Käisin eile sõbrannadega ANNO restoranis. Ma ei olnud sellest kuulnudki, aga sõbranna kutsus. Saan aru, et tegemist on pisikese pererestoraniga, millesse on panustatud kirg toidu vastu.

Ma ei taibanud kohapeal toitusid pildistada, aga peate mind uskuma (ja lingitud piltidega leppima) – tõesti olid väga maitsvad toidud. Sain lausa väikse toiduelamuse osaliseks. Võtsin baklažaaniroa. Kuidas on tavaline baklažaaniroog restoranides valmistatud? No üks enamlevinud variante, et lõigatakse pikuti pooleks, sätitakse sisse mingit manti ja küpsetatakse ahjus. Tulemus on siis vettinud baklažaan, all söödav “nahk”, peal eelnevalt sätitud mant ja kõige peale niristatud mõni hea (tavaliselt roheline :D) isetehtud kaste. Ega see halb ei ole, kui see variant on hästi tehtud, siis söön hea meelega. A vot seekord oli teistmoodi! Nimelt FILEE! Suitsune baklažaanifilee! Kitsejuustukreem jms hea asi lisaks, mis moodustasid tõesti väikse elamuse. Nägi välja SELLINE.

Teised võtsid krevetiroa (link) ja boef a la tartare (link). Olevat head ja nägid ka väga ilusad välja! Restoran oli väga hubane, pisike, nunnu, mõnus, armas… Kõik sedasorti sõnad. Ideaalne mingi tähtpäeva tähistamiseks, kus siis ilmselt saaks kogu (22 kohaga) restorani kinni panna ja vaid oma seltskonda nautida. Kui ma peaksin praegu mingi ürituse korraldama, siis uuriksin just seda varianti 🙂 ANNOs on piisavalt pidulikku hõngu, aga samas kuidagi kodune.

Menüüst veel… Hinnad ei ole ülemõistuse, aga odavad ka mitte. Eelroogade osa jättis palju vägevama mulje kui pearoogade valik. Pearoogade valikus ei olnud näiteks taimetoitu. Mitte et peaks, aga tavaliselt juba igal pool on. Mul oli jube koogi isu ja vaatasin kodus, et menüüs on ka šokolaadikook. Palusin lõpuks selle šokolaadikoogi, suu juba jooksis vett… Aga siis tuli pettumus – teenindaja teatas, et see menüüs olev šokolaadiKOOK ei ole tegelikult KOOK, see on dessert, kus on jäätist ja pralineed ja… Mis iganes vigureid. Mingi šokolaaditükk vist ka.  See hetk oli kurb. Palun ärge kirjutage menüüsse ŠOKOLAADIKOOK, kui tegelikult see on PEEDIJÄÄTIS feat. mingi ŽELEE ja PÄHKLIPRALINEE! 😀 (Reaalselt oligi nii!). Jumal tänatud, et meid hoiatati. Aga polnud midagi, võtsime siis astelpaju koogi, mis oli siiski koogi moodi (link). Maitses hästi, kuigi astelpaju marjad, mis olid taldrikule puistatud, olid jääs (ehk siis otse sügavkülmast võetud).

Tegelikult oli koht äge, toidud väga head, pidulikku üritust lähikondlastega või firmaüritust läheks sinna pidama iga kell, aga mõni asi jäi silma, mis mind kuidagi häiris. Ma ei tea, miks ma selliseid pisiasju märkan, aga märkan. Meie lauda ei teenindanud too omanik-naisterahvas, kes ka kodulehe pildil. Tema teenindas kõrvallaudu (pildi järgi tunnen ära, vast ikka oli tema), tuli köögist, askeldas midagi kõrvallaudades ning …suu oli toitu punnis täis ja mälus ja mälus ja mälus.. Sorry, see kõlab nii koledalt, inimesed ikka söövad ju, meil olid ka suud punnis toitu täis 😀 Aga kuidagi imelik oli vaadata, et teenindaja (olgu ta siis omanik või kes iganes) ei söö köögis suud tühjaks, vaid tuleb täissuuga külaliste ette laudu korrastama. Teine veider hetk oli, kui üks teenindaja ütles teisele (arvatavale omanikule siis), et VIITSID, too… (ma ei mäleta, mis asi see oli). Nagu VIITSID? 😀 Ta oleks võinud vastata, et ei viitsi, too ise 😀 Aga ei, kõik lahenes, ta viitsis. Läks ilusti tooma.

Novot, selline hubane kogemus siis. Õnneks olin koogi juba varem endale koju ostnud, sest mu ennustaja-pool aimas ilmselt juba midagi ette 😀

Päise foto: šokolaadikook, mida ma mitte kunagi ei saanud (pexels.com).