See, et keegi on jõudnud elus edasi läbi tule ja vee ja nende pagana vasktorude, ei tähenda ju seda, et ta TAHTIS endale algusest peale rasket elu ja kannatusi, SEST  teistpidi poleks justkui õige ja et elus peabki kannatama. Võibolla on ka selliseid masohhiste, mine tea, aga juttu polnud ju sellest. Aga kui inimesel on unistused ja eesmärgid, mis isegi teoorias juba iseenesest ei juhtu, siis paraku tuleb ju ise midagi ette võtta. Kui nendes ettevõtmistes inimene end ajutiselt vasktorus rööprähklemas avastab, siis pole vaja teda küll kuidagi alavääristada, et hahaa, hea loll – pead nägema vaeva, et OMA unistusteni jõuda, MINA ei pidanud küll lillegi liigutama, täiega jopand. Aga kui hakata neid unistusi või eesmärke võrdlema, siis… Need on polegi võrreldavad. Arstidiplom ilmselt universumist päris niisama sülle ei kuku.

Kui keegi ütleb, et tal on elus ainult vedanud ja pole lillegi liigutanud selleks, et olla seal, kus ta olla tahab, siis… a) äkki siis mõnel teisel ei vea nii palju või ei taha ta vedamisele lootma jääda ja näeb ise vaeva, b) võibolla tal ongi enda suhtes vähesed nõudmised ja ongi teiste mõistes vähesega rahul, kujutades ette, kuidas tal on elus ikka vedanud. Mõni sööbki enne palgapäeva nädal aega makarone ja arvab, et tal on nii vedanud, et neid makaronegi on. Kõik on suhteline.

Aga eks see ole natuke ka nagu näiteks maratoni jooksmisega, et pärast pingutust saabub mingi eneseületuse nauding. Ilmselt läbi vasktoru midagi saavutades on hiljem sama tunne – jess, ära tegin, ma suudan, lahe, ma saan elus kõigega hakkama! Sülle kukkudes ei pruugi inimene selliseid asju märgatagi. Nagu öeldakse, kui sa hinnata ei oska, siis sa jääd sellest ilma.

Ja ei maksa alatähtsustada, et õnn võib alati pöörduda. Mis sa siis teed?

Foto: pexels.com