Ma olen viimase kuu ajaga vaadanud väga palju filme. Väga palju. Ma täna soovitan teile selliseid trillereid, mida vaatama hakates polnud mul mingeid erilisi ootusi, aga mis osutusid väga meelelahutuslikuks, põnevaks ja nauditavaks. Keegi kunagi kirjutas mulle, et ma vaatan vaid paska vms. Tegelikult ma vaatan kõike, aga ei viitsi tõesti väga neist Oscari-filmidest kirjutada, sest me kõik teame, et need on head. Kirjutan, kui midagi üllatas, ja ka suvaline keskmine triller võib teinekord üllatada. Aga hakkame siis nimekirjaga pihta.

“The Belko Experiment” (2016). Ei oodanud sellest midagi, aga oli ikka päris vahva 😀 Suure kontori töötajad lukustatakse järsku kogu hoone peale kinni ning tundmatu hääl läbi kõlarite käsib neil teha teatud asju, muidu nad tapetakse. Mis asju nad tegema peavad? Oma kolleege tapma!

“Heist” (2015). Selles filmis mängib Negan!!!!!!! 😀 Ehk siis Jeffrey Dean Morgan. Robert De Niro ka. Film ise on midagi sellist, nagu oli kunagi Keanu Reevesiga “Kiirus”, aga samas sisu on ikkagi teine. Ma hakkasin seda eile unise peaga õhtul hilja vaatama ja arvasin, et never ei jõua lõpuni vaadata ja viuh, oligi järsku film läbi. Väga haarav. Eks muidugi on klišeed ka, aga trillerite puhul mulle isegi meeldib see. Armastusfilmides ma klišeed ei kannata. Tõesti oli kogu filmi vältel põnev. A-kategooria staarid B-kategooria filmis pidi olema uus trend, aga minu pärast jätkake seda trendi ja tootke sellist “paska”, ma vaatan väga suure heameelega.

“Solace” (2015).  OMG! Jälle Negan!!! Ma nii Negani lainel 😀 Ja veel Anthony Hopkins, ka mul täielik lemmik. Positiivne üllatus, vaatasin seda öösel ja no ei jäänud magama, see hoidis terve aja mind oma kütkeis. Sisu on midagi sellist, et toimub rida veidraid mõrvasid, mida politsei uurib, aga nad paluvad appi selgeltnägija võimetega Anthony Hopkinsi. Siuke kassi-hiire mäng.

“The Survivalist” (2015). Vot see on natuke teistmoodi film, mitte tüüpiline Hollywoodi põnevik. Põnev on ta muidugi, aga sellise aeglasema kuluga ja visuaalselt väga tõetruu. Tegevus toimub olukorras, kus maailmas võitleb igaüks oma elu eest, tsivilisatsioon meie mõistes on hävinud. Peategelane elab metsas pisikeses onnis, kuni ükspäev tulevad sinna kaks naist, kes paluvad peavarju. Kas usaldada ja keda usaldada, on teema.

“The Collector” (2009) ja “The Collection” (2012). Need on siis esimene ja teine osa. Esimene oli mega hea, kellele meeldivad ehtsad killimisfilmid. Teine oli ka norm, aga esimene lihtsalt parem. Mulle meeldisid rohkem kui “Saag”. Esimeses osas läheb peategelane ühte majja vargile, aga kui sees on, avastab, et ta ei saa enam välja ja majas on veel keegi… Teises osas möllab see sama peategelane edasi uues situatsioonis. Ma olin väga üllatunud, et ma alles nüüd need filmid avastasin, sest need ju päris vanad juba.

“Mine” (2016). Ma ei saa midagi teha, mu ühed lemmikumad meelelahutuslikud filmid on sellised, kus keegi on kuskil kinni ja üritab olukorrast välja rabeleda. Selles filmis astub sõdur kõrbes ühe jalaga miini otsa ja ei saa sealt jalga enam ära võtta, muidu lendaks õhku. Läheduses aga abiväge ei ole. See on tegelikult isegi postiivses mõttes natuke omapärane film ühe tegelase tõttu, aga ma ei saa asju ära rääkida.

“Time Lapse” (2014). See film üllatas täiega. Kola korterinaabrit avastavad vastaskorterist imeliku fotomasina, mis teeb pilti tulevikust, et mis juhtub 24 tunni pärast. Seltskond mõtleb seda hakata ära kasutama oma huvides ja sellega satuvad nad jamasse, millest on raske välja rabeleda. Täitsa vahva film.

Nonii, jätan nüüd midagi teiseks korraks ka. Head vaatamist!

Foto: pixabay.com