Kersna Ott

Kersna Ott

Umbes kuu aega tagasi ärkasin ühel nädalavahetusel varahommikul üles ja tundsin miskipärast, et ma pean KOHE Urmas Otti googeldama. Seda, mis ta oma elu viimastel päevadel tegi, milline välja nägi, kuidas täpselt suri ja mis ikkagi oli, niipaljukest kui Internetist infot leiab. Mitte et ma tol ajal uudiseid ei lugenud ja tegelikult ju olin kursis olnud, aga nii palju aega oli möödas kõigest. Tundsin, et tahan uuesti teada. Praegu ei ole ma enam see, kes ma olin siis ja praegune mina tahtis vaadata teise pilguga. Sellele minu hommikule eelnevatel päevadel ei pasundanud väljaanded Urmas Otist ja ma ei teadnud, et Vahur Kersna on juba pikemat aega sama asja (ent muidugi miljon korda sügavamalt) kaevanud.

Eile ahmisin ka saate ühe sõõmuga sisse ja pärast seda veeretasin omajagu mõtteid. Pean tunnistama, et seekord olen Pulleritsiga enamjaolt täitsa nõus, mis puudutab tema arvamust Urmas Oti saatest. Lugesin ka seda teksti lõik lõigu haaval ja tegin mõttepause. Kõik Oti kohta käiv läks kuidagi hinge.

Saadet oli vaatamata igavale avalöögile, mis kestis ca paarkümmend minutit, nii kronoloogiliselt huvitav jälgida kui ka intervjuusid kuulata, aga Otti ennast see saade minu jaoks ei avanud. Saatetegijal on alati võim – ta saab näidata inimest just selliselt, nagu ise tahab. (Vaadake kas või “Kuuuurijat”! Ei, ma ei võrdle Urmas Oti saadet selle jõleda saatega, vaid see on näide, et see, kelle käes on kaamera, selle käes on võim rahvale presenteerida). Mulle küll meeldis lugeda ridade vahelt, mida Kersna ise tahtis oma näidatud lõikudega Oti kohta öelda (näiteks Kaie Kõrbi inteka koht, mille point saate lõpus eredalt esile tuli), aga Kersna ei avanud minu jaoks Urmas Otti kui inimest. Kolm varianti – 1) kas polnudki väga midagi avada, 2) Ott tõesti suutis elada nii, et isegi kõige lähedasemad inimesed ei saanud aru, on sel mehel siis ka mingid väärtused või mitte või 3) tehti meelega nö poolik saade, sest “kuigi pööbel tahab teada, siis muu polnud oluline”. Kahtlustan kahte viimast.

Ma ei arva, et oleks olnud Otil lähedasemad lähedased (pere), oleks ta vaid ca 50-aastasena kuidagi krapsakamalt ja rõõmsamalt surnud, meditsiiniõele high five visates. Me kõik võime eluajal mõelda, et surm on paratamatu ja pole mõtet muretseda asja pärast, mis meid kunagi niikuinii tabab, aga kui see pöördumatu hetk meil endil käes, on nii ülekantud tähenduses kui ilmselt ka otseselt junn vedel. Ilmselt nutavad kõik. Või paljud. Võibolla nutaks veel rohkem siis, kui perekond ümber voodi samuti pisaraid valab. Ma ei arva ka, et kui Ott poleks niipalju karjääri teinud, oleks ta olnud õnnelikum inimene. Oleks ilmselt teistpidi õnnetu olnud – see on traagika. Mitte see, kuidas ta üksi suri. Kõik me sureme üksi.

Arusaamatuks jääb minu jaoks paljude tagakurtmine, mis puudutab Oti hiilgeaegu. Kas on tõesti palju inimesi siin Eestis, kes kõik alates 30-aastaselt kuni elu lõpuni on koguaeg tipus. KOGUAEG! Kas Marju Länik on kuskil tipus praegu? Või Anne Veski? Nagu päriselt – TIPUS?! Esimesed näited, mis just pähe tulid, sest aastavahetus noh. Kurb oli saate lõpus. Muidugi oli. Aga mul ainult seepärast, et inimene nii noorelt surema pidi ja talle ei antud võimalust midagi oma elus muuta, juhul, kui ta oleks muidugi ise üldse tahtnud. Mitte seepärast, et “suri ja polnud samal ajal tipus”.

Saade ja kõik need teemed kummitasid mind terve öö. Ilmselt kummitavad veel pikka aega.

Foto: Toomas Huik, Urmas Ott saate “Valitud meeleolud” salvestusel

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *