Vasktorud

Vasktorud

See, et keegi on jõudnud elus edasi läbi tule ja vee ja nende pagana vasktorude, ei tähenda ju seda, et ta TAHTIS endale algusest peale rasket elu ja kannatusi, SEST  teistpidi poleks justkui õige ja et elus peabki kannatama. Võibolla on ka selliseid masohhiste, mine tea, aga juttu polnud ju sellest. Aga kui inimesel on unistused ja eesmärgid, mis isegi teoorias juba iseenesest ei juhtu, siis paraku tuleb ju ise midagi ette võtta. Kui nendes ettevõtmistes inimene end ajutiselt vasktorus rööprähklemas avastab, siis pole vaja teda küll kuidagi alavääristada, et hahaa, hea loll – pead nägema vaeva, et OMA unistusteni jõuda, MINA ei pidanud küll lillegi liigutama, täiega jopand. Aga kui hakata neid unistusi või eesmärke võrdlema, siis… Need on polegi võrreldavad. Arstidiplom ilmselt universumist päris niisama sülle ei kuku.

Kui keegi ütleb, et tal on elus ainult vedanud ja pole lillegi liigutanud selleks, et olla seal, kus ta olla tahab, siis… a) äkki siis mõnel teisel ei vea nii palju või ei taha ta vedamisele lootma jääda ja näeb ise vaeva, b) võibolla tal ongi enda suhtes vähesed nõudmised ja ongi teiste mõistes vähesega rahul, kujutades ette, kuidas tal on elus ikka vedanud. Mõni sööbki enne palgapäeva nädal aega makarone ja arvab, et tal on nii vedanud, et neid makaronegi on. Kõik on suhteline.

Aga eks see ole natuke ka nagu näiteks maratoni jooksmisega, et pärast pingutust saabub mingi eneseületuse nauding. Ilmselt läbi vasktoru midagi saavutades on hiljem sama tunne – jess, ära tegin, ma suudan, lahe, ma saan elus kõigega hakkama! Sülle kukkudes ei pruugi inimene selliseid asju märgatagi. Nagu öeldakse, kui sa hinnata ei oska, siis sa jääd sellest ilma.

Ja ei maksa alatähtsustada, et õnn võib alati pöörduda. Mis sa siis teed?

Foto: pexels.com

 

 

17 thoughts on “Vasktorud

  1. Siis elan halvemini, mis muud. Aga tõsi, osasid asju ei saa vedamisega never juhtuda, ala arstiks ei saa niisama, nagu isegi mainid. Ma arvan, et seda keegi ei loodagi – et vedelen siin ja vaatan, et äkki olen ühel päeval arst 😀

    Ma olen kuulnud palju, et läbi pingutamise on vili magusam. Kaasa rääkida ei tea, ka mittepingutamise viljad on piisavalt head, et nüüd rapsima hakata, et äkki on parem 😀

    Laias laastus ma leian, et võib pingutada või mitte pingutada, see kõik on ikka inimese iseloomus kinni. Mind võib nt sundima jäädagi, aga ma IKKA ei viitsi. Mõni aga pingutab kogu aeg ja lausa liiga palju (ma ei mõtle sind või üldse kedagi konkreetset, aga on ju neid töönarkomaane jne) kellele võid korrutama jäädagi, et võta vahepeal vabamalt ka. Inimesed on, nagu nad on. Igaühele on nende viis õige ja parim 🙂

  2. tõenäoliselt kordan kedagi, aga inimeste eesmärgid ja arusaam vedamisest on ka erinevad. üks mõtleb, et oh, kus mul on alles oma eluga vedanud, teine vaatab esimese elu ja mõtleb, et oh, kus mul on alles vedanud, et mu elu selline pole.

    1. just, selle pärast ongi mõttetu ennast nn edasi õigustada, sest väga keeruline on kedagi veenda, et just see üks viis, nagu “mina” elan, on õige. Praegu jääb mulle justkui mulje, et Triin ikka muudkui rõhutab, et see pingutamine on ikka parim, sest noh, siis on pärast ju nii palju parem ja need, kes ei pinguta, need ei märkagi üldse ja… Ma lihtsalt arvan, et igaüks elab nii, nagu tahab. Ja põhiline ongi ju ISE rahul olla, sitta sellest üldse kellelgi on, et kas keegi võõras vaatab ta elu ja tahaks seda/ ei tahaks seda? Et ala sina, myyiu, oled ise oma eluga mega rahul ja keegi ütleks sulle, et kuule ma küll säärast elu ei tahaks. Kas see paneks sind su elu muutma või seda vähem hindama? Ma arvan, et mitte 🙂

      1. Sa kirjutasid praegu, et sulle jäi postitusest mulje, nagu vedamine oleks häbiasi. Mulle jäi jälle mulje, et sa naeruvääristad inimesi, kes tõesti ongi pingutuse ja püüdlusega midagi elus saavutanud. A la, sinu kirjutatud: “ühe võimsa diivanipadja suurused ajud”. Või: “…sest ikka on ju vaja, et see hea elu oleks kuidagi higi, vere ja pisaratega välja teenitud. “EI, mul ei vedanud! Mul on AJUD!””
        Ei, ei ole VAJA! Ja kindlasti ka ei taheta meelega masohhistlikult end piinata, aga mõni PEAB higi ja pisaratega midagi välja teenima, kui tal on oma eesmärk. See oli minu point. Las ta siis olla oma saavutuste üle uhke.
        Viimases postituses ei räägi mina üldse iseendast, sest läbi mingite vasktorude ma väga ise roninud ei ole, õppisin küll ja pingutasin ka, aga pärast seda on ka kõik soovitud uksed mulle kenasti avanenud, kangutama ma neid ei ole pidanud, samas ise pole keegi uksele kutsuma tulnud.
        Igaüks leiabki ise selle õige tee, nagu ütlesid, minu postituse eesmärk oli seda teist poolt viisakalt avada, mitte vastanduda sinu väljendile “võimsa diivanipadja suurused ajud” sellega, et ma kirjutaks näiteks “diivanipatjade vahel võimsate voltide sügamine oodates vedamist”.

      2. mina olen vb natuke erijuhtum – inimesi, kelle arvamus mulle päriselt korda läheb, on… ikka väga vähe.
        aga kui keegi neist üksikutest mulle tõepoolest tõsiselt otsa vaataks ja ütleks, et ei tahaks sellist elu, või et ma väärin paremat, või miks ma raiskan ennast… see oleks kindlasti mõttekoht.

  3. Ma loen vedamiseks selliseid asju, mille heaks sa ise midagi teha ei saa. Näiteks missugusesse peresse sa sünnid ja missugused anded või eeldused sul on ja kuidas sind on kasvatatud. Aga nö.õnnesärgis sündimine ei tähenda alati edu ja õnne. Üsna tihti juhtub, et jõukast ja intelligentsest perest pärit andekas laps saab esialgu kõik head asjad iseenesestmõistetavalt ja suurema pingutuseta. Aga ühel hetkel jääb sellest väheks, et elus edasi jõuda, ja nii mõnigi kord ei oska selline saatuse pailaps raskustega toime tulla.

    Niiet arvan ka, et vedamisega elus kaugele ei jõua, ikkagi vaeva tuleb näha, et midagi saavutada. Kuna inimesed ja nende standardid on erinevad, kes lepib vähemaga, ei peagi nii palju pingutama, et rahul olla. Samas mõnele ongi vaja aina rohkem ja tegelikult pole tal aega saavutatut nautida.

    Üks vana anekdoot oli selline: Neeger pikutab palmi alla ja joob mõnusalt kookospiima. valge mees läheb mööda ja kukub õpetama: mis sa lesid siin, hakka tööle, korja palju kookospähkleid, müü need ära, osta endale käru ja hakka teiste käest ka pähkleid kokku ostma. Teenid niimoodi üha rohkem raha, kuni ehitad tehase, mis kookospiimast igasuguseid tooteid teeb. Siis saad rikkaks ja võid palmi all lesida. Neeger vastab imestunult, et miks ma pean kõike seda vaeva nägema. Ma võin juba praegu palmi all lebotada.

      1. Jaa, aga seal ei arvestata inimese vajadusega end kuskil teostada. Üldiselt see teostamisvajadus inimestel ikkagi on. Ka Maslow püramiidis on eneseteostusvajadus.

    1. jajah, seni lebotab, kuni tema palmikesega midagi juhtub ja sealt enam kookospähkleid ei saa. siis on kökk-mökk, nõme rikas valge mees, aita.

  4. Ahh, see ongi kõik übernaljakas. Näiteks minul oli seni eriala ja töökohavalikuga “vedanud” (majandus, finants). Kuna ma need seljataha jätsin ja elus kannapöörde tegin, siis ohatakse nüüd kaastundlikult ega räägita sellest vaid nt kuidas mul on vedanud, et mul nii hea mees on. Ehki minumeelest on mul ikka ju vedanud, et ma depressioonist tervenesin ja üldse midagigi teha saan/tahan. Aga ikka on “vedamisel” mingi materiaalsuse maik man. Ja seega ikkagi vaid valikud ja prioriteedid ja nende nimel sebimine, millest teised aru ei saa (või ei märka). Nii palju ja tihti peetakse “mittevedamiseks” lihtsat laiskust, mugavust või teisi prioriteete, saamata aru, et muudatustest sünnib muutus. Kui midagi ei tee teistmoodi kui enne, lähebki nii nagu oli, edasi. Kus siis see vedamine niiväga on?

  5. Olen Triinuga sisuliselt nõus (võibolla poleks lihtsalt pidanud neid ajusid nii palju rõhutama ja caps lockiga välja tooma). Eks endalgi on elus läinud nii, et kui praegust seisu vaadata, siis kurta oleks patt. Samas olen ma vägagi teadlik sellest, mis hind millelgi on olnud… Teised seda hinda muidugi ei näe. Nad ei näe tööstressi või töö-öid või pingest ja vastutusest tulnud ärevushäireid. Ja kohati on see ikka väga ülekohtune. Näiteks tegime Skandinaavias üsna pika road-tripi ja tuttav küsis, et noh, palju kütus maksis. Ma tõesti ei teadnud, sest ei pööranud sellele tähelepanu, olin nende kuludega arvestanud ja tundus kuidagi mõttetu arvutada reisil, mis kõik maksab ja masenduda selle pärast, et megakirves on kõik. Vastasingi, et ei vaadanud, palju kütus maksab. Selle peale tuli kommentaar: Nojah, mis sul viga, tõmbad aga kaardi läbi ja… 😀 Jah, mis mul tõesti viga, eks need rahakaardid tulevad ju mulle kusagilt ise rahakotti ja mul pole muud vaeva kui need terminalist läbi tõmmata. 😀
    Kindlasti vahepeal veabki elus. Kas oled õigel ajal õiges kohas või kohtud õige inimesega või on sul lihtsalt millekski eeldusi (nt mõni isikuomadus) või lihtselt elad õigel ajal. Ka Mallukal on näiteks vedanud sellega, et tal on huumorisoon ja talle meeldib kirjutada ja et ta elab sotsiaalmeedia ajastul ja et täna on võimalik raha teenida iseenda peremees olles. Kui oleks 1970ndad näiteks ja poleks sotsmeediat, siis… Oleks, poleks… Ega me ei tea ju…
    Elu on täis vasktorusid, aga ka vedamist. Rumal oleks lihtsalt vedamist propageerida ja anda nõu, et mis te rassite, oodake oma vedamine ära ja võtke jube chillilt kõike. Aga seda vist isegi Mallukas ei teinud. 😀

    1. “Selle peale tuli kommentaar: Nojah, mis sul viga, tõmbad aga kaardi läbi ja… 😀” – jaa, see on nii hull, kui keegi nii ütleb. Olen sinuga absoluutselt nõus. Midagi sellist Murca tegelikult ütleski (iseasi, kas ta kõik nii läbi mõtles) ja see oligi see, mis mind ajendas teemat lahkama. Jätkuvalt – töö ei tee end ise ja rahapatakad ei kuku taevast pähe.

      1. Ütles või? Kus? Ma olen ta hiljutised ütlemised omast arust läbi lugend, mõnda hea mitu korda, aga ei tule küll kuidagi tuttav ette.

  6. Mulle tundub, et jah, elus võib minna nii, et mõni asi justkui “tuleb ise kätte” ilma suurema pingutuseta, kuid väga tihti eeldab sel juhul selle asja püsimine teatavaid pingutusi. Blogijad on siin ju head näited – kui tahad ikka raha teenida sellega, siis tuleb neid üsna häirivaid reklaamposte ka teha. See on üsna selge tegevus, mille tagajärjena üritatakse juba saavutatut hoida, minu arvates. Seega, jah, me võime ju öelda, et asjad justkui chillilt juhtuvad, kuid need ei püsi, kui tegelikult ise selleks midagi ei tee. Mõne unistuse jaoks (ja siia võib arvata ka ju töö) pingutame rohkem, teise jaoks vähem – kõik oleneb prioriteetidest. Ka siis kui on olemas vastav talent, tuleb vahel pingutada selleks, et tegelikult olla kogu oma talendikuses nähtav ning edukas. Puhtalt need eeldused üksi ei too veel vedamist. See on ikkagi nii paljude erinevate tegurite koosmõju.

    Aga hea teema arutlemiseks :).

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *