Liiga ema

Liiga ema

Itaalias olles mainisin, et peale muude teemade tahaks kirjutada ka kanaemadusest. Ma ei ole sellest siiamaani kirjutanud, sest… tundsin, et ma ei mõelnudki tegelikult kanaemadust, vaid sellist nähtust, kui naine võtab emadust LIIGA tõsiselt. Kuidas saab emaks olemist liiga tõsiselt võtta? KUIDAS?? Nimetada võib seda muidugi kuidagi teisiti, aga sisu on sama.

Lapse sündides hakkavad mõne aja möödudes täiesti loomulikud ja tavalised lapsevanema mured, näiteks beebi gaasivalud, ning sellest esimesest keerulisemast ajast satuvad osad emad justkui nõiaringi. Raske on! (Mitte kõigile pole see nii raske, aga inimesed on erinevad). Magamatus… Beebi nutab… Kõik normaalsed asjad tegelikult, aga hakatakse elama tulevikule, mõeldes: “Küll need gaasivalud varsti üle lähevad, see ju vaid periood, siis läheb kergemaks, saan normaalselt magada ja jõuan tõenäoliselt ka sõbrannaga kokku saada.” Okei, gaasivalud lõppevad, aga siis hakkavad tulema hambad. Laps on viril, jälle on raske. “Aga hammaste tulek on ju ka ajutine. See periood tuleb lihtsalt üle elada!” Kuldsed laused! Sest muidugi – KOHE saab see periood ka läbi ja KÕIK läheb kohe kergemaks. Oh üllatust, siis aga hakkab laps kõndima ja ei püsi pudeliski paigal. Temaga on keeruline kuhugi minna, ta vudib liialt ringi, tahab kõike näppida ja suhu panna, koguaeg tuleb silma peal hoida, lisaks ta jonnib. “Aga varsti me saame ka seltskonda tulla, sest peagi hakkab laps ju rääkima ning siis ta saab öelda, mis tal vaja on, mitte ei pea lihtsalt röökima.” Laps õpib aga rääkima ja röögib keset poodi, kuidas ta tahab jäätist ja kohe ning kõik vaatavad su poole, et mis pagana ema sa oled, jäätist ka ei luba lapsele (mis sest, et ta just tund aega tagasi sõi ühe). “Ei ole hullu, ka see on vaid periood, peagi…” Peagi saab ta täisealiseks ja kolib kodust välja?

Teate, millal kergemaks läheb? Siis, kui te ise suudate asju kergemalt võtta!

Emadust liiga tõsiselt võtval inimesel ei ole loomulikult ei aega ega võimalust kodust välja saada. Ta teab küll, et ta vajaks seda “oma aega”, aga ta on kõik ootele pannud, sest… kohe läheb ju lihtsamaks. Imelik on aga see, et ka OMA KODUS tal vaba aega pole, et kas või korrakski lõõgastuda ja näiteks mingit filmi vaadata (või mis iganes tegevus meelepärane, olgu selleks kudumine või koogi küpsetamine), sest:

  1. On vaja ärgata, last toita, lapsega 2,5 tundi järjest tekikesel istuda ja klotse laduda.
  2. Siis jääb laps korra tuttu. See on see väga lühike aeg iseendale, kus saab KIIRELT riideid vahetada (miks enne ei saanud?), KIIRELT kohvi teha, süüa mingi KIIRE võileib, KIIRELT koristada, KIIRELT… ma ei tea mida teha. Aga kindlasti KIIRELT!!! Sest kui laps ärkab, siis on teda vaja ju kohe jälle sööta ning siis 2,5 tundi tekikesel klotse laduda.
  3. Oletame, et laps magab kaks korda päevas. Sel juhul on vaja laps üks hetk uuesti magama saada ning siis PEAB KIIRELT õhtuks midagi süüa tegema, KIIRELT tubasid (JÄLLE!) koristama, KIIRELT ise midagi hamba alla leidma, KIIRELT ma ei tea mida teha.
  4. Sest kui laps ärkab, on teda vaja ju jälle KIIRELT sööta ja siis PEAME  ju jälle tekikisesel klotse laduma. No olgu, seekord raamatut vaatama. Last ei saa ju sekundikski omapäi sinna tekile jätta! Ja ma ei mõtle “omapäi”, et ema ise läheb šoppama, vaid kas või nii palju, et aseta laps teki peale mänguasjade juurde, võta see kohv (mida sa tavaliselt KIIIIIRELT jood või üldse külmalt, sest õigel ajal ei jõudnudki), istu lapse lähedale diivanile ja joo seda AEGLASELT. Mis juhtuda saab? Jumal hoidku, äkki õpib laps ise mänguasjadega mängima?!
  5. Õhtul tuleb mees koju ning… ja mõlemal on kiire?! Ma ei saa ausalt aru, kas inimestel on nagu mingid inimeste suurused hamstri-jooksurattad kodus, kus nad muudkui liduma peavad, et endale hapnikku pumbata, muidu surevad ära?

