Kool on nagu maraton?

Kool on nagu maraton?

Hommikul tööl sõites kuulsin raadiost, et Lauri Leesi paneb Prantsuse Lütseumis ameti maha. Vist selle sama uudise valguses oli Mattias Naan võrrelnud kooliskäiku maratoni jooksuga. Umbes siis, et maratoni joosta on raske ja mõtled, et sured maha kohe, aga kui see tehtud ja vaatad tagant järgi, siis tundub suht käkitegu. Selle sõnastuse ma nüüd kirjutasin ise, aga põhimõte on sama. Mul oli nagu mismõttes??!! Ma küll ei ole kunagi maratoni jooksnud, aga koolis olen ma käinud küll. Mul on olnud absoluutselt vastupidi.

Mulle tundus minu kooliaeg täiesti okei. Millega mul võrrelda oligi? Olin ju laps ja eelnevalt polnud mingit suurt elu elanud ja arvasingi, et nii käibki. Õppida mulle meeldis ja… (Va paar õppeainet). Aga PRAEGU mõtlen kooliajale tagant järgi ja alles nüüd saan aru, kui vastik kõik oli.

Saksa keel – ma vihkasin seda! Aga arvasin, et ongi normaalne mõnda õppeainet nõnda vihata. Osad vihkasid üleüldse kooli ja õpetajaid ja raamatuid ja dire ja klassipinki ja tahvlit ja õpikuid. Ma vihkasin hoopis vähem asju ja arvasin, et see on mul jumala normaalne elu. Aga NÜÜD tagasi vaadates mõtlen, et appi, see oli jäle. See oli horror! Ma olen analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et mu aju on kogu vastuvõtlikkuse, mis ühel inimesel saab võõrkeelte vastu olla, ära blokkinud. Põhjus: ma sündisin ja elasin Kohtla-Järvel, kus olid poes, tänaval, putkas, trepikojas, maja ees hoovis, polikliinikus, ravivõimlemises, haiglas ja ükskõik, kus mujal, VENELASED. Ei, ma ei vihanud venelasi, ma lihtsalt tundsin end väikse lapsena ise nii halvasti, et ma ei suuda end elementaarsetes kohtades, näiteks traumapunktis käeluumõraga või poes leiba küsides, arusaadavaks teha. Ja siis tuli koolis esimene võõrkeel ning kuigi ma üritasin alguses väga hoolas olla, siis… Blokk oli juba peal. Hinded olid viied ja halvemal juhul neljad, sest polnud ju probleem kontrolltööks sõnad ära õppida vms. Aga kas ma rääkida oskasin või sain tekstidest aru? Ei! Tolle aja keeleõpe ei olnud ka eriti suhtluskeelt soosiv – palju õpilasi klassis ja mingi kuiv loeme-ja-tõlgime. Ma sain ülikoolis päriselt ka šoki, kui ma kuulsin, kuidas õpetajad TEGELIKULT saksa keelt räägivad – st vuristavad nagu sakslased. Ma olin oma kolme erineva õpetaja käest koolis kuulnud vaid mingit naljakeelt – hääldus sellise aktsendiga, et sakslanegi ei saaks ilmselt aru. Mul on õudusunenäod siiamaani sellest, et pean kooli või ülikooli lõpetama ja avastan, et mul on saksa keele kursus tegemata ja mind haarab paanika. Unes praegusel hetkel täiskasvanuna on see paanika veel suurem, kui see õppimine tol ajal oli. Tol ajal tundus see tavaline elu osa.

Vene keel – vt eelmist punkti. Põhimõtteliselt kõik sama, välja arvatud, et ülikoolis ma seda õppima ei pidanud. Kunagi tööturule sisenedes põdesin, et ma ei oska vene keelt ja et seda on vaja. Tõde on, et seda on vaja ilmselt vaid teenindussektoris ja mingites spetsiifilisemates kohtades. Tänapäeval oskavad noored veel vähem vene keelt kui siis, kui mina kunagi tööle läksin, ja nüüd hiljuti tööd otsides ei eeldanud juba ükski koht, kus ma vestlusel käisin, et vene keelt peaks rääkima. Ärikliendid räägivad üldiselt ikkagi eesti või inglise keeles. Keegi ikka kontoris vene keelt oskab ja kuidagi saab suheldud ikka, selle pärast head kandidaati ära ei saadeta.

Kehaline kasvatus – tol ajal tundus normaalne tuimalt lihtsalt palli taguda või palliga näkku saada või idiootselt ümber koolimaja joosta või suusatada, kuni õpsid kehkaõpsideruumis kohvitavad. Praegu tundub see kõik tohutult ebaprofessionaalne pask. Mis kunagi toimus? Mingit spordipisikut meile sisse ei süstitud. Kehka õpetajad ei tundnud õpilaste ees mitte mingit vastutust, et just nemad on NEED, kes saavad lapsi kujundada tulevikuks. Imelik, et täiskasvanud inimesed ei tundnud VASTUTUST, vaid tundsid ainult võimalust nõrgematest ehk õpilastest üle olla. Tagasi vaadates on see lihtsalt kurb ja vastik. Teiste ainete õpetajad nii hullud meil ei olnud, teiste osas ma tajusin, et nad tunnevad vastutust, vb ka seepärast, et teistes enamikes ainetes on hiljem eksamid ning tulemused paljastavad konkreetselt ka õpetaja kapsaaia.

Sõbrad – ütleme nii, et mina leidsin oma sõbrad 10ndas klassis, kui käisin korraks vahetusõpilasena ühes teises Eesti koolis. Nemad on minu parimad sõbrad ja nagu teine pere tänaseni, nüüdseks juba.. OMG… üle 15aasta (lugemine läks sassi). Jah, mul olid koolis ka head sõbrad ja tol ajal ka üks parim sõbranna, aga sellist sidet, nagu nende teise kooli kambaga, ei ole mul mitte kunagi oma koolis olnud. Sel hetkel ma sellele ei mõelnud, oli nii, nagu oli. Praegu mõtlen, et imelik, et see osa elust on täielikku mineviku kadunud. Ka ühelgi vilistlaste peol ei ole ma käinud. Ma pole isegi kooli hoovist pärast lõpetamist sisse astunud.

On ÜKS asi, mida ma oma koolist vist igatsen ja seda taipasin ma alles hiljuti. Nimelt oma ema klassiruumi neljandal korrusel. Mul meenub see klassi lõhn ja trepid ja koridor… Täiesti suvalisel hetkel tuli mulle see hiljaaegu meelde, lausa pisarad tulid silma (tulevad praegu ka). Ema õpetas seal mu kooli astumise ajast peale ja läks teise kooli pärast seda, kui ma 9nda klassi lõpetasin, mina aga õppisin seal edasi. Kui ma pisike olin ja mul tunnid lõppesid, siis läksin tihti üles korrusele ema klassi (ta õpetas gümnaasiumi, nö “suuri lapsi”) ja istusin seal paar tundi, vaatasin, kuidas ema õpetas. Ta õpilased tundsid mind ja mul oli pisikesena cool tunne – just nagu mul oleks tuttavaid kõrgemal astmel…

Ohh, ma ei viitsigi enam seda teemat lahata. Vastik on kuidagi. Hakkan hoopis “Eurovisioni” vaatama.

Kuidas teil, kas on pigem nagu maraton või mitte?

PS: foto pexels.com

 

15 thoughts on “Kool on nagu maraton?

  1. Mul oli keskkoolis matemaatika, mis oli minu jaoks hirmus. Põhikoolis oli ok, aga keskkoolis sattusin klassi, kus pool oli reaalkallakuga ja siis oli mul ka see õpe jube keeruline. Õppisin jube palju, aga positiivset hinnet oli ikka raske saada. Vastik praegugi mõelda sellele 😀 kuigi minu jaoks nt 3 ei olnud ka halb hinne, ma ei pingutanud kunagi, et kõik hinded head oleksid.
    Inimestega suhted olid keskkoolis normaalsed, aga mul nt oma klassis nö parimat sõpra polnud ja siis enamasti istusin ainetes ka üksinda (kõigil ju oli keegi kõige parem sõber ja ma sain paljudega lihtsalt normaalselt läbi). 10a pärast lõpetamist ei suhtle ka kellegagi sealt ja kokkusaamistele ka pole enam läinud. Tegelikult oli üsna lahe klass ja vahest hoian silma peal mida keegi teinud on, aga ise kuidagi ei kuulunud õieti sinna seltskonda. Kurb on isegi mõelda kooliaja peale, nagu midagi oli kogu aeg puudu. Alles ülikoolis mulle meeldis käia, seal õppisin avatud ülikoolis ja nii palju lahedaid inimesi oli koos. Laps läheb ka kooli paari aasta pärast ja tunnen juba kaasa 😀

    1. Issand, see viimane lause Sul ajas nii naerma! 😀
      A mul oli mata lemmik, olin ka reaalkallakuga klassis ja tänu sellele sain ka TTÜ majandusmatile pihta hiljem 😀

      1. siis sa ei saagi oma kooliaega võrrelda lütseumi lõpetanute omaga, Naan lõpetas samuti lütseumi ja meenutab väga heas mõttes seda kooli, pole ka oma lapselt kuulnud ühtegi halba sõna

        1. Kas ma võrdlesin OMA KOOLI Prantsuse lütseumiga??? Palun püüa vähem isiklikumalt võtta, ma ei ole su lapse kooli kohta mitte midagi halba kirjutanud!
          Ja Naani point ju oli see, et koolis käia oli rõve, aga nüüd tagasi vaadates tundub lihtsam.

  2. Minu jaoks oli kooli ajal vastik ja on tagantjärele vastik. Eesti haridussüsteem on täiesti valesti üles ehitatud ja kui reformitakse, siis täiesti valest otsast.
    Läksin ülikooli pedagoogikat õppima naiivse plaaniga hakata asju kõvasti muutma, aga kolm aastat TÜ haridusteaduskonnas tegid ruttu selgeks, et kui mõttekaaslasi on käputäis, siis ei muuda kahjuks midagi.

    Varsti lähevad enda lapsed kooli ja hale on neist juba ette, aga püüan sel teemal suu koomal hoida ja mitte neile mingit eelhäälestust tekitada. Üks mu lastest võib-olla veab läbi sellest praeguset süsteemist, teisel läheb kindlasti raskeks. Üks on faktitark, teine loominguline tüüp ja see viimane talle saatuslikuks saabki. Tean omast käest.

  3. Ahjaa – siiani unistan, et kunagi on Eestis ka tõsiseltvõetav alternatiivpedagoogika. Umbes nagu Summerhill UKs. See juba oleks midagi.

  4. Kool oli lihtne, eriti see õppimise osa. Olen aga koolis aasta istuma jäänud, sest koolivahetus, puberteet ja koolikiusamine… Kuid siiski arvan, et kool oli lebo. Ülikool oli veel lihtsam. Lõpetasin magistri juba mõned aastad tagasi ja tahtsin eelmisel aastal uue eriala magistrisse saada ja no ei võeta, sest
    eelmisest lõpetamisest on liiga vähe aega möödas… Nagu what?! Ja siis räägitakse elukestvast õppest jms.

  5. Lugesin Su saksa keele kogemust ja muigasin. Mul on täpselt vastupidine kogemus – saksa keel koolis oli imelihtne, õpetajad suurepärased ja kõik väga ilus. Šoki sain siis, kui ühel saksa keele õpetajate koolitusel, kuhu võeti ka niisama-koolitöötajaid, selgus, et mu puuhobuseaktsendiga abikaasa räägib saksa keelt oluliselt paremini kui mõned maakohtade keeleõpetajad. Hirmus!

    Mina vihkasin kooli, aga ega mulle alternatiivseid võimalusi ka ei pakutud. Õppisin ruttu ära, et problemide vältimiseks tuleb olla usin, kasin ja puhta põllekesega. Ma siis olin. Oma lapsed tõmbasin esimeste probleemide ilmnemisel koduõppele ja see, tundub, oli kõige õigem lapsekasvatusteemaline otsus. Nüüd on kogu kamp jälle koolis, seekord minu enda juures, ja suurema osa ajast on nad kabuõnnelikud. Muidugi, mõnele ei meeldi üks tund ja mõnele teine, aga koolisüsteemis toimetulemiseks vajalikud oskused, näiteks arusaamine isiklikust vastutusest ja väga hea funktsionaalne lugemisoskus on kodus rahulikus keskkonnas saavutatud. JA meil on tohutult toredad õpetajad, kes lähtuvad igast lapsest vastavalt tema erivajadustele (kui neid on), ühesõnaga, hoolivad.

    Minul on kooliajast säilinud kaks emotsionaalselt olulist kontakti. Mõlemad kunagised klassiõed elavad aga hoopis teises Eesti otsas ja ma näen neid parimal juhul kord kolme aasta tagant. Eks ülejäänudki ole toredad inimesed, aga ega me omavahel ei suhtle – pole nagu põhjust. Ühine koolipinginühkimine 25 aasta tagasi ei ole piisav põhjus.

  6. Kõige ebameeldivamad ained olid ebameeldivate õpetajatega – ka range ja nõudlik, ent hea ja siiski siiras õpetaja suutis oma ainet hästi anda. Paraku ei hakka kõik lapsed mitte kunagi täiuslikult kõiki aineid oskama – see on paratamatus, aga nii võiks ikkagi olla, et suurem osa lapsi saab bioloogia, keemia, füüsika põhitõed siiski selgeks. Paraku, nagu ka eksamitest omal ajal näha oli, siis noored kardavad neid aineid, sest ei oska neid piisavalt hästi – eesmärk on tulemusel, mitte teadmistel.

    Minu suurimad hirmud olid reaalained ja keeled, v.a. inglise keel. Reaalainetes (keemia-füüsika) oli põhikoolis kehv õpetajabaas, ja tugevad õpetajad ei suutnud/saanud enam gümnaasiumis meid järgi tõmmata – need ained jäidki kehvadeks. Matemaatikas oli põhikoolis tugev baas, aga gümnaasiumis täiesti vastupidi – õpetaja kehv, aega ilmselgelt liiga vähe, ja põhitõdedest väga aru ei saanudki – seetõttu ei valinud omal ajal matemaatikat lõpueksaminagi.

    Keeled – va vene keel oli õudus kuubis. Mis KASU on tõlkimisest ja ümberjutustamisest, kui ei oska küsida isegi teed suvalisse nurgapoodi? Mis kasu on sellest, et ma tean kuidas on Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit vene keeles, aga igapäevast suhtluskeelt ei oska? Täiesti mõttetud aastad – pigem ehk oleks pidanud tõesti saksa keelt õppima, sest need vähesed, kes õppisid, seda ka vähemalt suhtlustasandil oskasid.

    Kehalise kasvatuse õpetaja oli meil ennekõike inimene – tema hindas iga õpilase sooritust tema enese suhtes, ehk võrdles mitte normide, vaid iga õpilase individuaalseid aastast-aastasse tulemusi. Teismelised ei olnud väga spordist huvitatud nii kui nii, aga tema tunnist ei viilinud keegi niisama ja sporti vihkama ta ka kedagi ei pannud – see viimane, olen aru saanud, on suur pluss. Ja inimesena oli õpetaja ka väga tore.

  7. Minu koolimaailm jaguneb kaheks: enne 2007. aastat ja pärast 2007. aastat.

    Põhikool oli jube. Ainus soov oli gümnaasiumi ajaks sealt ära saada. Täiskasvanuks saades viha õpetajate ja kooli vastu aina kasvas. No kuidas on võimalik, et õpetajad on nii pimedad ja ei saa aru, mis toimub! Verd, kirveid, riste, hauakivu ja masendavaid laulusõnu täis sirgeldatud päevik (me pidime ka põhikoolis kord nädalas päevikud õpetajale ülevaatamiseks andma) ja selle peale õpetaja tuleb ja küsib 13aastaselt, et kas too on armunud. Või kui kaks õpilast keelduvad rühmatööd tehes teistega rühma moodustamast, öeldes et: “Meil on juba neli inimest. Mina, minu kujuteldav sõber, sõbranna ja sõbranna kujuteldav sõber” ja on üleüldse klassist eraldi… Oeh.

    Gümnaasium (Rapla Vesiroosi Gümnaasium) oli sõõm värsket õhku ja hiljem olen taibanud, kui paljud võimalused mul kasutamata jäid, sest põhikooli kogemus oli niivõrd halb, et ei julgenud. Isegi klassikaaslane on öelnud, et algul olin ma kinnin, kaitsepositsioonis ja varjul ja ajaga oli mu avanemine ning julgemaks muutumine silmaga nähtav. Eks seal oli ka negatiivseid hetki ja momente, kuid suures plaanis ma absoluutselt armastan oma gümnaasiumit. Käin koolis nii tihedalt kui jõuan, lihtsalt õpetajatega juttu ajamas ja noortele esinemas. Ja alati kui mul raamat ilmub, viin ühe eksemplari kooli raamatukogule – tänutäheks.

    Põhikoolis olen pärast 2007. aastat käinud vist 3x. Korra koosolekul, korra riigieksamil ja korra ühte oma raamatut tutvustamas (mul on kahtlane tunne, et üks õpetaja tundis ennast ära, sest rohkem pole mind kutsutud sinna :D).

    Okei, pikk jutt tuli aga ju see on siis nii hinges, et ei suuda lahti lasta.

  8. Maratoni pole ma jooksnud, aga poolmaratonist oli kooliaeg küll raskem, eelkõige põhikooli osa. Kehalist kasvatust vihkasin, eestkätt õpetaja tõttu ilmselt, kiusatud olin ma ka (maakera, pekirull ja muud kaunid hüüdnimed). Üldiselt olin üsna nutikas laps, tuupimisega ei tegelenud, hea pea oli ja sellega sain täitsa edukalt hakkama. Lemmikained inglise keel, ühiskonnaõpetus ja ajalood.

    Põhikoolis jäin ühe klassi istuma, sest klassikaaslased ei istunud ja üks hetk otsustasin, et mina koolis enam ei käi. Teine ring kaheksandat klassi oli juba käkitegu ja üheksandas olin pmst viieline. Stressitase langes selle istuma jäämisega meeletult. Sattusin kõige mõnusamate inimestega, kelledest paljudega siiani lähedane, ühte klassi ja olen väga rahul.

    P.S. Kehalise kasvatuse õpetaja hääle kuulmine paneb pmst siiamaani jalad värisema ja tekitab tunde, et peaks kiiremini jooksma. 😀

  9. Huvitav, kuid ma ei mäleta ühestki kooliastmest midagi vastikut ega rõvedat, mis siiani hinge kriibiks või elavalt meeles oleks. Rääkimata millegi või kellegi vihkamisest. Ja ei taha ka tunnistada, et mingid mäluprobleemid oleks 😁. Kindlasti oli asju mis vähem või rohkem ei meeldinud, aga sellega ka asi piirdub. Või äkki lihtsalt ei tundnud neid tundeid ära või julgenud tunda. Hea laps ikkagi. Põnev, põnev 😄

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *