Ei ostnud tegelikult. Tüng! Issand, kui labane nali minu poolt. Piinlik. (Eriti nende eest, kelle maja ma pildistasin, aga nii nunnu noh). Tegelikult käisin reedel Pranglil kevadsuvepäevadel töökaaslastega. Juba hommikul 7.30 läks praam. Ilm oli päikseline ja mõnus ning saar ise täitsa armumist väärt. Käisime selle suhteliselt risti-rästi läbi, sest meil oli päeval orienteerumisvõistlus. Meie meeskond võitis, jee! Ja see maja jäi lihtsalt teepeale ette. Mõtlesin, et nii mõnus oleks, kui suvemaja oleks Pranglil. Elada ei tahaks seal, aga maakodu võiks küll olla. Hops Viimsisse ja hops praamile ja olekski kohal.

6B74E447-629E-4B54-92C1-6D9C56927000

“Oi, kas tõesti Eestimaa on NIIII ILUS!!” 😀

4ECEEB02-CA0E-434E-BBA9-1E584853407A

Transport Prangli moodi

5BE5D538-ADED-4B72-BBCE-FF6386D7731F

Praam

C4BD17A2-B0A8-4473-B515-1807FC2F0682

Rääbakas, aga samas armas värvide mäng

EC40A599-0EF2-4248-AFB2-ED9D90D035DA

Õpikunäide: külapood & Co

Aga elada ma tõesti ei tahaks ei maal ega linna lähedal oma majas. Ma olen väga korteriinimene. Imelik lausa, kui mõnele inimesele ütled, et elad linnas (mina siis Kalamajas) ja vastu tuleb selline kaastundlik pilk. “Aa, korteris või? Ma ei suudaks, oma maja on ikka niiiii mõnus!!! Ma elan Tallinna lähedal linnast väljas ja tegelikult on kõik käe-jala juures ja sõidan linna vaid ca 20 minutit.” Tegelikkus on aga see, et linnaPIIRILE sõidetakse 20 minutit, aga kui tahaks läbi linna sõita või kuhugi kesklinna, lisa sinna julgelt pool tundi veel otsa. Ja olgem ausad, ega nii tihti enam linna ei satuta. See ongi täiesti okei, kui inimene ei tahagi spontaanselt kinos, teatris, kohvikus, šopingul, uisuväljakul, pargis, sõpradega väljas, turul jne jne käia ning eelistab oma maja varendal raamatut lugeda või aias toimetada. Traagiline on vaid see, kui inimene, kes tahab elada maal oma majas, ei saa seda miskipärast endale lubada ning elab tillukeses korteris, või siis inimene, kes unistab linnaelust, aga peab elama kuskil maal, sest… Misiganes põhjusel. Linnas on ju ka nii palju ägedaid kortereid ja oma eelised 🙂

Laupäeval tulime juba hommikul vara Pranglilt tagasi ja terve nädalavahetus oli ees. Lösutasin katusel ja peesitasin. Õhtul tuli sõbranna külla ja edasi tsillisime juba temaga. Eurovisioni teemal korraks veel… Ma ei saa aru sellest ulgumisest pärst igat Eurovisioni võistlust, kuidas “Ahh-ohh, ega ammu ju enam ei hääletata laulu”. Iga aasta tuleb see jälle üllatusena, et jälle võitis mingi show, mitte laul. Nagu kõik meie maailmas areneb ju meeletu kiirusega, inimesed ootavadki kontserdile minnes järjest võimsamaid esitlusi, järjest suuremat meelelahutust. 200 miljonit vaatajat ei tuleks teleka ette, kui võistleks 40 eelmise aasta Portugali loole sarnast laulu või 40 Elina sarnast kiljumist või neid kahte vaheldumisi. Eriti, kui need 40 siis mikri ees lihtsalt seisaks ja kätega laineid või arusaamatuid žeste teeks. Ei meeldi mulle ka selle aasta võidulugu, aga kas see tuli üllatusena?! Ei, ju!

Pühapäev oli emadepäev. Laps tegi mulle nii armsa kaardi, et mul tuli pisarake silma. Neid põdrakesi joonistab ta arvutis koguaeg ja teeb neist multikaid, aga nüüd ta joonistas käsitsi mulle kaardi 🙂 Ta on ise see väike põdrategelane ja tegi nüüd minu ka põdraks.

FE22C5E8-7038-4A33-98EA-49FBE946B5F5

Põdraarmastus 🙂

Pärast käisime lapsega Kadriorus piknikul ja mänguväljakul ning pärast veel kohvikus ka. Uskumatult mõnus ilm oli.

EAAB3293-96DD-4DF9-8E84-BCD92600AC6F

Suviiii!!!!