– “Ma olen nii paks!”

-“Ahh lõpeta, ei ole!”

-“Ausalt, ma tõesti olen JUMALA paks.”

-“Oled sa jee paks!”

-“Ei päriselt ka, sa ei kujuta ette.”

– “No kujutan, ma ju näen sind.”

– “Ei, sa tegelikult ei ole näinud, mul on ikka täiega kõht ees.”

-“Kuule peenikestel inimestel ongi kõht ees, mul tuleb ka süües kõht täiega ette.” (PS: tulebki!)

-“Ei, sa ikka ei kujuta ette, millest ma räägin, oota, ma näitan sulle.”

Toimus näitamine.

“Ooookei, see on tõesti õudne!”

***

Aga kui aus olla, siis ei osanud mina arvata (tundsin ju vaid blogi kaudu), et see teema on tegelikult nii tundlik, ega osanud tema arvata ja oodata, et ma pole väga ahh-pole-midagi-varsti-läheb-üle tüüp. Pane võrrandisse veel veel mitu pudelit veini ja ongi võrrand lahendatud ja X teada.

X = tagant järgi loll olukord.

Külas olen korra käinud, lapse sünnipäeval kunagi… Ühe reklaampostituse olen ka tellinud 😀 Nipet-näpet vist veel, aga tähtsusetu…

Nüüd on küll kogu tõde päevavalgele kistud 😀 Kaarnad, kaarnad, ae, ae, tulge nokkima!

PS: Leia pildilt kaks irooniakaarti, mis töökaaslastelt sain 😀

F4FF3DF3-D9D0-4A6B-9B44-9805C27FE8E8

PS 2: Täiesti seest surnud ma ka ei ole – mul siiski on empaatiavõime laste, laste multikate, loomade, nutvate inimeste, väga vanade inimeste, puuetega inimeste (kes peavad leidma endas igapäevaselt nii palju jõudud), puuetega laste emade ja pöördumatult haigete inimeste vastu. Äkki millegi vastu veel. Aga jah, ma teen isegi kõige sitemas olukorras, kuhu ma satun, nalja. Kurguauguni liikumatult sita sees vaikselt vajudes viskaksin ka veel ühe viimase pirni – kuni sitamaitse suus.