Polegi pikalt aega kirjutada. Tegelt – aega on kõigil ööpäevas ühepalju, prioriteedid on erinevad. “Prioriteedid” kõlab kõrgilt. Ütleme nii, et Internet ei kao kuhugi, aga reisimiseks on meil aega siin Itaalias ca paar nädalat ja selleks, et võtta maksimumi, ei pea tegelikult isegi pingutama. Nii lihtsalt kujuneb välja ja nett jääb tagaplaanile 🙂

Mul on tegelikult miljon asja, millest kirjutada. Eile oli meil esimene basseini-lebo päev, ning tegin mõningasi märkmeid, et hiljem teemad meelest ei läheks. Näiteks:

• Stroomi kandis elamine ja sealsed grillivad vene rahvusest inimesed.
• Kohtinguäpid (Tinder või mis iganes kanalid) – kas on tõesti võimalik, et ei osata lugeda nö ridade vahelt?!
• Lastega ja lastetud. Mis muutub?! Mis PÄRISELT ka muutub?!
• Kanaemadus.
• Kärgpere lapsed – pole nagu oma lapsed, aga samas see kiindumus neisse on müstiline tunne! On see justkui lapsendamine?
• Elu. Ilu. Visuaal. Tegelikkus.
• Unistuste amet – lennusaatja! Klišee või tegelikult ka?
• Elada ja töötada millegi nimel aastaid, et siis…
• Kas huupi midagi uut proovides avanevad uksed salajaste unistusteni? Kas me tunnistame endile neid unistusi või proovime huupi, et äkki läheb õnneks?

Ma kirjutasin need mõtted kõik basseini ääres lapse roosa vildikaga paberilipakale üles, pistsin kotti ja toas avastasin, et pool sellest on märgade rätikute vahele laiali uhutud. Nüüd pildusin need siia kiiresti üles, et midagigi säästa. Kõike ei suutnudki taastada. Mõtteid on peas koguaeg nii palju ja alati on tunne, et no NII hea mõte ei kao küll kuhugi ära. Ja siis…

Loodan, et jõuan ka kunagi nende teemade lahkamise ja vastusteni. Minu enda vastusteni, see oleks vaid minu enda tõde.

Seni…

…veidi Itaalia romantilist hõngu…

Ja siis natukene saare peale mineku seiklemise hõngu…

Veidi puhanud inimese hõngu…

Veidi varahommikuse kämpa hõngu…

Elu on ilus 🙂