Hamster

Ma mõistaks, kui naisel on KOLMIKUD! Või kui laps on tõsise erivajadusega. Või kui ema progeks oma väikse lapse kõrvalt ka kellelegi kodulehte ning tähtajad on kukil. Aga lihtsalt kodune ema, kellel on laps või kaks ja abistav abikaasa? Ja pole mitte kunagi AEGA?

Ometi on tõesti emad (tunnen isegi selliseid), kes jõuavad oma väikse lapse (laste) kõrvalt ka veel oma ettevõtet alustada, ülikoolis käia… See on nüüd minu arvamus, aga minu meelest on kõik see iseenda programmeerimise (või programmeerituse, juhul, kui seda on teinud geenid ja kasvatus sinust endast olenemata) küsimus. Kui sa häälestad/programmeerid end nii, et sa ei saa kuhugi minna ega midagi teha, sest… (pane siia ükskõik, mis põhjus, näiteks, et SINU laps vajab just seda erilist tähelepanu), siis sa tõesti ei saagi ja loodad, et kui “see periood” on läbi, siis läheb lihtsamaks. Kui sa aga oled häälestatud/programmeeritud nii, et sa tahad ja saad, siis sa leiad lahenduse. Jaa, vahel on tunne, et ei tahagi. Mida rohkem sa nii mõtled, seda vähem tahadki, aga ometi närib midagi seest. Mul on laps juba suur ja ma ka vahel ei viitsi/ ei taha kuhugi minna. Lõpuks aga otsustan minna ning pärast tunnen suurt rõõmu, et läksin, sest tore oli. Oleks aga koju jäänud, poleks ma mingit emotsionaalset laengut saanud. Vahel tuleb end ise natsa ka tagant tõugata.

Muidugi on inimesi, kes on halvad logistikud ja kehvad planeerijad, kel pole äkki autot või elavad natuke kaugemal. Aga probleemi tunnistades, saab seda ka lahendada, mingi süsteemi luua, mitte “Issand jumal, mul on lapsel arstiaeg pandud, kuidas ma suudan seda küll meelde jätta?!” (Sest ega pole ju aega seda üles kirjutada, nii kiire on koguaeg!)

See, mida ma kirjeldasin, ei ole kanaemadus. See on mingi next level asi, kus lapsevanem elab pidevalt tuleviku ootuses. Kinnitatakse iseendale, et tegelikult on kõik super, laps/lapsed on armsad ja KOHE varsti hakkab ju kergem! Elu pannakse AASTATEKS SEISMA, iroonilisel kombel on aga selles seisvas elus koguaeg KIIRE ja keeruline!

MUIDUGI on lapsed armsad! Keegi ei kahtlegi selles! Aga lapsed saavad armsad olla ka siis, kui sa ka iseenda vajaduste eest hoolitsed. Mis vajaduste? Vot see ongi see “emaduse liiga tõsiselt võtmine”, kui need vajadused kaovad sootuks või sa justkui ei tahagi oma vajadusi endale enam tunnistada. Huvi kaob iseenda ja oma isiku/karakteri vastu. Ma ei mõtle, et sa PEAD väikeste laste kõrvalt magistrikraadi tegema või baarides iga nädal joomas käima. Aga kindlasti on midagi, mis on just SINU asi.

Ma ise pabistan tohutult oma lapse pärast, olen seda alati teinud ja siiani. Aga ma muretsen oma ebanormaalse fantaasia tõttu fataalsete asjade pärast (ptüi-ptüi-ptüi), see on minu kiiks ja minu probleem. Kuid ma ei ole muretsenud vist MITTE KUNAGI selle pärast, et oi, lapsel on äkki igav; oi, laps peab natuke midagi kannatama, sest mul on KA vaja midagi teha; laps on mõnda aega omaette (ma ei mõtle väikelaps üksi kodus) või et oi, laps peab nüüd terve multika ära vaatama või natuke ise proovima üksi mängida.

Mäletan, et kui laps oli paari-aastane ja ärkas nädalavahetuse hommikul väga vara üles, siis kobisin suurde tuppa diivanile tema mängude juurde, ühe silmaga magasin, teise silmaga piilusin last, kes pidi ise endale mänguasjade vahel tegevust leidma või multikat vaatama. Mitte et ma poole päevani maganud oleks ja laps omapead, aga ma EI PEA ärkama laupäeval kell 6 või 8. Mitte midagi ei juhtu, kui ma tunnikese veel nii unelen, sest MUL ON UND VAJA! Ja ei olnudki mingit probleemi, toimetas vabalt (vahepeal ronis mulle peale või tõmbas mu silmalau lahti), kuni MINA olin valmis ärkama ja temaga toimetama hakkama. Hüperemad võivad ära minestada selle jutu peale, aga siiralt suva. Homne päev teeks sama asja. Ka praegu kehtib meil reegel, et kui nädalavahetusel juhuslikult laps varem ärkab, siis MIND EI ÄRATA! (Ei maga ma poole lõunani, ärkan tavaliselt 8-10 vahel).

Mäletan, et kui ma uut lapsehoidjat, kes korra kahe nädala tagant last hoiaks, otsisin, siis käisime lapsega ühel noorel naisel väga ilusas Kadrioru kodus külas. Kirjutasin sellest kunagi blogis ka:

See naine oli VÄGA viisakas, osavõtlik, oskas õigeid ja ka loogilisi asju küsida, oskas suhelda… Oli väga tsill ja rahulik, äkki liiga rahulik?! Ma olen muidu hull paranoia-mutt, ma võin peas mingeid stsenaariumeid üles kedrata nagu tuuliskpasku. Siis hakkasingi kontektist välja noppima tema lauseid ja tegema omi järeldusi.

“Meil lapsi ei ole.” Okei, te tahate minu last endale?!

“Ethel on sama tüüpi nagu mina väiksena, heledad juusked ja tedretäpid.” Okei, juba sa kujutad ette, et kui sa selle lapse varastad, siis välisel vaatlusel pole kahtlusi, et see sinu laps ei oleks.

“Kuidas sa sellesse suhtud, et me lapsega ka kuhugi läheks, näiteks metsa.” Ää, okeiiiii, miks sa tahad mu last metsa viia? 😀 Põhimõtteliselt, kui sa teda ära ei killi (ptüi ptüi ptüi) või puu külge kinni ei pane, minge siis.

Sellele konkreetsele hoidjale ma lõpuks last ei viinud, sisetunnet usaldasin, kuigi ilmselt poleks midagi juhtunud. Küll aga on mu lapsel olnud hoidjad alates sellest ajast, kui ta sai üheaastaseks. Noored tüdrukud, kes sel ajal ülikoolis käisid (lastekasvatust õppisid ja ka kuskil lastehoius töötasid) teenisid lisaraha. Mingi aastake oli üks hoidja, siis ta lõpetas ülikooli ja läks oma eluga edasi, tuli uus võtta. Ei möllanud ma kuskil ringi, aga kui oli vaja näiteks sõbranna sünnipäevale minna, siis oli mul lahendus olemas. Kui tahtsin sõbrannaga spaasse minna, siis läksime sellisesse, et saaksin lapse tee peal oma emale näiteks anda (ta elab minust 100 km). Hädaolukorras sai mu sõbranna tunnikese last vaadata. Lahendus on alati. Programmeeri end lihtsalt lahendustele, mitte ära oota, et varsti läheb kergemaks. Väga raske on nii elades hoopis tagasi ühiskonda tulla.

PS: Ma väga loodan, et ma kedagi ei pahandanud oma postitusega. Ma ei ole võibolla päris kõige klassikalisem emamaterjal ja loomulikult on see iga pere enda otsustada, kas nad tahavad 5 aastat kodus istuda, sest tunnevad, et see on nende “saatus” või pigem otsivad lahendusi, kuidas ka iseennast mitte kaotada. Ma lihtsalt selgitasin oma seisukohti iseenda vaatepunktist ja elust lähtudes. Ema ja lapse suhe on väga tähtis, aga nagu öeldakse lennukis – pane esimese asjana hapnikumask endale ja siis aita oma last ja teisi.

Päise foto: pexels.com (Pildil ei kujuta ma “liiga ema”, vaid just positiivset ja seiklevat ema, kelle jaoks väiksed lapsed ei ole “periood”).

25 thoughts on “Liiga ema

  1. Ma mõtlen täpselt sama! Et kunagi ei lähe “kergemaks”, vaid tulevad uued mured, nii et tuleb kohe ja kogu aeg võtta oma aega, võtta muretumalt. Ma olen samuti seda tüüpi, et ma muretsen väga paljude asjade pärast, aga kindlasti mitte selle pärast, et äkki on lapsel igav, äkki ma unustan mingi arstiaja … No ja mis siis? Elu läheb ju edasi. Kui ema on närviline, et issand, ma ei saa kuhugi minna, ma pean lapsele 100% pühenduma, et tal max mugav oleks, siis … ma kahtlen, et see ka lastele hästi mõjub.

  2. Mina iga kord muigan, kui jälle kuskilt loen, et üks tubli noor superema lapse kõrvalt magistrikraadi tegi ja samal ajal oma firmat alustas. Tead, kuidas nad seda jõuavad? Nad nimelt ei ole kunagi kodus. Lapsi pole mingi teema kasvatada, kui ise reaalselt leegid koolimaja ning töökoha vahet, istud siis veel ummmikus tunnikese ja näed oma last päevas paar tundi. Laps kasvab ikka ilusti (vanavanematega/hoidjaga/lastehoius) suureks ja siis on hea rääkida, et oo, tegin imiku kõrvalt seda ja toda. Reaalselt aga emal, kes passibki lapsega kogu aeg kodus on vähem aega endale, sest samal ajal, kui see magistrit tegev ema ülikoolis rahulikult oma lattet limpsib, võitleb kodus olev ema lapsega diivanil, et laps, kes nagu ütlesid, pudeliski ei püsi, ei tõmbaks seda kuuma tassi endale kaela… kõik lapsed ei istu flegmaatiliselt vaibal ja ei lao klotse omaette.

    1. Ma ei räägi suvalistest naistest, vaid TUTTAVATEST inimestest. Üks neist alustas seda ettevõtet kodus, nii et laps oli iga päev sellesse tegevusse kaasatud. Ja teine tuttav, keda mõtlesin, õppis ideaalselt kaugõppes (või on see tsükliõpe, täpselt ei mäleta) ja suutis edukalt kõike planeerida, pluss lapsel on ju isa ka.

      Kodus saab ajutiselt kõik asjad nii ära paigutada, et lapsel oleks ohutu. Ka annab lapsele igasuguseid huvitavaid asju kätte anda, et põnevust oleks, multikaid jms ka abiks. See loomulikult ei tähenda, et ema terve päev lapsega ei tegele, ma räägin igapäevasest elementaarset hingetõmbehetkest.

      1. Ma arvan ka, et lapsega saab kodus tegelda nii, et endal on mugav. Last saab kaasata koristamisse, lasta tal ise mingeid oma mänguasju uudistada või isegi paluda tal oodata, kuni endale kohvi teed. Okei, raamatusse ei saa tõesti süveneda, kui pooleteisene kodus on, aga päris paljusid asju siiski saab teha. Ma mäletan enda tite beebiajast, et need paar minutit, mida läks vaja kohvi ja pudru valmistamiseks, leidsin alati. Isegi puhtad riided leidsin selga. Ja veebilehe sain ka niiviisi valmis tehtud, et laps mängis oma asjadega maas ja mina käisin hooti arvutis kujundamas 🙂

  3. Ma tegin esimese lapse kõrvalt magistrit. Jumala lebo, kõik sai vabalt korraldatud. Aga nüüd teise kõrvalt… nagu minust oleksid kirjutanud 😀 kusjuures ma just eile hommikul kirjutasin sellest, kuidas mitte kuidagi endale aega ei leia. Aga tahaks.
    Vahel on vaja, et keegi kõrvalt ilmselge välja ütleks, muidu jäädki sinna oravarattasse kinni.
    Ma tahaks öelda, et su postitus tegi seda, aga ma tunnen ennast, mul on siiski veidi reaalsemat tüüpi abi vaja selle mulli lõhkumiseks. Aga asi seegi. Good talk!

  4. Jep. Ma tundsin ennast selle liiga emana kohe ära. 😀 Nüüd pea neli aastat hiljem on korralikult kohale jõudnud, et see pole normaalne. Mis seal ikka. Parem hilja kui mitte kunagi.

  5. See kommentaar käib nüüd pigem ka varasema(te) pole-aega-postituste kohta. Oman ka tuttavaid, kes kokkusaamisettepaneku peale ütlevad, et nii-kiire-on-kogu-aeg-aga-kohe-kui-rohkem-aega-tekib. Ma vastan alati, et aega ei saa kunagi rohkem olema, aega lihtsalt tuleb võtta. Leidsin ammu ka päris hea tsitaadi Conor Neill-lt:
    “Nobody is ever too busy, if they care they will make time. Life is a question of priorities. If you have 3 priorities, you have priorities. If you have 25 priorities, you have a mess. /……/ Busy people talk about how little time they have. Productive people make time for what is important. Any time we spend on excuses is time not spent on creation. If you allow yourself to practice excuses, you will get better and better at excuses. Productive people don’t use time as an excuse. /…../ Busy people are frustrated. They want to be valued for their effort, not for their results.”

    Jah, mul on ka mõnikord nii kiire, et tahaks 24+ tundi ööpäeva, sest murphy, et kõik sajab ikka korraga kaela. Aga mõnikord ikka annab selle “kiire” ka edasi lükata ning nautida ilma/vaba hommikut/lihtsalt vedeleda, sest ma lihtsalt tahan ja maailm ei kuku kokku, kui kogu aeg ringi ei torma. Samas jah, mul ei ole (suurt) peret, keda peab logistiliselt majandama mööda maailma jms AGA! Mõne tuttava suhtumine, et nö mittepereinimesel on aega maa ja ilm, sest ei pea laste või abikaasaga tegelema ajab mul ikka harja punaseks ka. Nagu elu ei oleks ikka päris elu, kui pole peret ja lapsi ja maksimaalselt kiire kogu aeg! Vallalisel kohati raskemgi, sest KÕIK tuleb üksi ära teha, mis puudutab elukorralduslikke planeerimis- ja füüsilisi ülesandeid 😀
    /hirmus pikk jutt tuli/

    1. Ma kirjutan alla sellele, et kui kaaslast ja last ei ole, siis on automaatselt lebo elu.
      Näiteks minu ülemus võtab mu kallal, et ma ei söö enamasti õhtusööki. Me lõpetame tavaliselt töö kl 9 paiku õhtul. Tema läheb koju ja enamasti on ta naine õhtusööki õhtusöögi juba valmis teinud ja vaja ainult süüa. Mina peaks kõige pealt kokkama hakkama ja kui ma arvutan palju kõik see aega võtab, siis ma enamasti lähen lihtsalt söömata magama, sest minu tööpäev hakkab tihti enne kl 6 hommikul.
      (ma muidugi võiks olla korralik ja lõuna ajal oma õhtusöögi valmis teha, aga millalgi tahaks mitte midagi ka teha; tööpäevad niigi intensiivsed :D)

  6. Olen põhimõtteliselt Su jutuga päri, et laste pärast ei saa kogu elu “ootele” panna, aga nagu sakslased ütlevad: “Ein Kind ist kein Kind”…
    Esimese lapsega sai tõesti palju ringi käidud ja omi asju tehtud, aga kahega olin ikka tunduvalt kodusem. Nüüd kui lapsed veidi suuremad, saab jälle rõõmsalt omi asju ka tehtud.

    P.S. On kellegile veel eesti lastelaulude CD-delt kõrvu jäänud, et lauldakse kuidas emmel pole kunagi aega???

  7. See postitus on üks põhjuseid, miks mulle Su blogi nii väga meeldib ja üleüldse kogu sinu ellusuhtumine. Minul veel lapsi ei ole, aga mõned blogid loovad ettekujutuse, kuidas laste kõrvalt kogu maailm seisma jääb. Aga näed ei peagi jääma, ma loodan, et olen kunagi sinusugune ema ja saan oma kohvi ikka enamasti kuumalt juua ja puhaste riietega ringi käia :D.

    1. Sama. See postitus (ja blogi) annab veidi lootust, et lapsevanemaks olemine ei peagi olema 170% eneseohverdust ning 992% okset juustes, vaid on ok ka vahel õhku kopsudesse tõmmata.

  8. Väga õigesti öeldud, et kanaemade jaoks on väikesed lapsed “periood”. Tegelikult peaksid ju lapsed integreeruma oma vanemate ehk väljakujunenud isiksuste ellu. Mõnel hakkab laps nii perekonda domineerima, et unustatakse kõik oma tegevused ja isegi oma isiksus (mis muud on see: “meie täna kakasime” sümptom). Lapsel on ka parem ja targem kasvada väljakujunenud isiksuste juures, mitte nii et laps sisuliselt juhib amööbiks muutunud lapsevanemat igas elu otsuses. Mitte vanus, raha või kaaslase valik pole määrav, vaid just siis näeme neid lapsekasvatuse hädasid, kui lapse on saanud veel ise väljakujunemata isik. Kerge on ennast kaotada, kui sa isegi ei tea, kes sa oled, mida sa tahad, mis sulle sobib. Aga see pole vastutustundlik vanemlus.

  9. Meie peres on lapsehoidjaid olnud viimase 6 aasta jooksul neli. Kaks olid 1,5-aastat ja lahkusid, sest said ise lapsed, ühe pidime ise ära saatma, sest ta oli vääga lohakas ja praegune on meiega olnud 7 kuud ja ilmselt on ka veel mõnda aega.
    Alguses oli meil lapsehoidja, et ise ka elada. Käia teatris ja kinos ja kontsertil ja vahel ka lapseta spas. Paar aastat tagasi läksin laste kõrvalt tööle ja siis oli hoidja noorema lapsega ise kodus. Praegu on hoidja meil abis, et endal olekski vähem seda “kiire on” värki. Vahel ta toob-viib lapsed lasteaiast ja trennist, aitab koduste toimetustega, pakub mulle ka lihtsalt tuge, kui vaja, viib lapsed kohvikusse, kui ma tahan rahulikult kodus põrandaid pesta jne. Ta on viies pereliige ja seda on olnud ka kõik teised (peale selle lohaka, kellega me ei klappinudki kuidagi).
    Ma olen ema. Lisaks olen ma naine, abikaasa, sõbranna, naaber, kodanik ja mida iganes veel ma olla tahan. Lapsed on osa minu elust, nad ei ole minu elu.

    PS! Käisin just nädala lasteta reisil. Alguses nats põdesin aga kokkuvõttes oli nii mõnus. Järgmine reis on jälle lastega ja asi tasakaalus 🙂

  10. Mul kaks väikese vanusevahega last. Ja kaks VÄGA erinevat kogemust.
    Esimese lapse kõrvalt tegin ja jõudsin palju – lõpetasin kooli, käisin osalise ajaga tööl, elasin ka sotsiaalset elu jne. Laps oli rõõmsal meelel juba pisikesest peale nõus olema vanaemade ja teiste hoidjatega, isast rääkimata. Ometi tundus tol hetkel, et mingid ajaperioodid lapse elust olid keerulised ja tabasin end mõttelt, et varsti läheb kergemaks. Nt kui ainult roomas, ei istunud veel, siis oli kuskil käimine keeruline ja tüütu; kui hakkas end püsti ajama ja kukkus koguaeg – oli tüütu periood; kui hakkas ise kõndima siis kuskil seltskonnas vm käimine tähendas mulle ainult lapse järgi jooksmist – oi kui tüütu; jne. 😀
    Teine laps võõrastab niiiii hullult, et pmtslt ei tohi keegi eriti tema poole vaadatagi. Ma olen mitmeid kordi üritanud teda samuti vanaemade hoolde jätta (kes ei ole talle võõrad ja keda ta näeb regulaarselt mõned korrad nädalas kindlasti). Kõik korrad on lõppenud suuuuuuurte pisarate ja lõppematu nutuga kuni minu saabumiseni. Hetkel ei tihka seda traumat enda lapsele enam teha ja ega ükski vanavanem enam naljalt teda hetkel valvata ei soovi. 😀 Seega olengi suht 24/7 lapse küljes ehk vean teda aegajalt ka endaga üritustele kaasa, sest tahan ka ise kuskil käia ju – mis on tüütu. 😀 Õnneks oma isa ta siiski tunnistab ja selles osas saan ka pisut oma aega ikka võtta ja lapse isaga jätta, aga enamasti olen õhtuteks/nädalavahetuseks nii väsinud, et “oma aeg” koosneb uinakutest ja magamisest. 😀 Midagi omateada kasvatuses nende kahe lapse puhul teisiti teinud ei ole – lihtsalt parim näide, et lapsed on erinevad ja toovad endaga kaasa ka erineva elukorralduse. Seega hetkel olengi pigem kodune ja minu elu toimub laste seltsis koduseinte vahel. Aga mul on usku, et ka see läheb mööda ja saabub jälle mingsugune uus ja teistmoodi elukorraldus.
    Hetkel ka periood, kus laps ajab end asjade najale püsti ja umbes viie sekundi pärast lendab nägu ees vastu kappi/pulksirgena peaga vastu põrandat/külili vastu lauanurka jne. Seega jah, see periood on tüütu, aga nüüd ma juba tean, et varsti läheb kergemaks. Sest teise lapsega läks ja tema puhul tunnen, et on tõesti kätte jõudnud aeg, mida ma täiel rinnal naudin. Jah, vahel viskab keset poodi pikali ja tahab jäätist, aga selle etapiga tulen ma iga kell paremini toime kui sellega, kus ta lihtsalt arutult mööda poe vahekäiku edasi jooksis ja siis näoli kuhugi vetsupaberirulli riiulisse kukkus, sest jalad ikka nii hästi ei kandnud veel.
    Seega minu üüratult pika kommentaari (mis veel pikalt jätkub ka) point on, et vahel lähebki kergemaks ja mingid etapid, mis on keerulised ja vb ma juba mainisin ka et tüütud, mööduvad ja asemele ei pruugigi tulla uued ja veel keerulisemad ajad vaid hoopis uued ja palju mõnusamad ajad.
    Sellest ma ei hakka üldse rääkimagi, et elu vaid ühe lapsega oli LEBOLA (kuigi tol hetkel ma ei teadnud seda) ja ma ei teinud midagi kunagi kiiresti. Kaks väikese vanusevahega last tähendab tõesti seda, et kohvi keedan KIIRESTI ja söön KIIRESTI ja vetsus käin veel eriti KIIRESTI, sest muidu on tagasi tulles üks laps näoli vastu kappi kukkunud (loe: teine laps on ta sinna lükanud). Ja oma kodus on tõesti keeruline oma aega võtta. Vanem laps toimetab ilusti ka üksi ja leiutab ise mänge, teda saab kaasata söögitegemisse jm tegevustesse ja vajadusel saab ta multikatega ära osta. Noorem aga tahab ainult orkaanina mööda korterit ringi lasta. Mingist 2,5 tunnisest klotside ladumisest näen ma und ainult – kõlaks päris hästi. 😀 Vahel ikka panen teleka taustaks mängima, loen ühe silmaga raamatut, lürbin kohvi ja käin salaja teises toas šokolaadi söömas – aga väga kvaliteetne lõõgastumine see kõik just ei ole ja akusid eriti täis ka ei lae. Ja ma taaskord ootan, et varsti läheb ju kergemaks kui nad saavad koos ka midagi reaalselt mängida ja teha, mitte et üks tahab torni ehitada ja teine seda ainult lammutada. See kogemus mul aga puudub, kas selles osas tegelikult ka kergemaks läheb või mitte – eks aeg näitab.
    Vabandan pika kommentaari pärast – kui ma alustasin siis ma ise ka ei teadnud, et mul nii palju teemasid hingel on. 😀

    1. Oi jummel, ma nautisin Su kommentaari väga, nii lahedalt kirjutad 🙂 Aga mina küll su jutust ja suhtumisest välja ei loe, et sa oleks “liiga ema”, väga positiivne kuju oled, mis sest, et äkki varsti läheb kergemaks 😀

  11. Jutt jumala ôige! Mul tuleb meelde selle hommikuse une pikendamisega, et sai ka diivanile pool unne mindud ja lapsed tegelesid oma asjadega ja vahtisid telekat. Aga ükskord kui jäin päris sügavasse unne üles tôustes oli mu pooleteist aastane pojake 18 jogurtit külmkapist vôtnud ja nahka pistnud, need olid küll pisikesed 50grammised potsikud aga no tavaliselt jätkus nendest mitmeteks päevadeks 🙂 aga no keegi polnud vähemalt nälgas 🙂

  12. Mul oli just enne teise lapse saamist NII KIIRE, et praegu naudin kohe igat hetke beebiga ja tänan jumalat, et ma tööle ega ülikooli jooksma ei pea. Endale leian aega täpselt nii palju kui soovin. Olen mõelnud vaid paar korda, et kuidagi kiire on ja sedagi pigem muude kohustuste tõttu, mis ei ole beebiga seotud.
    Samas ma saan aru küll, et varem oli palju rohkem aega endale ja muule elule, aga ma pole kordagi seda kuidagi taga igatsenud või mõelnud, oh küll varsti see aeg jälle tuleb. Ma olen pigem natuke kurb, et see beebiaeg on läbi saamas.

  13. mu vol1 oli selline, kes magas 15-20 minuti kaupa ja seda ka süles. vanker, turvahäll jne oli totaalselt out. siiani ei maga eriti… eks tänu sellele on suht kribal kah. nii et tõesti ei saanud midagi teha, sest laps pidevalt süles tappis lõpuks randmed 🙁 aga eks ma proovisin. söögitegemisel ohtlikes olukordades (pannilt pritsiv rasv, või 2 kätt vajavad tegevused) panin ta köögis kiiktooli ja ise röökisin laulda kõiki laule, mida vähegi oskasin. siis ta oli nõus 5 minutit omaette olema. WCsse (meil oli dušširuumiga koos) panin maha talle teki ja miljon kõrinat jne ning käisimegi koos. tööd tegin kah, laps süles… päris osavaks muutusin ühe käega kõike tehes, õnneks oli töö eelkõige hiire liigutamisega seotud (emapalk just leiutati aga ta sündis veel eelmise aastanumbri sees). magistri kaitsesin alla aastase lapse kõrvalt aga pärast esimest poolt aastat kui laps roomama hakkas läks minul igatahes kergemaks, kui 10-kuusena käima hakkas, see oli täielik õnnistus. kodu on võimalik teha selliseks, et võtad madalamatelt riiulitelt ohtlikud asjad ära, mingid sahtlid teibid kinni ja saab tegutseda küll.
    ja teine laps… nuttis väksena (2-nädalane ehk?) ja ma katsetasin kõiki kiigutamisi ja erinevaid süles- ja õlalhoidmise viise, mida teadsin ja laps ikka nuttis… kuni taipasin ta põrandale tekile panna… tüüp jummalast rahulik. ma olin šokis, sest polnud sellist last enne näinud. vol2 suuremana läheb ise väsinuna voodisse, vol1 kustus alailma kusagil diivani najal või mänguasjade keskel (unevihkaja noh).

  14. Tsitaat raadio unejuttu lõpetavast laulust:
    Ema on köögis ja askeldab alles,
    ei taha uinuda veel….
    Ma alati mõtlen, et mida see ema seal ometi askeldab nii hilja veel 🙂

  15. Aitähh, et päästsid selle postitusega mu minu enda käest. Mina olen just Sinu kirjeldatud LIIGA EMA. Kuna mind kasvatas üksikema, kes hommikust õhtuni tööd rabas ja kellel ilmselt õhtuks enam lapse jaoks energiavarusid ei olnud, siis mäletan selgelt suurt üksindustunnet lapsepõlvest. Olen siiani püüdnud oma lastele (kaks alla 4.a last) igati olemas olla ja neile tähelepanu osutada, sageli enda heaolu arvelt. Praeguseks tunnen, et olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Pärast Sinu postituse lugemist kontrollin end teadlikult, et ei jookse iga “emme, tule vaata” peale, vaid joon rahulikult oma kohvi lõpuni ja sirvin päevauudised läbi. Tänud veelkord, mul oli seda äratust väga vaja 🙂

  16. Huvitav, et sa mainid liiga emaks olemist ja seda, et osa emasid justkui teadlikult valib selle.

    Mul pole väga palju lastega tuttavaid, aga pea eranditult on need, kel on lapsed, kõik sellised, kellest pole pärast laste saamist mõnda aega kippu ega kõppu kuulda olnud. Mõnikord lausa kuude, kui mitte aasta jagu – justkui ollakse teisel planeedil, mis siis, et elatakse samas linnas. Lastetuna olen ma küünik ning mõnikord mõtlen, et kas TÕESTI on nii, et pole mitte kuidagi võimalik kasvõi 30 minutit võtta ja kohtuda? Mina olen valmis kokku saama vastavalt nende vajadustele ja neile sobivas kohas, aga nemad…

    Samas ON lapsed erinevad – mõnega tõesti polegi teisiti võimalik, kui kogu aeg tegeleda. Kui tugivõrgustik puudub ja raha lapsehoidja palkamiseks ei ole, siis mõnikord ongi noor ema lapsega koguaeg koos. Jah, mees peaks olema see, kes lapsega tegelemise kodus üle võtab, aga tihti on ju mees ka terve päeva päriselt tööd teinud – tema vajab ka kodus olleks puhkehetke, mis siis, et ema töö on terve päev olnud laps ja kodu. Seepärast vast ongi üks esmaseid nõuandeid, mida lastesaamise kohta lugenud olen, et esimese kahe aasta jooksul pärast lapse saamist ei tasu ette võtta olulisi elumuutvaid otsuseid nagu lahutus, sest noored vanemad on lapse saamisest niivõrd stressis/üleväsinud, et ei mõtle ratsionaalselt, vaid kurnatusest.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *