Mingi aeg tagasi avastasin sarja “The Handmaid’s Tale”. Eks ma avastasin selle siis, kui see jooksma hakkas ja paljud sellest rääkisid kui millestki väga šokeerivast. Mina aga olin Margaret Atwoodi “Teenijanna lugu” lugenud juba 10 aastat tagasi ning minu jaoks polnud teema enam ei uudne ega ka šokeeriv. Vana teema! Mulle ei meeldinud ka sarja peategelane, näitleja Elisabeth Moss. On teine kuidagi lühikese kaelaga ja.. vastumeelne. Peale selle on mul miski värk, et kui olen juba raamatut lugenud, ei viitsi filmi vaadata, ning kui olen filmi näinud, ei viitsi sellest raamatut lugeda. Võibolla väikeste eranditega, aga üldjuhul ei taha ma kaks korda sama asja nämmutada ning minus ei tekita uudishimu, et kumb oli parem, kas film või raamat. Raamat. Pea alati raamat!

Aga üks hetk ikkagi tekkis huvi, ma ei mäleta, kuidas… Lugesin sarja arvustusi ja sisu uuesti ning mõistsin, et see teema on toodud TÄNAPÄEVA. Tulevikudüstoopiaga on mul hoopis teine suhe ja hakkas huvitama, kuidas see kõik lahendatud on? Kuidas on võimalik, et 21. sajandil, riigis, kus kõigil on õigused ja kõik on võrdsed, saab juhtuda nii, et naised on vägivaldselt allutatud meestele ja neist on tehtud sünnitusmasinad? Kes vastu hakkab, hukatakse ja tõmmatakse oksa kõigile hoiatuseks. Kuidas ühiskond sinna jõudis?

Esimene osa ei üllatunud. Teine osa tõmbas rohkem ja kolmandast osast alates olin ma sõltlane, kes järas oma sõnu – see peategelane, see näitleja, ta on lihtsalt fantastiline. Imetabane. Olenemata oma lühikesest kaelast.

Jabur on see, et ma ei tahtnud absoluutselt rääkida tollest sarjast ega kaelade pikkustest. Aga iga kord, kui ma seda sarja neelasin, seda poliitilist korda ahastusega vaatasin… Meenus mulle EKRE! Aju on üks huvitav asi. Loob seoseid.

Ja veel  jaburam on see, et isegi sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis ühest Delfi artiklist (“Vastuseks Martin Helmele: enne abortidele piirangute kehtestamist palun vasta ühele küsimusele ausalt ja keerutamata”), mis juba paar päeva vana, aga mis mu pähe vinduma jäi. Artiklist, kus tsiteeriti ja noogutati kaasa kirjanik Patrick S. Tomlinsonile, kes väidetavalt abordivastaste suud lukku paneb ning soovitab sama taktikat kasutada ka kõigil teistel.

NB! Olgu siinkohal mainitud, et ma igal juhul olen selle poolt, et naine peab saama ise otsustada, mida oma kehaga teha, ja ma ei kirjutaks iialgi alla sellele, et abordid keelustataks! (Igaks juhuks ka ütlen, et mängus ei ole mingi omakasu, sest ise ei ole ma iialgi aborti teinud). See kõik hakkab meenutama natuke toda sarja, millest ma üleval pool rääkisin. Küll aga ma arvan, et nii nagu igasugustes aruteludes võiks mitte p*ska ajada, nii ka abordi teemal.

Mis siis olevat see kurikuulus küsimus, millel on vaid üks õige vastus ja millele abordivastased ei taha vastata, sest see vastus tõmbaks vee peale kogu nende argumentidele? Tsiteerin:

Ja küsimus on selline: Sa oled viljatusravikliinikus. Miks sa seal oled, pole hetkel oluline. Tähtis on see, et tuletõrjealarm läheb käima. Sa hakkad väljapääsupoole jooksma ning kuuled ühe ukse taga lapse nuttu. Avad ukse ja leiad toast viieaastase lapse, kes meeleheitlikult nutab ja abi palub. Laps on toa ühes nurgas. Teises nurgas on kast, mille sees on 1000 elujõulist embrüot. Suitsu imbub sisse, hakkad lämbuma… ja pead tegema valiku. Sa võtad kaasa kas lapse või kasti embrüotega, mõlemaid ei jõua päästa, sest enne sa lämbud. Kas sa päästad A) viieaastase lapse või B) 1000 embrüot? Varianti C ei ole, C tähendab, et te kõik surete.

Ilmselt iga inimene saab aru, et inimlik ja õige ongi variant A. Olleski reaalselt selles olukorras ei teki isegi mingit kaalumismomenti. Sa päästad 5aastase lapse. Punkt! Küll aga ei mahu minu pähe, kuidas see vastus tõmbab vee peale abordivastaste argumentidele. Ma mõistan, et näide peaks tõestama, et 5aastane laps ja 1000 embrüot (või 1 embrüo) ei ole võrdsed. Aga kui selle näite juures on valida vaid ÜKS variant, mille valides TEINE hukkub, siis abordi keelustamisega (kordan, ma ei ole selle poolt!) ei hukku kõik 5aastased! Päris elus ei pea me valima loodete ja “päris valmis” laste vahel! See näide lihtsalt ei päde. Olenemata sellest, et ma ise judistan nii Martin kui ka Mart Helme sõnavõttude peale.

Ma olen hakanud täheldama, et viimasel ajal ongi uus normaalsus tuua näiteid, mis absoluutselt ei ole võrreldavad, ja seega ei päde. Keegi toob mingile olukorrale näitena enda meelest sarnase olukorra, aga olukorrad EI OLE võrreldavad. Aga ikka kõik võrdlevad. Kui situatsioonid ei ole võrreldavad ja on kaks täiesti erinevat asja, siis nii ongi. Ei päde!

Päise foto: www.thesun.co.uk