Kuidas pekki läks

Kuidas pekki läks

See aasta isegi ootasin jõule. Oli plaan ema juurde sõita, kuhu pidid üle pika aja saabuma Belgiast ka mu õde ja tema uhitutikas beebi, keda ma polnud ju päris elus kunagi veel näinudki. Plaan oli tulla ema juurde pikaks nädalavahetuseks, lasta kühveldada endale ette igasugu häid toite, mitte midagi ise teha, kinkida paar kingitust, nunnutada beebit ja lihtsalt olla ja puhata ja magada.

See plaan läks juba eos pekki, sest nii, kui õde siia Eestisse jõudis, sattus ta oma uue beebiga hoopis haiglasse, sest too mingi rämeda kopsuviiruse ilmselt lennukist korjanud. Jõul jäi ära. Leppisime kokku, et kõik saab teoks, aga järgmine nädalavahetus, see, kus aastavahetus sees on. Tundus, et kõik õnnestub – õde saab lapsega haiglast välja, nad tulevad ühelt poolt Eesti otsast reedel ema juurde ja meie samal ajal siit Tallinnast. Minu poolt sekkus plaani minu tarkusehamba ige ja ootamatu lõikus, õmblemine, räme valu, antibiootikumid ja suu mitte avanemine. Aga trotsisin kõike. Pakkisime kohvri, sõitsin valudes ja söömata, värdjaliku vihmase ilmaga ja pimedas 100 km ema poole ja tee peal käisime ka toidupoes, et head paremat kaasa osta.

Kohale jõudes olime õnnelikud, suur puhkus ja toidunautlemine võib alata. Oot, süüa ma siiski ju ei saanud. Okei, beebi nunnutamine ja suur puhkus võib alata. 30 minuti pärast ütleb õde, et nüüd on vist p*rses – tal kõhus keerab ja ilmselt sai haiglast kaasa noroviiruse. Selle ohus nad üldse välja kirjutatigi, et riskantsem oli juba haiglas olla, sest äkki beebi saab sealt uue viiruse külge.

Ja läkski pull lahti. Õde rämedas nakkavas kõhuviiruses. Ema jooksis veel enne sulgemist apteeki. Mina oma lapsega nagu puuga pähe saanud, mis nüüd siis teha – ma ei saa suudki avada, kuidas ma veel oksendama hakkan, kui selle viiruse saan. Laps pidi üldse nädalaks vanaema juurde jääma, aga nüüd peame kohe hommikul ju tagasi sõitma ja seni üldse ühes toas karantiinis passima. Jälle pekkis!

Ma võin vihane olla, aga üldjuhul reageerin ma paanikale huumoriga ja üritasin pigem teistel tuju tõsta ja neid rahustada. Helistasime perearstikeskusse, et kui beebi oma köhivate kopsudega veel noroviiruse nüüd saab, et mis siis teha. Selge, kohe haiglasse sõita. Okei, siis oleme valmis selleks jne. Ema tegi õele kuskile koridori põrandale madratsiga aseme, ostis talle apteegist suu ette maski ja kõik pesime 200 000 korda käsi pärast igat liigutust. Beebi magas see öö eraldi oma issiga, õde ropsis terve öö.

(Enne apteeki minekut küsis õde ema käest, kas tal näomaski on. Ema, et jaa, muidugi, et millist tahad – savimaski või niisutavat 😀 Ta reaalselt mõtles, et mul õde esimese asjana, kui kõhuviirusesse jääb, hakkab endale savimaski tegema? :D)

Terve aeg oli selline tunne nagu mingis zombi apokalüpsises. Et äkki kellelgi veel juba lõi põhja alt ära, aga ta varjab. Umbes nagu, et kui sa saad zombi hammustuse, siis sa oled kutupiilu, aga tavaliselt sa ei lähe oma grupiliikmetele kohe kirema, et näete, ma sain hammustuse, laske mind nüüd maha. Enne ikka varjad ja kui näost juba sinine ja higi otsaees tilgub, siis tunnistad üles, et tegelt oled kadunud mees. Mina: “Ema, rägi nüüd välja, oled sa salaja juba peldikus käinud?” 😀

Jäime kokku 2 ööks, elasime karantiinis teises toas ja pesime koguaeg käsi, neelasime ennetavalt sisse mingeid elusaid baktereid, kes pidid nakatumisel kohe võitlema hakkama. Õde oleks olnud väga õnnetu, kui me oleksime kohe minema tormanud. Riskisime. Emal hakkas täna hommikul halb. Üritas seda maha salata, et nohh, ma sõin öösel terve kotitäie pähkleid, et ilmselt sellest ikka hakkas. Jajah, kindlasti! 😀 Ja õe mees, kes täna varahommikul pidi tagasi lennuki peale minema, helistas enne lendu, et tal nüüd hakkas halb. Kahe lennukiga minnes seal õhus puristada… No ma ei tea. Või tean küll! Dominikaanist tagasi tulles 10 tundi lennukis oli meil mõlemal Karliga mingi kõhuviirus, nii et okupeerisime lennuki kaks vetsu põhimõtteliselt terveks sõiduks. Me oleks võinud vabalt osta piletid mitte mingi 33A ja 33B vaid PELDIKUPOTTIDELE! Õnneks oli suur lennuk ja vetse oli veel. Zansibarile sõitsime 8-9 tundi, aga lennuk oli poole väiksem, seal oleks jamaks läinud.

Igatahes, nüüd oleme kodus tagasi. Õde läks meie isa juurde, seal veel see apokalüpsis ei levi. Ootan täiesti rahulikult, millal põhja alt ära lööb!

Foto: pixabay.com

 

 

 

9 thoughts on “Kuidas pekki läks

  1. Meil läksid jõulud sedasi. 24ndal esimene laps tegi öösel mõned oksed. Lasin tal päeval puhata ja olla ja oli päris võrk ja kraps ka läksime ikkagi jüulupeole , kus siis minu õed vennad ja nende pered. Ja siis seal pani mu teine laps laste söögilauas kena roosa ropsi taldrikusse 😀 õnneks oli söönud vaid marju ja joonud värskat. Noh, saatsin siis magama , sest põgeneda polnud enam nagu mõtet. Ja nüüd nädalake hiljem on kõik järgemööda oksendanud. Õnneks on see olnud vaid selline 1 päeva asi ka paar päeva hiljem oli kõht hell. Aga suht rõvekas asi küll. Ja isegi ei tea, kust selle külge saime .

    1. laps ropsis öösel “mõned oksed”, aga ikka läksid nendega jõulupeole? kamoon… ma loodan, et need kõik, kes järgemööda oksendanud on, pole su õdede-vendade pered, vaid ainult su enda oma, muidu see on ikka ehe sigadus.

      1. Läksin nendega ikka jah, sest et me käime kõik läbi nii tihedalt nii ehk naa ja ainult selle jaoks sai Eesti mindud. Ja kuna see oli kiire möödaminev viirus, ei tunne ma end süüdi, juhul kui seda minus tekitada soovid😀

  2. Nagu meie eelmised jõulud – 22 hakkas vanem laps oksendama, 23 oksendasid noorem laps ja mees ning 24ndal olid kõik sellest nii läbi, et magasid kell 20 ja ma istusin, sõin üksinda kooki ja jõin šampust. Ma samas ei kurda, sest mina seda jama ei saanudki, nii et asi seegi 😀

  3. Meil oli paar aastat tagasi jõuludel sama teema.. 24 hakkas vend pihta. Aga ega me keegi ei teadnud milles asi, seega lasime rahus edasi kuni 25 lõunaks oli mul nii paha olla, et mõlemast otsast tuli KORRAGA. Hakkasime aimama, et asi võib päris hulluks minna ning kõik ülejäänud (veel) terved hoidsid omaette, pesid käsi ja tuulutasid tubasi 😀 pumpasin ka siis omale madratsi täis ja kolisin wc-le lähemale. Kõige jubedam öö maailmas! Lõpuks hakkasid ka kõik teised haigeks jääma. Täielik hullumaja – hea, et korda-mööda vähemalt, korraga oleks päris keeruliseks läinud 😀 ainuke, kes ‘elusalt’ pääses oli mu mees.
    Asja positiivne külg oli see, et AV-ks olid kõigil kõhud tühjad kuna ega väga midagi süüa ei julgenud 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *