Külitasin diivanil ja plõksisin telekakanaleid. Jäin pidama Jamie Oliveri mingi kokasaate peal. See tabas mind hetkel, kui Jamie viimaseid salatimaterjale suurde kaussi hakkis ja mitu laimi peale pigistas. Ja siis.. Ja SIIS… oma paljaste kätega seda segama kukkus. Pole nagu hullu, ma olen varem ka näinud, et inimene kergelt käega salatit läbi segab ja raputab. Nii kinnastega kui ka ilma. Aga SIIS… ta hakkas seda kausi sisu oma kahe suure palja kämbla vahel pigistama nagu tahaks hiiglasliku lumepalli teha ja iga kümne näpu vahelt lirtsus ja lirises ja pritsis laimimahla. Siis peksis selle sisu tagasi kaussi ja võttis uuesti samamoodi käte vahele, pressis ja pigistas ja ikka uuesti ja uuesti. Mul tuli selle kõige peale öök. Ilma naljata, öök tuli kurku.

Tekkis juba huvi, et äkki see ei olegi värske salat seal kausis. Äkki see on mingi piruka sisu? Sest ei tundu NII võigas, kui see 25 korda (ma ei liialda) kätega songitud, pigistatud, plötserdatud värk mingi 200 kraadi juures läbi küpsetataks. Koogitainast tehakse ju ka nii. See läheb ahju ja pärast seda ei tundu enam iu.

Ei. See ei läinud ahju. See oligi värske salat, mis selles samas kausis lauda pandi. Ma ei tea, kas ma olen imelik, aga see tekitas mul ikka räiget õõvastust, ma ei suudaks seda süüa. Restorane ma samas ei väldi, kuigi mul pole aimugi, kas seal tehakse toitu ka käte ja varvastega. Kusjuures, ma võin vabalt ka maha kukkunud toidutüki uuesti suhu pista, aga mingi kämbla-salat?!

Järgmine kord, kui kellelegi võileiba teen, siis kaevan kogu oma pihu Merevaigu sulajuustutopsi ja määrin juustu oma viie näpuga edasi-tagasi võileva peale. Plätserdan ja patsutan veel korralikult ühtlaseks ka.

PS: Praegu tuli meelde, et lasteaias pandi mind ka üks kord elus nurka. Miks? Sest ma ütlesin kaaskodanikule, et võta oma käpad eemale. Käpad! Ja pandigi nurka.

Foto: pexels.com