Koerad on kõigile, aga kassid vanatüdrukutele?

Koerad on kõigile, aga kassid vanatüdrukutele?

Kassi või mistahes kodulooma võtmine on natuke nagu lapsendamine, eriti kui võtad juba suurema, mitte pisikese loomabeebi. Kas me hakkame omavahel klappima? Kas ta klapib juba olemasoleva looma (loomadega)? Kas ma jõuan tema eest hoolitseda? Jne. Naeruväärne võrdlus? Aga võibolla ma suhtun looma võtmisesse lihtsalt väga tõsiselt.

Ma olen vist varem ka kirjutanud, et ma tahan kunagi ka endale Maine Coon kassi. Punast! Pange Googlisse näiteks “maine coon red” ja saate aru, mis kassi ma mõtlen. SUURT! Isased kasvavad kuni 15 kg. Kõrvad tupsudega nagu ilvesel. Väga seltsiv, sõbralik ja leebe kaisukass. Pidavat heleda hääle “mjäu” tegema. Ma küll ei kujuta ette, kuidas see “tiiger” heledalt mjäub, tundub pigem nagu ta möirgaks. Meie orientalid (suurem on 7,2 kilo ja väiksem emane kaalub poole vähem) on väga nõudliku ja valju häälega. Friskin teeb sellist mjäud, et ma arvan, kui inimene seda esmakordselt kuuleks, ehmuks ta päris tõsiselt ja arvaks, et kassil on midagi viga. Aga ei, nad ongi sellised. Ta lihtsalt soovib näiteks, et sa kraanist vee lahti teeks, sest ta tahab justnimelt voolavat vett juua. Jinxy häälitseb leebemat mjäud, aga kui talle miski ei meeldi, näiteks loomaarstile minek, siis röögib siukse madala häälega, et võõrad ei saaks aru, et see on kass.

Igatahes.. Kui ma midagi tahan, siis varem või hiljem ma selle saan. Lausa ohtlik midagi tahta. Viimasel ajal tahan jälle Maine Cooni kassi. Vahepeal ma rahunesin ja leppisin, et kunagi! Nüüd aga jälle tahan! Süda tahab, mõistus on teine asi. Tuleb seda tahtmist praegu ikkagi veel maha suruda. Sest isegi, kui ma vahel arvan, et mind absoluutselt ei huvita, mida teised mõtlevad, siis päris ühiskonnast ära lõiganud ma ennast ikkagi ju ei ole. Ja see, kui mind ei morjenda, mida inimesed (sugulased näiteks, võõrad on suva) mõtlevad, ei tähenda, et ma ei saa aru, mida nad mõtlevad.

KOLM kassi linnakorteris = HULL KASSIMUTT, NAPAKAS PEREKOND! Kindlasti on inimesi, kes nii ei arvaks, sest ilmselt ei oleks ma esimene inimene maamunal, kel kolm või rohkem kassi või koera, aga… Aga mis? Aga imelik on seda reaktsooni saada. Väsitav. Nagu peaks hakkama tõestama, et ei, ma ei ole napakas. Et ma ei ole see crazy cat lady. Aga ma olen ju. Praegugi olen. Mulle tegelikult meeldibki see olla. Ma ei kirjutaks ju siin oma kassidest, kui ma tegelikult neid häbeneks.

Tavaliselt järgneb osade inimeste poolt mu kassiarmastusele reaktsioon: “Issand, kuidas su mees nendesse kassidesse suhtub?!” või “Vaene mees, peab neid kasse sinu pärast taluma!”  Ma olen sellist reaktsiooni KORDUVALT tajunud. See on nii veider, et arvatakse justkui kassid ei saakski meestele meeldida. Koerad – jaa! Täiesti normaalne, et mees käib hommikul enne tööd ja õhtul pärast tööd oma kahe koeraga jalutamas (loe: situtamas), räägib nendega, et “Tule nüüd!” või “Ei, seda ei tohi!” Olgu need koerad kas või taksid. Ikkagi KOERAD! Koerad võivad ka naistel olla. Aga kassid on raudselt ainult naiste teema, mida mehed peavad lihtsalt ära kannatama. Naine + kass või naine + 2 kassi (üksi elamas) = VANATÜDRUK! Eksole?! Õnneks on hakanud see müüt ikkagi murduma. Suuresti sellepärast, et vanatüdruk on muutunud lihtsalt vallaliseks tüdrukuks. Ja vallaline tüdruk on ühiskonna silmis ju palju coolim kui vanatüdruk.

Ma tean mitut meest, kel on kass. Elavad üksi, aga võtsid kassi. Minu elukaaslane armastab meie kasse sama palju kui mina. Ta nunnutab neid sama palju kui mina. Ta räägib nendega sama palju kui mina. Ta toob neile liiva ja muretseb, kui vaja loomaarstile minna. Ta oli sama õhinas, kui oli vaja Jinxyle nime valida (Friskinil oli nimi juba passis kirjas). See ei ole minu hobi, mida mu mees taluma peab. Meie mõlema jaoks on kassikarvad, mida pidevalt riietelt maha rullida tuleb, väike asi võrreldes selle armastusega, mida me kasside vastu tunneme ja mida nad meile vastu annavad.

See, miks ma kohe praegu ei lähe vaatama mingit Maine Cooni pesakonda, ei ole seepärast, et issand, ma olen teiste silmis kolme kassiga friik. Ma tean, et ta tuleb. Kunagi. Õigel ajal. Ega ta tulemata ei jää.

A87D8B94-F74A-40B0-9FD3-1C36525DA3C6

49C51C47-10C5-40F7-9A3C-47167D473305

 

28 thoughts on “Koerad on kõigile, aga kassid vanatüdrukutele?

  1. Mina nt pakun Turvakodu kassidele hoiukodu ja pm 90% kordadest, kui kellelegi mainin, et mul on kolmas/neljas/viies kass hoiukodus, järgneb küsimus: “Mis su mees sellest arvab?” Ma vastan alati, et mu mees ei tea midagi – lollid küsimused väärivad lolle vastuseid.

    Maine coon on nii äge! Üks mu tuttava tuttav võttis kunagi (enda arvates) täiskasvanud punase kassikese, kes siis kasvama hakkas 🙂 Selgus, et tegelikult oli ta võtnud Maine cooni poja.

    1. Kunagi, kui mul veel kasse ei olnud, tahtsin hakata ka hoiukodu pakkuma, sest siis saaks korraga nii palju kasse omada 😀 Aga siis ikkagi tundsin, et ma ei suuda neist ju loobuda ja siis võtsin Pesaleidjast päriseks kassi. Teda kahjuks enam ei ole 🙁
      Aga jaaaa, no see reaktsioon on nii levinud, et mida mees arvab. Su vastus on väga hea!
      Mõtlen, et kui oleks suur oma maja, siis mahuks sinna ka Maine Coon ära, aga ma üldse ei taha suurt maja ega majas elada. Aga kasside pärast oleksin nõus 😀

  2. Nagu minu unistus on kunagi tänavalt kasse (ja koeri) päästa, siis tuleb ka see õigel ajal. Praegu ei saa . Meie peres oli mees esimene, kes tahtis, et kassi võtaksime 😀 Me pakkusime hoiukodu kolmele beebile ja üks jäi ainsana siis uue omanikuta. Ja siia ta jäigi 😀 Lisaks tulid veel 2 kassi.

  3. Absoluutselt nõus! Hetkel on mu perel 2 kassi ja koer, kuid unistan, et tulevikus saan veel võimalikult palju koduta loomi adopteerida. No näiteks 5 koera ja 5 kassi võiks korraga olla. 😀 Ideaalis elaksin muidugi majas, kus neil ka piisavalt ruumi on. Korterisse kindlasti nii palju ei võtaks, see oleks peaaegu sama nagu varjupaigas elamine.
    Alati, kui kellelegi oma mõttest räägin, tabab teda kahjutunne mu mehe suhtes, et ta ju peab need kõik loomad välja kannatama. Isiklikult arvan, et loomi peakski samamoodi võtma nagu lapsi. Kuidas olla koos inimesega, kes neid ei taha, kui sina ise tahad? Mõlemad osapooled peavad nõus olema ehk tasukski olla koos inimesega, kellega soovid sel teemal ühtivad. 🙂

  4. Mul just see karvade teema ei kaalu ühegi kassi omamist üles, vbo koera. Ja mees on see, kes oleks kassiga koheselt nõus.

    Aga kommenteerima tulin üldse seda, et see blogi on nii äge. Iga teema on huvitav. Sageli minust täiesti erinev sest ma pole samas vanuses nii täiskasvanulik 🙂
    Aga blogi on super, väljendusoskus ja teatav iroonilisus on nii on point. Edu ja palju edasisi kirjatükke!

  5. Mina võtsin oma 2 kassi tänavalt, olid nii 5-kuused pubekad, kasvasid nunnudeks kodukassideks. Kahjuks õnnetuse tõttu on praegu kasse vaid üks. Maine Coon on minu unistus ka, aga veel on nunnu hiiglase jaoks veidi vara. Ilmselt sel kevadel toome varjupaigast kassipoja, laps on ka piisavalt suur, et looma eest hoolitsemisest aru saada.

  6. Minu jaoks on lausesse “vanatüdrukutel on kassid ja kaktused” sisse kirjutatud loogikaviga 🤣. Ja seda seetõttu, et nii kassid kui kaktused vajavad näiteks koertest tunduvalt vähem aega, mida eelpool nimetatud persoonidel peaks küllaga või rohkem olema. Olen nõus, et asjad juhtuvad õigel ajal või natuke hiljem ja tegelikult saavad inimesed selle/kelle nad peavad saama. Ja kasse pole kunagi liiga palju…vist 🤣🤣🤣

  7. Ma juba ütlesin seda, aga sa oled ju ise ka paras kass nii et eks sa omasuguste seltsi ihaldad. Aga ma hoopis muigasin selle osa juures, kus sa Jinxy häälitsusi kirjeldad. Ma siiamaani arvan, et kõik mu naabrimutid arvavad, et selles kassipuuris oli ilves või lõvikutsikas. Hääl on tõesti vägev tal, aga muidu on ta ülinummi. 🙂

  8. Minust saigi tänu mehele ka kassiinimene ja prageu on meil kuus kassi, kõik varjupaikadest võetud. Niikaua kuni loomad heaolu on tagatud (piisavalt ruumi, kvaliteetne toit, arstiabi vajadusel jne), niikaua pole minu arust küll kellegi asi, kui palju kellelgi neid loomi on! Enamuse varjupaikade töötajatel ja vabatahtlikel on 3+ kassi, lisaks veel hoiuloomad, nii et teatud ringkonnas pole loomade arv üldse mingi jututeema ega näitaja 😀 Stereotüübid käigu kuu peale!

  9. Oi kui tore lugemine. Mulle kohe kassiinimesed hullult meeldivad! Mul on ka kolm kassi. Ei kujuta oma elu ilma nendeta ette. Kutsun liituma FB grupiga Maine coon Estonia 🙂

      1. Tere, Paris! Oleme vist koos FB Kiisusõprade grupis, nüüd tuleb välja et loeme ka sama blogi 🙂

  10. Miks, oh miks ma pidin guugeldama “maine coon red”???

    Einoh. Mu abikaasa kindlasti tänab (kirub) sind mõttes. Sest see on ideaalne kass inimesele, kes kardab kassile peale astuda. Või kes on nii koera- kui ka kassiinimene. Ja ilveseinimene. Ma olin varem ka kuulnud sellest tõust, aga ei süübinud. Lihtsalt veel üks tõug, mõtles naiivitar.

    Ühesõnaga, sa avasid mu silmad ja ma tänan (seitsme sõnaga).

  11. Oeh kui tobedad stereotüübid. Millised inimesed kuidagi liigitavad veel loomi kuidagi meeste ja naiste omaks? On need ikka vanurid? Ma tahaks loota et jumala eest mitte nooremad kes veel mingitest idiootsetes stereotüüpides kinni on. Ma pole oma peaga küll selle peale kunagi tulnud et kassid on naiste loomad 😀 mis loogika sellel üldse on 😀 Mu ema kaaslasel ka kass keda ta meeletult nunnutab nagu oma last.

  12. Jackson Galaxy on esimene “kassimees”, kes meelde tuli, kindlasti on neid veel.
    Sulle koerad muidu kohe üldse ei meeldi?

    1. Selles mõttes, et ka koerad tekitavad minus näiteks kaastunnet, kui neid halvasti koheldakse ja nii… Koerakutsikad on ka väga numpsikud ja võibolla ka mõni väike koer. Mulle visuaalselt meeldib näiteks Itaalia väikehurt. Koerapildid kuskil instafeedis on ka täiesti ok ja heameelega kuulan mingeid lõbusaid koeralugusid, mul sõbrannal on päris naljakas koer, nagu karu. Aga koerad üldiselt tekitavad minus rahutust. No näiteks, kui kellelegi koeraomanikule külla minna, siis koer nii erutub, hingeldab, ähib ja tuleb juurde, liputab saba, rapsib ringi, hüppab 😀 No ei ole mugav! 😀 Jaa, neid saab käsklustega õpetada, aga fakt on see, et nad ikkagi TAHAKS seda teha. Kõige hullem, kui see koer siis kõike seda teeb ja peremees muudkui “Fuu!” ja “Ei tohi”, aga koer ikka möllab. Mulle see rapsimine absoluutselt ei istu 😀 Haukumine ka mitte! Suured koerad vist pigem ei meeldi, ma ikkagi kardan neid natuke ja lisaks ei tekita nad minus sellist tunnet, et tahaks pai teha või kurgu alt sügada. Kassid aga tekitavad seda KOHE 😀 Samas, kui suure koera silmadesse vaadata, siis enamjaolt on nende silmad hästi kurvad, nagu oleks keegi selles koerakehas kinni. Ma ei oska seletada seda.
      Ja see ka veel, et koer-inimene suhe on minu jaoks liiga sõltuv. Mulle ei meeldi absoluutselt sõltuvussuhted (loomulikult mingil määral on see oluline, laps ikka sõltub vanematest jne) ja klammerdumine. Koer on liialt klammerduv ja ei saaks ilma peremeheta isegi kakada (eeldades, et on toakoer).

  13. Oleks vaid kõik nii arukalt lähtunud looma võtmisesse, poleks meil nii palju loomi hoiukodudes ja varjukates. Ja kolm kassi pole üldse palju :).

  14. ” Naeruväärne võrdlus? Aga võibolla ma suhtun looma võtmisesse lihtsalt väga tõsiselt.” – see on ülimalt NORMAALNE võrdlus, mida võiksid kõik inimesed teha! Looma võtmine ON suur vastutus, kohustus ja tõsine asi, kahjuks ei saa kõik inimesed sellest aru. Minu jaoks on tohutult ärritav selline suvaline loomavõtt, et ah mõni koer/kass/näriline võiks ikka ju lastel vms olla, savi, võtame! Juba seda kirjutades lähen pahaseks. 😀

    Mul on endal nii 20-aastane päästetud kassike (perspektiiviks, et ma ise olen 23 aastat vana hehe :D) ja prantsuse buldog. Elu jooksul olnud viis koera, erinevaid närilisi, kalu ja roomajaid, aga vot ainult üks ja sama kass! Väga äge, praegune koer õpib kassilt palju – vahepeal magavad koos aknalaual või diivani seljatoe peal – umbes samasuurused kah.
    Mingil määral jääb vist igavesti minu jaoks segaseks, kuidas inimesed saavad olla tohutult kiindunud koertesse, aga vihata tulihingeliselt kasse. Või vastupidi. Ma saan ratsionaalselt aru, et inimestel on mõne loomaliigiga vb halvad või lihtsalt vähesed kokkupuuted, mis tekitavad ebakindlust, ärevust ja negatiivseid hoiakuid. Aga emotsionaalsel tasemel ei jõua see mulle kohale, kuidas inimesele meeldib üks loom, aga ei meeldi teine. Nagu kas inimene on loomainimene või ei ole? Kuidas saab nii, et poolenisti on? Tuleb kohe meelde paar sõpra, kes koeri tohutult nunnutavad, aga kassidesse suhtutakse samal ajal VÄGA halvasti. On normaalne, et erinevad inimesed klapivad erinevate loomadega ja mõned hullukesed ka kõikide loomadega(mina ja mu elukaaslane :D), aga selline negatiivne või eelarvamuslik suhtumine mõnda teise loomaliiki on mu jaoks suhteliselt veider. Isiklikul tasandil on lihtsalt kurb oma kalli kassikese pärast, sest kõigile meeldib mu koer alati rohkem. Nagu mismõttes?!? 😀

    ps. maine coon on ÜLIlahe kassitõug! temaga juba igav ei hakka – suured jutustajad, mängijad, suhtlejad 🙂

    1. Ise olen koerainimene, kassi pole kunagi olnud, samas ei ole midagi nende vastu, nunnud ikka, koju endale ei võtaks, kuna ilusa ilmaga mulle meeldib võimalikult palju vabas õhus ringi liikuda ja koera saab igale poole kaasa vedada, ilma, et peaks terve suve üksi korteris konutavast loomakesest kahju olema. Teiseks mu tundlikule haistmisele ei meeldi kassikast, külas käies enamasti tunnen ikkagi, kuidas see haiseb. Samas saan aru miks koer paljudele inimestele ei sobi, koera treenimine ja temaga tegelemine võtab suure osa ajast. Mulle meeldivad suured koerad, sest ainuke sport, mis piisavalt liigutama motiveerib on sport koos koeraga ja mulle ei meeldi võõrad tüütud inimesed, mitme “pitbulli” tüüpi koeraga jalutades ei tulda kisskiss tegema ega ei üritata koera hirmutada/kutsuda vms. See väide, et koerale meeldib vōõrastele näkku ähkida on umbes sama adekvaatne, kui et kassile meeldib voodisse pissida.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *