Milline on naiselik naine?

Milline on naiselik naine?

Ma lugesin praegu Kristallkuuli postitust ja ma ei suuda uskuda, mida ma ühes lõigus nägin. Kristallkuul küsib, milline on naiselik naine ja siis ka vastab:

Milline siis on üks naiselik naine? Mul tulevad miskipärast negatiivse alatooniga sõnad pähe. Kaitsetu. Hädine. Rumaluke. Häbelik. Vait. Nõrk. Nii öelda positiivse poole pealt: hoolitsev, virk, kodu hoidev, süüa-teha-oskav?! 

Ma ei saa aru, kuidas on üldse võimalik niimoodi mõelda. KUIDAS?! Mulle assotseeruvad kohe esimese asjana järgnevad märksõnad:

  • Veetlev. (Mu vaimusilmas selline natuke salapärane, kas või veidi tõsine ja konkreetne, aga samas ikkagi positiivne ja aegajalt naeratav. Veetlev inimene, veetlev suhtleja).
  • Ilus. (Loomulikult ilus ja enda eest hoolisev).
  • Kirglik abikaasa/elukaaslane. (Ma ei tea, kas vajab üldse kommentaari?).
  • Iseseisev. (No ikka täiega iseseisev! Enesekindel! Ma ei kujuta ette, et naiselik naine on mingi hädapätakas, kes oma eluga ise hakkama ei saa. Kust otsast see naiselik on?).
  • Korraldav ja organiseeriv. (Oskab oma aega planeerida ja saab kõigega hakkama, mis ette võtab).
  • Ei ole allaandja (Ei löö käega, järjepidev, töökas).
  • Tark. (See on muidugi lai mõiste, milline inimene üldse on tark ja kes rumal, aga ikkagi tark. Elutark siis äkki, kas või oma ea kohta. Iseteadlik!)
  • KUI on laps(ed), siis selline rahulik ja kaalutlev emana. (Ei eelda, et naiselikul naisel PEAVAD olema lapsed).
  • Välimuse ja riietuse koha pealt ei ütleks üldse, et peavad olema seelik ja kontsad. Võivad olla täiesti vabalt ka püksid ja kas või mokassiinid. Naiselikkus on mingi nüansside kombo: kuidas juuksed langevad, kuidas need on pestud, kuidas ehted (kas või mingi pisike ehe) välja kantakse, kuidas veresooned käte ja kaela peal jooksevad, kuidas naine lõhnab, kuidas küüned hoolitsetud on, kuidas valitud riided seljas istuvad (mitte MIS riided seljas on!), kuidas ta kelmikalt naeratab jne jne. KOMBO! Naiselikul naisel võib suusamüts ka peas olla, aga ta on ikka naiselik! (Klassikaliselt seksikad vulgaarsed tibid, kes üle vindi panevad, ei ole naiselikud, need on mingi teine asi!).

Kuidas on võimalik mõelda, et naiselik naine on mingi hädine ja kaitsetu kodus toimetav Köögi-Kata? Appi, kuidas?! Kui ma mõtlen nende märksõnade peale, mis Kristallkuul naiselikkuse kohta kirja pani, olen ma nõus vaid kahega – virk ja hoolitsev. Aga kodu hoidev ja süüa teha teha oskav? Minu meelest pole naiselikkus absoluutselt seotud sellega, mitmekäiguisi toite naine 3 korda päevas mehele ja lastele ette kannab. See pole ju naiselikkus, see on kodukokk! Minu pärast võib naiselik naine absoluutselt endale koristaja võtta, väljas süüa või lasta mehel süüa teha, kui too paremini oskab ja seda fännab. Kaitsetu? Hädine? Rumaluke? Nõrk? See on ikka pigem täielik turn-off! Kuidas saab mingist hädapätakast õhkuda naiselikkust? Vait? Tänapäeva maailmas?!

Ma ei tea, kas me elame mingites erinevates maailmades. Ilmselt, sest tegelikult olen ma täiesti kindel, et inimesed loovadki oma maailmad ja elud ise oma mõtete ja tunnetega. Et kui tema tunneb nii, siis ta elabki sellises maailmas. Ja mina elan hoopis teises maailmas, sellises, kus ma täiega tahaks naiselik naine olla, sest naiselikud naised on täiega coolid!

Milline on teie meelest naiselik naine?

Foto: pexels.com

 

35 thoughts on “Milline on naiselik naine?

  1. Minu jaoks on naiselik naine nt Merle Palmiste, kellest õhkub veetlust, iseseisvust, eneseteadvust … ühesõnaga kõiki neid omadusi, mis minu jaoks naiselikkust defineerivad. Söögi- ja lastetegemine ning hea koristamisoskus samas pole minu jaoks kohe kuidagi seotud naiselikkusega (ma pidin minestama, kui ma kunagi ühe endaealise naise suust kuulsin, et üks enesest lugupidav naine peab oskama süüa teha), vaid pigem Hitleri loodud naisekuvandiga, et naine peab sünnitama võimalikult palju lapsi ja hoidma kodu korras. Õõvastav! Naiselikkus tuleb seespoolt – mõni naine võib kiilaka ja meikimatuna palju naiselikum olla kui nt kunstjuustega (ja -küünte, -päevituse, – ripsmete …) piff.

    1. Leian, et üks mitmekülgne INIMENE võiks osata süüa teha. Mitte isegi restoranivääriliselt, kuid piisavalt, et keetmata makarone pannile ei viskaks jms (nagu üks mu sheltered tuttav).

      Nii suudaksin selle lausega nõustuda. 😀

  2. Aga seda kirjutasin ju minagi tema kommentaariumis…. et mingil põhjusel seostame me mõlemad sõnaga “naiselik” või “mehelik” mingeid tähendusi. Meile mõlemale tähendavad need sõnad erinevaid asju. Minu jaoks seostub sõnaga naiselik ennekõike (mingil põhjusel) välimus. Jah, nö attitude kah, aga esimene sõna, mis pähe tuleb, on välimus. Mehelikkusega maskuliinsus.

    Psühholoogiliselt tegelikult väga huvitav aruteluteema, sest see näitab meie nö sisemist programmeeritust (minu arust).

    1. Ma lugesin neid kommentaare pärast oma postitust. Meelega, et mitte lasta end kuidagi mõjutada.
      Milline mees on mehelik, peaks eraldi postituse tegema 🙂
      Näitab jah.

  3. aga kuidas kõik need omadussõnad – veetlev, ilus, tark, kirglik, iseseisev, see, et ei ole allaandja, see, et on lapsevanemana rahulik ja kaalutlev – spetsiifiliselt naiselikud on? kas mees, kes on veetlev-ilus-tark-kirglik-iseseisev-tasakaalukas ega ole allaandja, on naiselik? minu arust tundub selline kombo atraktiivne ka mehe küljes ja ei pane mind mõtlema “milline naiselik mees”.

    kuigi kui ma oma praegust elukaaslast esimest korda märkama hakkasin, siis tema abivalmiduse tõttu ja mõtlesin hajameelselt “ta on lausa sama kasulik ja abivalmis nagu naine”. a ma arvan, et see oli parasjagu seksistlik mõte ka, st põhjendamata, sest ma tundsin tglt väga vähe mehi ja üldistuste jaoks oli kaugelt liiga vähe materjali.

    1. Sulle tundub see kirjeldatud kombo atraktiivne ka mehe puhul. Minu jaoks ongi naiselik naine atraktiivne naine ja mehelik mees atraktiivne mees. Ehk siis naiselik naine ja mehelik mees on mõlemad atraktiivsed (ja atraktiivne mees on mehelik ja atraktiivne naine on naiselik) ning paljud märksõnad, mis neid atraktiivseks teevad, tõesti kattuvadki. Minu maailmas. Ma mõistan, et need peaksid olema erinevad ja spetsiifilised, aga ei ole. Ma usun, et maailm liigubki sinna poole, et need vanad soorollid ja stereotüübid kaovad täiesti.

      1. atraktiivsusega on mul üldse veel omaette lugu. ma olen valdavalt hetero, nii et meeste atraktiivsuse kohta oskan rohkem öelda, aga vahel harva (nii 2-3 korda elus, vs. umbes 200-300 atraktiivsena tundunud meest) on atraktiivne tundunud ka mõni naine. ja mõlemat pidi näikse mulle meeldivat need, kes on pigem androgüünsuse poole, mitte ei esinda neid tunnuseid, mis on statistiliselt tüüpilised meeste/naiste omad. mulle meeldivad väikest kasvu saledad nõtked mehed, ainult näost on nad tüüpilisest naisest pikergusemad – nagu mu sõbranna ütleb, “sulle meeldivad mehe näo ja tütarlapseliku kehaga mehed”.

        1. … ühesõnaga, kui võtta korraks “mehelikku” ja “naiselikku” meest/naist kui hästi väljendunud sekundaarsete sugutunnustega isendeid, siis _liiga_ mehelikud mehed on mulle välimuselt pigem eemaletõukavad.

        2. Ma igaks juhuks ütlen, et see, kui mees on põhimõtteliselt atraktiivsete omadustega (või naine), ei tähenda, et ma temasse kohe armun 😀 Et noh SEDA ÕIGET vastastikust tõmmet küll kõigi naiselike ja mehelike (atraktiivsete) inimestega ei tule 😀

      2. Kirjutan su seekordsele postitusele kahe käega alla.

        Lugesin Kristallkuuli postitust enne sinu oma, pani mõtlema. Mõtlemine paraku lõi pildi sassi – et kas peaksin naiselik/mehelik teemale lähenema semantiliselt, või ajalooliselt, või antropoloogiliselt, või. Kuidagi liiga laiali läksin oma mõtlemisega.

        Sinu postitus tõmbas mind kenasti joone peale tagasi, su ülalolev kommentaar ka. No offence, aga Kristallkuuli märksõnad, mida ta esimese hooga naiselikkusega seostas, pärinesid justkui eelmise sajandi algusest! Või veel kaugemalt. Samas jõudis temagi postitus ühes kommentaaridega lõpuks suures plaanis sinna välja, et üldinimlikult positiivsed omadused on atraktiivsed soost olenemata.

        1. selle vastu ei vaidle keegi, et üldinimlikult positiivsed omadused on atraktiivsed, soost olenemata. ainult et kui me paneme just need “naiselikkust” ja “mehelikkust” defineerima, siis jäävad nad liiga üldiseks – kui me ütleme, et naiselik naine on tark, võluv, tasakaalukas ja mehelik mees on samuti tark, võluv ja tasakaalukas, siis kuidas neil ikkagi vahet teha? selliste määratluste puhul ei saa nagu.

          küsimus ei ole ju selles, mis omadused hüpoteetilisel naiselikul naisel kõik olemas on, vaid selles, mis omadused on need, mis teda eristavad hüpoteetilisest mehelikust mehest. need, mis on mõlemal olemas, võib rahuga kõrvale jätta, sest need on ilmselt juba kaetud mõistega “tore inimene” v lihtsalt “inimene”.

          1. Ma ütleks, et ei eristagi. Sugu eristab ja see osa, mis puudutab välist – see nüansside kombo, millest kirjutasin, see natuke sõnulseletamatu miski, mis on nii naises kui ka mehes. Ülejäänud omadused võivadki kattuda. Ja mida aeg edasi, seda rohkem kattuvad. St naised võtavad mehe omadusi jõudsalt üle ja naiselikkuse definitsioon muutub. On juba muutunud! Muutub veel. (Kristallkuuli naiselikkuse stereotüüpi ikka vist suurem osa inimesi enam vähemalt Lääne ühiskonnas normaalseks ei pea).

          2. lisan, et ma olen kunagi ammu (ligi 20 aastat tagasi) ühel kursusel kohanud noort inimest, kelle puhul ma tükk aega ei suutnud ära mõistatada, kas ta on poiss või tüdruk, aga ükskõik kummana tundus ta tore.

            tänapäeval suudaks ma vist paremini aktsepteerida seda, et ma ei peagi teda ära liigitama.

          3. Ma loodan, et maailm päris sinna ei liigu, kus juba tabu oleks inimest lihtsalt vaadata ja oma peas mõelda, et näe, poiss, või näe, tüdruk.
            Mina neid soorolle ei karda, sest on mingid asjad/omadused/tegevused, mis ikkagi erinevatel sugudel on erinevad. Minu jaoks lihtsalt küsimus on selles, kas just need ERINEVAD asjad tänapäeval defineerivad just naiselikkuse ja mehelikkuse. Minu meelest mitte.
            Aga muidugi, olenemata soost, võibki inimene tunduda tore 😀 Lihtsalt ma ei pelga sinna juurde ka sugu teadvustada 😀 Ehk siis liigitama. Liigitan vabalt ja ei tunne end solvatuna/ahistatuna, kui minu peale keegi vaatab ja mõtleb, et näe, ilus naine 🙂

          4. ma ei mõtlegi, et see peaks tabu olema, lihtsalt tolle inimese puhul oli üsna ilmne, et ta ise tahab seda, et teised ei oskaks teda liigitada. tookord ma mõtlesin, et oh, naudib seda segadust, mis ta teistes tekitab. praegu ei oleks ma selles nii kindel, äkki ta lihtsalt tahabki mehe-naise teljel kuskil keskel asuda, ilma igasuguse segadusetekitamiseta ja täiesti ühemõtteliselt keskel.

            ja sealjuures oli ta sümpaatne ja kena välimusega.

            ma võtsin tema näite üles puhtalt seepärast, et eespool hakkas tunduma, et kõlab juba seisukoht, et atraktiivsed ja sümpaatsed mehed ongi mehelikud ja atraktiivsed-sümpaatsed naised naiselikud. mispeale mulle meenus kohe näide, kus inimene võib tehnilselt olla küll mees või naine ning sealjuures atraktiivne ja sümpaatne, aga kelle kohta keegi ei julgeks hästi öelda, et ta on mehelik või naiselik.

            atraktiivseid androgüünseid tüüpe on teisigi, kusjuures nad ei pea tingimata olema päris sootud. lihtsalt nende atraktiivsusvariant ei mahu mehelikkuse-naiselikkuse alla.

    2. Ha! Notsu, great minds think alike =) Mina olen oma mehele korduvalt ja erinevates situatsioonides öelnud “sa oled küll vist mõnes eelmises elus naine olnud”. Kusjuures see on mõeldud megakomplimendina selle eest, et ta oskab ja tahab mind “lugeda”. Mu meelest peab mees väga mehelik olema, et julgeda säärasest komplimendist lugu pidada – ja tema peab lugu.

  4. põhimõtteliselt… lahe järeldus. sa pead mingeid omadusi naiselikeks, need on sellised küllalt väekad, empowering sõnad ja omadused… mis ei ole samas kitsalt naissoole iseloomulikud, ja seega tegelikult justkui demonstreerid eriti ehedalt, et naised=inimesed. nagu õige feminism kohe!
    ma olen ilmselt ainuke, kes aru saab, mis ma öelda tahtsin. see on okei.

    1. Ma saan täiesti aru, mis ütlesid. Minu jaoks on need naise omadused justkui iseenesestmõistetavad. Naised ongi inimesed. Mehed on ka inimesed. Aga ma tunnen, et nii ongi. Mitte et selle nimel peaks hullult võitlema.

    2. ma arvan, et ma saan ka aru, mida myyiu öelda tahtis 😉 laiemas plaanis, millest ma ei saa aru, on see, et miks üldse peaks keegi arutlema kategooriates naiselik-mehelik, st mida see objektiivselt annab? nö ilu on siin ju alati vaataja silmades ja omadused, mida kummagi kategooriaga seostatakse, subjektiivsed? mul vist pole kunagi klikkinud selle teemaga, kui tagasi mõtlen … vahel ilmselt keegi on tähelepanu juhtinud küll, et näe, milline naiselik naine, aga seepeale mul muud reaktsiooni peale “ahah, möhöh, midaiganes, miksmesellesträägime” ei teki 😀

    3. Ei, mina sain enda arvates küll väga hästi aru, mida sa öelda tahtsid =)

      Kui seda väheke teisiti sõnastada, siis soorollide hägustumine pole negatiivne tendents (appi, appi, naine pole enam “naiselik”, võtab mehelt võimaluse olla “mehelik” – ikka on naised süüdi, eks ole) vaid pigem positiivne, kuna mõlemad sood on väekad/empowered. Jääb füüsiline erinevus, naudinguks ja silmailuks, lisaks võimaldab topelt-väekaid inimesi juurde tekitada.

      Ma reeglina ei tee lugemissoovitusi, aga siinkohal sobib nagu rusikas silmaauku: Ursula Le Guin “Pimeduse pahem käsi”. Sci-fi. Räägib maailmast, kus inimestel ei ole kindlat sugu, see vahetub igal nö. innaajal. Igaüks saab võimaluse olla nii mees kui ka naine. Paneb kogu naiselik/mehelik teemale teise nurga alt vaatama, üldinimliku.

  5. Olen sinuga nõus. Minu jaoks seostuvad samuti naiselikkusega pigem positiivsed sõnad ja sama moodi ka mehelikkusega. Naiselik naine ei ole kohe kindlasti nõrk ja abitu. Naiselikkus on miski mis kellegil lihtsalt on nii loomulikult küljes ükskõik kuidas ta ka ei oleks.

  6. Keda sina kirjeldad, on 21. sajandi täisväärtuslik iseseisev naine, kes naudib juba sajaga kõiki hüvesid, mis feminism talle aegade jooksul välja on võidelnud.

    Minu mõte sai alguse sellest, et leidub mehi, kes kardavad feminismi. Justkui ei taha seda väga sallida, sest siis võetakse väidetavalt mehelt ära õigus olla mehelik. Kas pole mitte sellist mõttelendu palju levitatud? Ma siis mõtlesin oma postituses selle üle. Mis on see mehelikkus, mida feministid tahavad ära võtta. Kas feminism on meeste räme kottimine või on feminismi taotlus ikkagi see, et me kõik oleks lihtsalt head, abivalmis ja toredad inimesed, soost olenemata.

    Notsu juba juhtis sellele tähelepanu, aga jah, minu analüüs lähtus konkreetselt just naistele või meestele omistatavatest omadussõnadest. Ma ei kirjeldanud seal ühte toredat tänapäevast inimest, vaid justnimelt sugusid.

    Mina olen ka enda arust üks väga hea näide 21. sajandi iseseisvast naisest, kes saab hakkama kõigega, millega vaja. Naela seina löömisest leiva lauale toomisega. Klassikalises mõttes ei ole see naiselik. Pigem on sellised naised meeste arust just “meie karjamaale trügivad”. Et “milleks teile siis üldse enam mehi vaja on?” ja muud totakad küsimused.

    Naise puhul on see aktsepteeritud ja isegi tunnustust vääriv eluviis olnud alles väga lühikest aega (kui vaatame ajaloole pikemalt).

    1. Olen nõus, et kirjutadin tänapäeva naisest. Aga just need sõnad mulle kohe esimesena pahe tulevadki. Nii sa ju küsisid. Ja imestangi, et sul need hoopis teised asjad esmasena assotseerusid, sest mulle oled ka väga iseseisva naise mulje jätnud 🙂

      Kindlasti leidub mehi, kes tahavad endale mingit sussi, kelle kallal vägivallatseda saab (või lihtsalt pehmemalt koduperenaist), aga minu meelest tahab normaalne mehelik mees enda kõrvale tarka ja iseseisvat naist, kes oskab ka naela seina lüüa. Mitte ei tunne end sellest ohustatuna, see tunduks lausa naeruväärne.

  7. mulle tundub, et see mõte juba mitmes ebapärlikarbi vastukommentaaris tuleb välja, kuid tahtsin kuidagi omalt poolt ka üle toonitada. minule ka tundub, et mehelik ja naiselik, mõlemad sõnad, on positiivsed ja omadused, mida need kirjeldavad, võivad paljuski kattuda. seda, miks peaks üldse ütlema eraldi mehelik või naiselik (mitte lihtsalt inimlik või hea inimene vms), on seetõttu, kui millegipärast soovitakse (vanamoodsalt?) soole ka viidata, võib-olla ilma liigse tagamõtteta isegi. no umbes nii, et tütar ja poeg on ju üldiselt samad – kellegi laps – kuid kui ütled tütar/poeg (kontekstis, kus sugu tegelikult ei ole oluline, rääkides näiteks sellest, mida ta sööb), siis see on lihtsalt mingi väike täpsustussoov, mis on vist ka inimlik, nimelt rääkida võimalikult konkreetset ja sisuliselt õiget juttu. ehk siis ei pea mehelik ja naiselik omavahel kuidagi vastanduma, vähemalt mitte tänapäeval, tõesti.

  8. Ka minu jaoks on naiselik naine enesekindel, eneseteadlik ning hoolitsetud välimusega. Ei pea oleme seelikus ja kontsadel aga välimus võiks olla kooskõlas tegevustega. Ka kindlasti on naiselik naine tark.
    Mis puutub iseseisvust siis minu maailmas on normaalne, et täiskasvanud inimene soost hoolimata peaks suutma iseendaga toime tulla. Seda nii arvete maksmise kui iseenda teise linna transportimise mõttes. Jätkuvalt on kummaline kohata täiskasvanuid, kes ei saa hakkama iseenda arvete maksmisega või ei saa teise linna minna kui keegi autoga ei vii.

    1. Minu meelest ei ole arvete tasumine või autosõiduoskus üksühele naiselikkusega seotud. Abitus – jaa, see on tõesti negatiivne, juhul kui tegemist isikuomadusega, me ei räägi siin füüsilisest/vaimsest vajakajäämisest. Kuid see, kuidas paarissuhtes ülesanded jagatud, on väga individuaalne. No võtame tüüpnäite – lastega kodus olev naine ja leiba lauale toov mees. Naine ju arveid ei maksa, võib-olla ei oma ka juhilube, aga see ei tee teda mittenaiselikuks, mu meelest.

      Tarkuse osas sinuga väga nõus.

      1. Oot, mul läks kuidagi rappa see jutt, eelmises kommentaaris.
        Mis ma tahtsin öelda, oli see, et me siin arutleme XXI sajandi naise üle, ja et iseseisvus kuulub nüüd naiselikkuse juurde. Nelli kommentaar rõhutas seda veelgi – tänapäeva naiselik naine maksab ise oma arved, ei oota, et keegi teda autoga punktist A punkti B toimetab, jne. Sõnaga – ei ole abitu. Selle kõigega olen ma täiesti nõus.

        Tahtsin aga osutada, et kui elukaaslased on näiteks otsustanud, et naine on (lastega) kodune ja arveid ei maksa, kuid panustab muul moel, ei saa teda automaatselt abituks tembeldada ning nende naiselike naiste hulgast välja arvata, keda ebapärlikarbi postitus kirjeldab.

        Loodetavasti sain seekord oma mõtte selgemini väljendatud =)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *