Sattusin täna lugema Heli Künnapasi (kirjanik, kirjastaja, poliitik ja blogija) postitust “Anneta või mitte, aga ära vingu!” Oma eelmise postitusega ma ütlesin juba peaagu kõik, mida ma arvan Oliveri ema juhtumist, ning Eveliis kirjutab Delfis Helile vastu väga asjakohaselt:

Asi ei ole vingumises nagu Heli Künnapas kirjutab või sama kui Heli kutsub inimesi oma raamatuid ostma. See ei ole kerjamine, see on reklaam. /—/

Vaadake, Eesti rahvas armastab ka Tõnis Mägi, Maarja-Liis Ilusat, Tanel Padarit, Ivo Linnat, Tõnis Niinemetsa, aga selle eest ei pea me neile maju ehitama. Maju ehitavad nad ise oma teenitud tasu eest. Tahavad suuremat maja, teevad rohkem kontserte, esinevad rohkem, aga ei kutsu inimesi üles annetama, sest nad on meile kinkinud „Koidu”, „Sangari laulu” ja palju muid unustamatuid hetki.

Mis mind aga kirjutama sundis, on see “Ära vingu!”. Ma saan aru, et kui on üks inimene, kes oma elus ainult vingub, kuidas mees on nõme, tööl on halb, raha ei ole, lapsed ei kuula sõna, auto läks katki, riigikogus on idioodid, kolleegid on lollakad, madrats on liiga kõva, selg valutab, ilm on s*itt, telekast ei tule midagi, läpakas on juba 4 kuud remondis, trenni ei viitsi teha, paks olla ka ei viitsi, talvesaapad on nii kallid, naabri koer s*ttus verandale, külmkapp tilgub… Siis olen täiesti nõus – seda inimest tuleks raputada. “Ära vingu!” on siinkohal täiesti asjakohane.

Kui aga Eesti inimesed vaatavad natuke kulisside taha, sealjuures äkitsi näevad läbi ja osutavad läbinähtule, siis see ei ole vingumine. See on eluterve suhtumine, kaine mõtlemine ja analüüsivõime, kriitikameel ning moraalikompassi tutkimine. Laps vingub, kui väsinud on. Siga vingub, kui tapalavale viiakse. Ja kõik kokku need eelpoolnimetatud asjad…

Heli küsib annetuse paluja kohta “Aga miks kritiseerida inimest, kes annab võimaluse?” . Imelik, et üldse küsib, sest terve Internet on vastuseid täis. Sest ei ole eetiline oma last ära kasutada. Sest pole eetiline lapse nimel sellist palvet kirjutada. Sest pole aus kellegi teisena esineda. Sest pole päriselt abivajaja. Sest pärast jäi veel õigust ülegi. Sest pärast demagoogitses ja ülbitses kogu Eesti inimeste aadressil… Jne jne jne. Need on need põhjused.

Heli küsib: “Ema kasutab last ära? Aga kuidas nimetada seda, kui sina oma … (mis-iganes-päeval-need saated-olid?) õhtuid Oliveriga sisustasid? Millegi muuga ei tegelenud, vaid kasutasid Oliveri ära enda aja veetmiseks? Ja maksid selle eest telepilti võimaldavale firmale…” Mina ei ole mitte ühtegi osa antud saatest vaadanud, sest justnimelt – lapsi kasutataksegi seal mu meelest ära. Kas vähemalt MINUSUGUNE siis võib “vinguda?” Ja inimesed maksid telepilti võimaldavale ettevõttele! Jääb mulje, nagu Oliver ja ta ema olid SUNNITUD seal saates osalema (vaesekesed!) ja inimesed maksid ebaõiglaselt teleoperaatorile, kes selle pealt kooris. Teretulemast maailma. Nii ongi, kui igasugustest tõsielusaadetest osa võtad. Aga MITTE KEDAGI EI SUNNITA osa võtma.

Heli: “Vaata siis mööda, kui tahad, aga kas sul on ikka õigust teise inimese teguviisi kritiseerida?” Ma kasutan võimalust ja vastan. Aga kui ma ei taha mööda vaadata? Ja mida Sa just ise tegid? Kritiseerisid nende inimeste teguviisi, kes vastavalt oma moraalinormidele arvamust avaldasid.

Annetage, kui tahate, aga “ärge vinguge!” 😉

Foto: pixabay.com