Just pärast seda hetke, kui ma olin mõttes õhanud, kui äge tööpäev mul täna oli, astusin kodumaja ees autost välja ja… vaatasin, et kumm on kahtlaselt töss. Vaatasin lähemalt ja siis juba nägin, et kahtlaselt suur nael on seal sees. Super! Nagu JUST vahetasin rehvid! Just oli kõik korras.

Helistasin Karlile, lootes ma ei tea mida… Et ta on kodus, tuleb alla ja ütleb, et aa ei, see kumm ei ole töss ja siin küll seda naela sees ei ole?! Õnneks teda polnud koduski ja mu alusetud illusioonid purunesid pigem varem kui hiljem. Lõin googlisse “kummiavarii” ja EI SAANUD ÜHTKI VASTET. Mismõttes?! Mul on kummiavarii ju! Ühtegi kummiavarii töökoda nagu pole vä?! Siis otsustasin mitte nii maakas olla ja toksisin sisse “rehviparandus Kalamaja” ja kohe – põmm – Telliskivi 58a oli olemas. Helistasin. Kutt andis lootust, et vaatame, mis teha annab. Ning poole tunni pärast oli mul rehv parandatud, arve suht väike ja tuju jumala hea, va üks asi.

Ma kirjutasin pealkirjas ju, et mul on probleem. Ma ei mõelnud seda rehviasja. Mul on probleem sellega, et ma olen täielik friik. Või tainapea. Nimetage, kuidas tahate. Mitte et ma enne ei teadnud, et mul selline sotsiaalne hälve on, aga noh, vahel tuletab see end eriti hästi meelde. Ühesõnaga, see töökoda oli pisike. Olen sealt iga päev mööda sõitnud, aga ta on nii pisike, et ma ei ole isegi tähele pannud, et seal mingi rehvivahetuskoht on. Nonii, sõitsin nende töökoja ukse ette, kutt (kes oli väga tore ja sõbralik ja abivalmis) ütles, et ma sõidaks töökotta sisse. Sõitsin. Astun autouksest välja ja kutt ütleb mulle lõbusalt:

“Te olete vist väga korralik sõitja?!”

Mõtlesin, et ta tahab kiita mu korralikku manööverdamisoskust ja seda, et ma tal seina maha ei sõitnud vms.

Ma: “Olen muidugi, aga miks Te nii arvate?”

Tema: “No te panite garaaži sisse sõiduks turvavöö peale:”

/Kerin sel hetkel ajus aega tagasi…/

Mhmh, olin töökoja ukse eest umbes 50cm kaugusel, istusin autosse, panin turvavöö peale ja sõitsin 2m garaaži sisse.

Piiiiiinlik, aga samas ei ole ka.

“Aa nojah, see tuli automaatselt!” vabandasin end välja.

Mis piinlikult alustatud, võiks juba sama stiiliga ka lõpule viia eks. Pärast rõõmusõnumeid, et ta sai mu rehvi parandatud (mille sees polnud isegi mitte nael, vaid polt) palus ta mul teise ruumi nö leti juurde tulla, kus ma maksta saaks. Astusin sisse ja… Ütlesin täitsa sõbralikult:

“Mis Te ISE ehitasite selle maja või?”

Nagu päriselt! Kas ma tõesti ütlesin nii?! “MIS TE ISE EHITASITE SELLE MAJA VÕI?!” Samal hetkel mõtlesin, et appppi, ma ei suuda oma kuldsuud lihtsalt peatada, see elab täiesti oma elu.

Kutt: “Ee, miks Te nii arvate?”

Kuidagi suutsin nüüd pidama saada ja jõudsin ülikiirelt järeldusele, et mul ei ole mõtet seletama hakata, et no see maja ja garaaž on nagu mingi väike onn. Ja ütlesin lihtsalt:

“Ei, noh, see on ARMAS!”

ARMAS!!! A. R. M. A. S! See on nii armas töökoda, et ma arvasin, et te ise ehitasite selle?!

tumblr_inline_msvj7aGlDX1qz4rgp

Ja ma pean elama iseendaga! Iga jumala päev!

Foto: pexels.com