Ei saaks öelda, et iga päev päevläbi kuni magama kukkumiseni kiire on, aga ometi ei suuda ma teha mõnda paari lihtsat asja, mida ma iga päev edasi lükkan:

  • Tellida endale uus ripsmetušš. Vana ilmutab hinge heitmise märke ja ma tõesti vihkan mingit pudist tušiharja. Piisaks kolmest klõpsust Internetis, aga… avan kõikvõimalikke lehti, aga mitte seda, kust saaks meigivärki tellida.
  • Kirjutada kinnisvaramaaklerile vastu ja leppida kokku aeg kohtumiseks. Ja siis ka sinna kohale minna 😀
  • Panna pangas konsultatsiooni aeg kirja. ENNE, kui uus kinnisvarakrahh tuleb. Ja siis ka kohale minna. ENNE!
  • Kirjutada perearstile. Põhimõtteliselt pean moodustama 4 lauset, siingi juba olen neid rohkem moodustanud praegu.
  • Helistada ja Kaia juurde kulmude aeg panna. Kulmude aeg on nii hea väljend. Või siis kulmuaeg. Aga ma lasen ikkagi kaks kulmu teha. Tuleb hiljem ka kohale minna, aga no alustaks sellest helistamisestki.
  • Kirjutada salongi ja panna endale ning lapsele koos juuksuriaeg. Miks see ei ole juusteaeg vaid juuksuriaeg? Sama teema – tuleb kohale ka loivata. Tõenäoliselt peaks see toimuma siis nädalavahetusel, aga ma kunagi ei tea ette seda nädalavahetuse tunnet. Tavaliselt just siis, kui pean kuhugi minema, on see koht, kus ma tahaks olla horisontaalses asendis ja nautida gravitatsioonivõlusid üle terve keha.
  • Peaks panema paika, mida me Itaalias lastega teha saaks. Umbkaudu ma tean, aga peaks nüüd täpsemalt vaatama, et kus ja mis ja äkki ka midagi kaasa printima.
  • Mulle tuli info, et lennuki check-in on avatud. Kui keeruline oleks mul see ära teha?! Ometi…
  • Peaksin tellima kassidele suure koguse kassitoitu meie reisi ajaks. Ja neile rääkima, et me läheme mõneks ajaks ära 😀 Mul tuli praegu meelde, kuidas me teisipäeval sõbrantsiga meie katusel pärast tööd õhtust päikest nautisime ja miskipärast lemmikloomadest rääkisime. Meil mõlemil on olnud väiksena igasuguseid närilisi ja jagasime kogemusi. Sõbranna räägib, kuidas kõikidest tema närilisest oli üle prahi ikkagi vaid üks loom – see oli tema rott. Mismoodi, küsin ma. No ta oli nii tark ja temaga sai nagu rääkida. Ma reaalselt kujutasin ette, kuidas sõbrants läheb töölt koju, päev on olnud selline raske, mõni mure hingel, võtab väikse veini ja hakkab siis rotiga tööasju arutama. Täpselt nii see kõlas. Kuigi ma tegelikult tean, et rotid on targad. Tunnevad oma omaniku ära ja reageerivad nimele ja… nendega saab tööasju arutada.
8E48406A-97C0-4E55-A087-E9CDE35689B6

Mu rotilausujast sõbranna-töökaaslane 🙂 Klaase on kolm, sest lapsele kallasime limpsi, aga ta lõpuks ei tahtnudk.

Samas koristasin ma eile pärast tööd täiega korterit ja ei saaks öelda, et ma laisk olen. Miks ma siis ei viitsi neid paari klikki või kõnet teha?! Selle asemel, et kirjutada maaklerile või panka, ma kirjutan siin lihtsalt sellest, kuidas ma pean maaklerile ja panka kirjutama.

NB! Palun seda postitust mitte segamini ajada postitustega stiilis “Mul on nii kiire koguaeg ja nii sisutihedad päevad – juuksepikendused vaja panna ja küüned ja siis pean sõbrannadega veinitama minema ja lapse lasteaiast ära tooma ja kaltsukates vaja käia ja täna murdus veel geelküüs ka ära.”

Ja mis te arvate, et ma lähen nüüd mõnda nendest asjadest tegema?! Ei, ma lähen külmkappi, võtan maailma parima sidruni-laimiglasuuriga pulgajäätise, söön selle nelja ampsuga ära (sest jäätist ei lakuta!) ja hakkan ajakirja lugema.

Päise foto: pexels.com