Keskeakriisini on aega?
Ritsik kirjutas hiljuti keskeakriisist ja keegi tõstatas seal kommentaariumis küsimuse, et miks keskeakriisile enamasti negatiivset tähelepanu omistatakse. Esimene mõte oli mul, et äkki seepärast, et see on KRIIS 😀 – mehed hakkavad sel ajal väidetavalt tegema hullumeelseid asju – võtavad 2,5 korda noorema naise, ostavad motika, jahi või vanaaegse luksusauto ning ei oska nendega midagi tegelikult peale hakata. Ka selle 2,5 korda noorema naisega. Kõige selle juures näevad nad natuke naeruväärsed välja. Ja naised? Naised vaatavad seda kõike pealt ja panevad psühholoogi juurde aja.
Kui see esimene mõte mul ära mõeldud sai, siis mõistsin, et ma tegelikult ei teagi, mis on need päris õiged keskeakriisi tunnused, sümptomid ja tulemused. Lõin Internetti vastava otsingusõna ja esimene asi, miks ma lugesin, oli psühhiaater Airi Värniku artikkel kliinik.ee lehel Haiguste ABC rubriigis. HAIGUSTE rubriigis!
No igaljuhul hakkasin noppima sealt välja punktikesi:
- “Ühiskonnas, kus nooruslikkus ja värskus on hinnas, on raske leppida oma vananemise väliste tunnustega”. Mul oli juba lapsena raske leppida vananemisega ja sellega, et on olemas suremine. See ongi nii raske, ma ei kujuta ette, kuidas see saab VEEL raskemaks minna. Surmast ma olen kirjutanud SIIN.
- “Sageli teevad inimesed keskeas tagasivaate: millised unistused ja soovid olid mul noorena, mida ma olen neist täide viinud, mida mitte, kas ma olen oma praeguse elu, töö ja partnerlusega rahul, kas ma tahaksin samamoodi veeta ka ülejäänud elu.” Kas seda tehakse tõesti alles keskikka ehk 40ndatesse eluaastatesse jõudes? Ma olen seda juba teinud mitu korda elus ja ilmselt tuleb tulevikus veel ette. Isiklikust kogemusest julgustan inimesi seda kõike endalt küsima ja ka ausalt vastama juba kõvasti enne keskikka saabumist, see säästab palju pettumusi tulevikus. Küsi seda endalt näiteks kohe preagu, suva, kui vana sa oled.
- “Selle perioodi olulisemad elusündmused on laste kodust lahkumine ning oma vanemate surm”. Laste kodust lahkumine võib olla rets, mõnel läheb libedamalt, mõni ilmselt muretseb üle ja kurvastab rohkem. Osad teevad juba varakult “uue lapse peale”. Ma näengi olukorda sellinena, et kardetakse seda tõdemust ja fakti, et üks eluetapp on läbi. Oled 45aastane naine, lapsed kodust läinud või kohe minemas ja saabub teadmine, et MITTE KUNAGI elus ei koge sa seda uuesti, et keegi vaja lasteaeda viia või kedagi kodutöödes aidata. Mitte kunagi! OMG, see tähendabki, et suur osa elust on läbi, natuke veel ja siis juba hakkavad mingid “vanainimeste rõõmud”. Kui raha on, saad heal juhul maailmas muretult ringi reisida, Kariibi kruiisil kokteile juua, Fuji mäel rahulikul sammul tippu vallutada või väikse sutsaka Kanaaridele teha. Kui pole, siis logistad niisama kohvikruusis lusikat, vaatad aknast välja päikesepaistelist laupäeva ning tunned rõõmu pisiasjadest. Siis ongi variant kolmekülmendate lõpus üks (või mitu) pisike beebi juurde teha, sellega venitad justkui oma noorust pikemaks. Täitsa võimalik, et kasutan isegi seda varianti, sest vanadus ja surm – ütleme nii, et pole minu tassike teed 😀 See teine asi, vanemate surm, see annab ilmselt märku, et sina oled järgmine. Kes on näinud filmi “Final Destination” ükskõik, millist osa.. Pole just eriti meeldiv tunne, et kohe on sinu kord.
Mulle tundub, et vähemalt minu jaoks on see keskeakriisi sisu ikkagi vaid see, et – surm. Samas nagu ma kirjutasin, ma ahastasin juba lapsena selle peale, et kas mult ka keegi küsis, kas ma üldse tahan sündida, sest kui juba sünnid, pead ka surema ning see on kõige rõvedam asi üldse. Mul algas keskeakriis vist juba viieselt!
Foto: pexels.com
Kelly
Natuke teemaväline küsimus ajendatult su mõtetest suremisekartusest, millele siin viitasid.
Miks sa arvad, et just sina sured kuidagi piinarikkalt :)? Et see protsess võtab aega? Kas sa tunnetad seda kuidagi?
Äkki veab ja lihtsalt saad mingi südamerabanduse unes ja asi ants. Pole ju nii õudne kui nii mõelda.
Samas ega ei saa kindel olla jah. Kõik suremised, mis pole loomulikud (haiguste, õnnetuste tagajärjel jne), tunduvad suht retsid. Nt olla elusana maetud? Täitsa lõpp ju, aga juhtub vahest, isegi tänapäeval. Uppuda või põleda on ka vist creepy. Kui keegi kuskil nurga taga su killib või veel hullem enne seda piinab..
Oh jah.. nii palju suremisvõimalusi..
Aga nt mu aju tahab kuidagi need mõtted blokeerida pigem. Et nagu aega on selle kiire asjaga, aga never know..
ebaparlikarp
Ma tegelikult ei tunneta, et ma suren kuidagi ekstra piinarikkalt. Võimalik, et kukun jalapealt või unes, kuigi ma vist lihtsalt väga ei usu sellesse, sest tõenäosus mingi rõve haigus saada on suurem.
Mul ka aju blokkis alguses, siis tekkis hetk, kus aju blokkis, aga ma ei rääkinud sellest üldse. Aga nüüd, kui tunnen, et olen need asjad välja öelnud, on kuidagi NATUKE kergem.
Paula
Ma olen nõks vanem kui 45 ja mu lapsed on täiskasvanud ja ma ei koge enam mitte kunagi, et neid tuleb lasteaeda viia. Te ei kujuta ette kui hea meel mul selle üle on! Laste suureks saamine on absoluutselt tore!
ebaparlikarp
No ega ma ka otseselt lasteadaminekut ei igatseks. Aga laiemalt – patsi punumine või see, et keegi öösel kaissu poeb… misiganes asi 🙂
Kaie
Koerad on väga head kaisutamiseks 🙂 (ja neid tohib kammida ka 🙂 )
ebaparlikarp
Mul on kassid, nendega saab ka kaisutada, eriti mul üks elabki koguaeg kaisus 😛
Kaie
Minu kasse saab ainult siis kaisutada kui nemad tahavad 🙁
ebaparlikarp
Tean seda tunnet ka, mul teine kass selline. Tuleb ainult õhtul ligi ja magab meiega, aga päeva ajal ei anna eriti kätte. Mitte et ta kardaks (sest õhtul ju tuleb), aga ta lihtsalt ei taha. Naljakas mõelda tegelikult. Teine kass tuleb alati sülle, kui istun, või liigub minuga korteris kaasas või tuleb minuga koos kappi sorteerima või vaatab, kuidas ma dushi all olen 😀 Mõlemad on nad samast tõust, aga mingil määral iseloomud on inimestega suheldes erinevad, üks on emane, vb sellepärast. Uudishimulikud on mõlemad, üks lihtsalt distantsilt.
SimSung
Mis unistad siin vanaduspõlvest, üks väike deprekas, insult või vähike kohe on vanaduspõli sisustatud.
Kaja
Olen 51 aastane ja 8 aastase lapse ema. Tõsi, mul on ka 29 ja 24 aastased lapsed. minu meelest vanemas eas saadud laps küll keskeakriisi ei tähenda, aga vist tõesti pikendab ühte etappi elus. Meie igal juhul väga naudime ja soovitame soojalt. Kõik lapsed sama isaga, kellega juba 30aastat abielus. Kui see on kriis, siis sellises kriisis tahan ma elada 😄
ebaparlikarp
Ansip jah 😀
Tegelikult on see väga armas 🙂
Nell
Eks see keskeakriis tähendabki kerget paanikat kui avastad, et hea hulk elu on juba elatud aga liiga palju asju tundub veel tegemata olevat. Ka mina olen seda paanikat kogenud juba 20-ndate lõpus aga levinum on see siiski ilmselt pigem siis kui lapsed hakkavad pesast lendama…
ebaparlikarp
Ma just olen aru saanud, et paanika on selles, et nii palju asju on juba elus tehtud.