Pakaak-pakaak

Pakaak-pakaak

Eile tõdesin, et Eurovisionist olen ma nüüd vist välja kasvanud. Kunagi oli see suur asi, meie pere küll vaatas ja sellest on traditsioon kaasa elada külge jäänud. Ei ole ma fänn, kes ette kõik laulud ära kuulab ja ennustustabeleid vahib, aga show‘d olen ikka vaadanud ja vahel isegi mõni lugu on täitsa meeldinud.

See aasta ei viitsinud ma II poolfinaali isegi vaadata ning eile oli mul endine töökaaslane (nüüdseks üks parimaid sõbrannasid) külas ja poole silma-kõrvaga jälgisime mängu. Saime edasi, ei saanud edasi, suva ju tegelt. Saame 6nda koha või saame 8nda koha, suva ju tegelt. Ei meeldi mulle see mõttetu kanakaagutamise võidulugu ja esitlus, aga… suva ju tegelt. Kunagi oli punktiandmise osa kõige põnevam, nüüd see lõplik järjestustabel jätab mind suhteliselt külmaks. Tundub, et ka saatetegijaid, sest punktiandmistabelis puudusid järjekorranumbrid ja selleks, et saada aru, mitmes Eesti on, pidi hakkama ülevalt alla lugema: 1, 2, 3, 4…ahh suva.

Mulle meeldis Austria laul, just laul. Meeldis see aasta ka Portugali laul. Ma isegi ei tea praegu, mitmenda koha nad said. Portugal oli vist kuskil lõpus. Soome loo fenomenist ei saa aru. Nii tüüpiline powertapeet. Ta vist ei saanud ka eriti head kohta, oli seal lõpupool (täpselt ei mäleta).

Panen siia Portugali loo.

Võitja… Iisrael, kelle esineja oli riides nagu jaapanlane ja keda juhatati sisse kui inimest, kes võitleb õiguse eest olla paks (palun ole! Aga maksa oma suhkruhaiguse jms eest hiljem siis ise eks) ja kelle taustatantsijad tegid liigutust, mida me oleme juba kaheaastasest peale lasteaias teinud (tibu-tibu-tibu-tipp-tibu-tibu-tibu-tipp…) ning jälle mingi ma-ei-ole-su-mängukann-sõnum (väga pikalt ei süvenenud, refraanis kordus mingi selline lause). Sellega on nii, et kui sa ei ole kellegi mängukann, siis ÄRA OLE. Kui sul tekib vajadus seda 359 korda korrutada, siis järelikult… Äkki sa ikkagi oled, aga tahaksid MITTE OLLA. Kui annad võimaluse kellelegi üldse nii arvata, siis kõnni minema, mitte ära kana kombel kaaguta, kuidas sa ei ole. Teod, mitte sõnad! Teod! Girlpower lihtsalt ei lähe mulle sellises võtmes peale.

Ilmselt lihtsalt mu elatud aastad hakkavad rolli mängima :D, kaua sa ikka ühte ja sama asja põnevaks saad pidada. Ja Marko Reikop… Ohh, see on nii naljakas. Inimene, kes “Ringvaates” ja ükskõik, kus mujal on täielik staarreporter – ta võib olla ülbe, ta võib olla terav, ta võib olla otsekohene, reageerib kiiresti… Ja siis, kui kommenteerib Eurovisioni, siis ta läheb nii eufooriasse, viskab tohutuid stampväljendeid, naerab nagu 5aastane jne. Müstika (samas natuke armas ka), kuidas inimene nii fännab midagi, et läheb peast kergelt soojaks 😀 Ma ei ütle, et ta midagi valesti teeb, lihtsalt on olemas kaks täiesti erinevat Marko Reikopit. Euro-Marko on lihtsalt nii… Ma ei leia sõnu… 5aastane, kes esimest korda elus hiiglaslikus kommipoes tutvustab oma väiksele 3aastasele õele kõiki erinevaid kommisorte.

giphy

 

12 thoughts on “Pakaak-pakaak

  1. Minu jaoks ammu täiesti müstika, kuidas keegi jaksab seda vaadata. Ise elasin Eurovisioonile viimati kaasa siis, kui lätlasi esindas BrainStorm, mida ma mitu head teismelise-aastat pööraselt fännasin. Ja see oli ammu. Kontrollisin, selgub, et 18 aastat tagasi :O
    Siis kasvasin välja, ei viitsinud rohkem. Kuidas Eestil läheb, selle loen uudistest ära, sellega piirdub.

    1. Ei saa olla 18 aastat tagasi, ma ei ole ju nii vana ometi 😀
      “The stars you are watching are so far…”

  2. Minu meelest on südantsoojendav, et mis siin maailmas ka ei toimuks, on üks asi, mis ei muutu ja see on Reikop ja tema rõõm Eurovisionist 😀

    Mõnikord tahaks, et Eesti võidaks lihtsalt sellepärast, et Markole rõõmu teha 😀

  3. Mina olen ka olnud juba aastaid väga Eurovisooni-kauge inimene ja üldse pole huvitatud. Kuid suht raske on seda ignoreerida kui uksest ja aknast sisse tuleb seda teemat 😀 Eks ma siis ka mingi viimasel hetkel kuulan mõned lood ära, et teaks millest jutt käib. Minule nt Soome lugu küll väga meeldis. Eesti oma alguses ei meeldinud aga pärast poole uuesti kuulates hakkas ikka rohkem meeldima.
    Nüüd sellest võiduloost. Mina olen sellest juba ammu aru saanud, et võidulool ei ole pistmist mitte midagi sellega et see oleks hea lugu. Kõik see on üks poliitiline rämps ja ma ei usu elusees selle õigesse hääletamisse ja et tegelikult ka sellised lood inimestele meeldiks kõige rohkem. Ja vaadates seda videot, ma olen lihtsalt nii kohutavalt surmani tüdinenud sellest paksuse promomisest. Mind ajab see juba oksele. Tolerandid kindlasti peavad mind kohutavaks inimeseks, aga isegi Instagramis ma enam ei taha vaadata neid pilte kus ainult jahvatatakse kuidas üks 120 kilone naine on kaunis ja ilus ja terve ja seksikas. Ja selle loo algus oli ka juba nii vastumeelne kus mingi mitte väga kena, ülekaaluline naine teeb tobedaid ilmeid ja häälitsusi (nagu kana?wtf) , laulab kui ulme ilus olend ta on ja poisid on lollid(mulle assotsieerub sellega kohe see äärmuslik feminism, kuigi ma ise olen ka teatud määral feminism, aga sellist asja üldiselt ei seedi) . No andke andeks, aga see on lihtsalt nii tobe, et ma ei saa 😀

  4. Reikop on ja viimasel ajal kuidagi imelikuks läinud. Laulud ja mood on nii muutuv nähtus, et midagi hinnata suht mõttetu. Hääletavad need keda see otseselt puudutab, kui ka need kes arvavad et just nende muusikamaitse (üks väga eriline maitsemeel ) on parim ja kes on raha panustanud, kokku tulebki selline lillafeministlik või feministliklilla tulemus ehk euronägemus. 🙂

  5. Ma ei taha üldse kaitsta võidulugu, sest ka minu arust oleks olnud sobilikemaid võitjaid. Aga, kas (laulja) on öelnud kuskil, et ta laulab oma elust “I’m not your toy …” või et see on nüüd väga tõsine sõnum, mida edastada?!?! 😀 See, et ta erinevaid hääli ja häälitsusi tegi, et ta oli paksuke, kes kimonot kandis, et ta meik oli roosa ja et ta nägusid tegi pluss veel hoogne muusikarütm – see kõik oli show, mis muutis ta meeldejäävaks ja inimesed hääletasid. Eurokale minnakse ju võitma ja tema oma eesmärgi täitis 😀

    Samas, nõustun, et ka mina olen vaikselt eurokast välja kasvamas. Teismeline olles ei jõudnud ma seda laupäeva ära oodata, et lood lindistada, oma edetabelid täita ja täiega kaasa elada. Pettuda eriliselt, kui Eesti ei võitnud. Nüüd on see meelelahutus ja show. Esimest poolfinaali jälgisin suurema huviga, sest Eesti oli seal, teist nii väga mitte. Samas lugusid teadsin juba ette, kuna olid juutuubist vaadanud ja see muutis kogu ürituse sel aastal minu jaoks veidi … igavaks. Mina nt ei saa Austria fenomenist aru, sest minu jaoks oli tegu lihtsalt ilusa poisiga, kellel oli täitsa kuulatav lugu. Algusest peale hoidsin pöialt Taanile ja olin hämmingus millise kohaparanduse see tegi lõpuks. Seega uus hääletussüsteem on isegi pinget hoidev.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *