Hommikul tööl sõites kuulsin raadiost, et Lauri Leesi paneb Prantsuse Lütseumis ameti maha. Vist selle sama uudise valguses oli Mattias Naan võrrelnud kooliskäiku maratoni jooksuga. Umbes siis, et maratoni joosta on raske ja mõtled, et sured maha kohe, aga kui see tehtud ja vaatad tagant järgi, siis tundub suht käkitegu. Selle sõnastuse ma nüüd kirjutasin ise, aga põhimõte on sama. Mul oli nagu mismõttes??!! Ma küll ei ole kunagi maratoni jooksnud, aga koolis olen ma käinud küll. Mul on olnud absoluutselt vastupidi.

Mulle tundus minu kooliaeg täiesti okei. Millega mul võrrelda oligi? Olin ju laps ja eelnevalt polnud mingit suurt elu elanud ja arvasingi, et nii käibki. Õppida mulle meeldis ja… (Va paar õppeainet). Aga PRAEGU mõtlen kooliajale tagant järgi ja alles nüüd saan aru, kui vastik kõik oli.

Saksa keel – ma vihkasin seda! Aga arvasin, et ongi normaalne mõnda õppeainet nõnda vihata. Osad vihkasid üleüldse kooli ja õpetajaid ja raamatuid ja dire ja klassipinki ja tahvlit ja õpikuid. Ma vihkasin hoopis vähem asju ja arvasin, et see on mul jumala normaalne elu. Aga NÜÜD tagasi vaadates mõtlen, et appi, see oli jäle. See oli horror! Ma olen analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et mu aju on kogu vastuvõtlikkuse, mis ühel inimesel saab võõrkeelte vastu olla, ära blokkinud. Põhjus: ma sündisin ja elasin Kohtla-Järvel, kus olid poes, tänaval, putkas, trepikojas, maja ees hoovis, polikliinikus, ravivõimlemises, haiglas ja ükskõik, kus mujal, VENELASED. Ei, ma ei vihanud venelasi, ma lihtsalt tundsin end väikse lapsena ise nii halvasti, et ma ei suuda end elementaarsetes kohtades, näiteks traumapunktis käeluumõraga või poes leiba küsides, arusaadavaks teha. Ja siis tuli koolis esimene võõrkeel ning kuigi ma üritasin alguses väga hoolas olla, siis… Blokk oli juba peal. Hinded olid viied ja halvemal juhul neljad, sest polnud ju probleem kontrolltööks sõnad ära õppida vms. Aga kas ma rääkida oskasin või sain tekstidest aru? Ei! Tolle aja keeleõpe ei olnud ka eriti suhtluskeelt soosiv – palju õpilasi klassis ja mingi kuiv loeme-ja-tõlgime. Ma sain ülikoolis päriselt ka šoki, kui ma kuulsin, kuidas õpetajad TEGELIKULT saksa keelt räägivad – st vuristavad nagu sakslased. Ma olin oma kolme erineva õpetaja käest koolis kuulnud vaid mingit naljakeelt – hääldus sellise aktsendiga, et sakslanegi ei saaks ilmselt aru. Mul on õudusunenäod siiamaani sellest, et pean kooli või ülikooli lõpetama ja avastan, et mul on saksa keele kursus tegemata ja mind haarab paanika. Unes praegusel hetkel täiskasvanuna on see paanika veel suurem, kui see õppimine tol ajal oli. Tol ajal tundus see tavaline elu osa.

Vene keel – vt eelmist punkti. Põhimõtteliselt kõik sama, välja arvatud, et ülikoolis ma seda õppima ei pidanud. Kunagi tööturule sisenedes põdesin, et ma ei oska vene keelt ja et seda on vaja. Tõde on, et seda on vaja ilmselt vaid teenindussektoris ja mingites spetsiifilisemates kohtades. Tänapäeval oskavad noored veel vähem vene keelt kui siis, kui mina kunagi tööle läksin, ja nüüd hiljuti tööd otsides ei eeldanud juba ükski koht, kus ma vestlusel käisin, et vene keelt peaks rääkima. Ärikliendid räägivad üldiselt ikkagi eesti või inglise keeles. Keegi ikka kontoris vene keelt oskab ja kuidagi saab suheldud ikka, selle pärast head kandidaati ära ei saadeta.

Kehaline kasvatus – tol ajal tundus normaalne tuimalt lihtsalt palli taguda või palliga näkku saada või idiootselt ümber koolimaja joosta või suusatada, kuni õpsid kehkaõpsideruumis kohvitavad. Praegu tundub see kõik tohutult ebaprofessionaalne pask. Mis kunagi toimus? Mingit spordipisikut meile sisse ei süstitud. Kehka õpetajad ei tundnud õpilaste ees mitte mingit vastutust, et just nemad on NEED, kes saavad lapsi kujundada tulevikuks. Imelik, et täiskasvanud inimesed ei tundnud VASTUTUST, vaid tundsid ainult võimalust nõrgematest ehk õpilastest üle olla. Tagasi vaadates on see lihtsalt kurb ja vastik. Teiste ainete õpetajad nii hullud meil ei olnud, teiste osas ma tajusin, et nad tunnevad vastutust, vb ka seepärast, et teistes enamikes ainetes on hiljem eksamid ning tulemused paljastavad konkreetselt ka õpetaja kapsaaia.

Sõbrad – ütleme nii, et mina leidsin oma sõbrad 10ndas klassis, kui käisin korraks vahetusõpilasena ühes teises Eesti koolis. Nemad on minu parimad sõbrad ja nagu teine pere tänaseni, nüüdseks juba.. OMG… üle 15aasta (lugemine läks sassi). Jah, mul olid koolis ka head sõbrad ja tol ajal ka üks parim sõbranna, aga sellist sidet, nagu nende teise kooli kambaga, ei ole mul mitte kunagi oma koolis olnud. Sel hetkel ma sellele ei mõelnud, oli nii, nagu oli. Praegu mõtlen, et imelik, et see osa elust on täielikku mineviku kadunud. Ka ühelgi vilistlaste peol ei ole ma käinud. Ma pole isegi kooli hoovist pärast lõpetamist sisse astunud.

On ÜKS asi, mida ma oma koolist vist igatsen ja seda taipasin ma alles hiljuti. Nimelt oma ema klassiruumi neljandal korrusel. Mul meenub see klassi lõhn ja trepid ja koridor… Täiesti suvalisel hetkel tuli mulle see hiljaaegu meelde, lausa pisarad tulid silma (tulevad praegu ka). Ema õpetas seal mu kooli astumise ajast peale ja läks teise kooli pärast seda, kui ma 9nda klassi lõpetasin, mina aga õppisin seal edasi. Kui ma pisike olin ja mul tunnid lõppesid, siis läksin tihti üles korrusele ema klassi (ta õpetas gümnaasiumi, nö “suuri lapsi”) ja istusin seal paar tundi, vaatasin, kuidas ema õpetas. Ta õpilased tundsid mind ja mul oli pisikesena cool tunne – just nagu mul oleks tuttavaid kõrgemal astmel…

Ohh, ma ei viitsigi enam seda teemat lahata. Vastik on kuidagi. Hakkan hoopis “Eurovisioni” vaatama.

Kuidas teil, kas on pigem nagu maraton või mitte?

PS: foto pexels.com