem emamaterjal ja loomulikult on see iga pere enda otsustada, kas nad tahavad 5 aastat kodus istuda, sest tunnevad, et see on nende “saatus” või pigem otsivad lahendusi, kuidas ka iseennast mitte kaotada. Ma lihtsalt selgitasin oma seisukohti iseenda vaatepunktist ja elust lähtudes. Ema ja lapse suhe on väga tähtis, aga nagu öeldakse lennukis – pane esimese asjana hapnikumask endale ja siis aita oma last ja teisi.

Päise foto: pexels.com (Pildil ei kujuta ma “liiga ema”, vaid just positiivset ja seiklevat ema, kelle jaoks väiksed lapsed ei ole “periood”).