Lugesin täna Marca postitust ja kuigi see tundus mulle ülepaisutatud ja natuke kelmikas provokatsioon, siis mõtteid tekitas ikka. Kristallkuul ka neelas juba sööda alla ja vastas oma postituses pakettreisidest ja muust. Nüüd on minu kord.

Ma mõistan, et Marca kirjutas oma isiklikust kogemusest. Selliseid inimesi, nagu tema kunagi oli ja nagu tema kirieldab, on ilmselt praegu sadu, isegi tuhandeid. Ja las nad olla. Kellele mis. Aga huvitavaks läheb minu jaoks selle koha peal, kus pannakse võrdusmärk reisimise ja välisriigis puhkuse veetmise vahel. Ei võrdu ju! Üks on REISIMINE, seiklus… Teine on välisriigi territooriumil basseini kõrval lebamine.

Ma ei tahagi öelda, et reisimine on paha ja seda teevad ainult ennast jõuetuks töötanud mutrikesed, aga ühest pakettreisist teiseni elamine ei tundu mulle enam niivõrd ahvatleva väljavaatena (kunagi tundus). Tegelikult on kodus ka päris tore olla, sest reisi ei tee enamasti ägedaks mitte sihtkoht, vaid inimesed, kellega koos reisil oled.

Veel hullem – võrdusmärk reisimise ja pakettreisi vahele. Minu meelest on isegi pakettreisil ja pakettreisil vahe. Ma ei halvusta pakettreisijaid. Nagu ma ütlesin, ka neid on väga erinevaid – kellele meeldibki nädal jutti päikse käes mõnuleda ja raamatut lugeda, aga ka neid, kes kõikvõimalikke trippe juurde teevad. Küll aga teen ma vahet välisriigis viibimisel ja REISIMISEL. 

Äkki see on minu vägivaldne järeldus neist võrdusmärkidest, aga samas kogu postitusest ei lugenud välja, et oleks olemas ka selline reisimine, kus ei istuta (puhata) nädal kuni kaks lihtsalt Türgi (või mõne muu palmidega riigi) hotelli basseini ääres, vaid seigeldakse ringi. See ei pea olema mingi hull ekstreemne seljakotimatk. Või Aafrika safari. Ei. Aga reisimine kindlasti ei ole hotelliterritooriumil pikutamine ja korraks linnas šoppamas käimine. See, et too tegevus nõudis lennukisse istumist ja võibolla isegi vahemaandumisi, ei tee seda reisimiseks. Minu jaoks.

Marca ütleb, et tema jaoks ei tee reisi enamasti ägedaks sihtkoht, vaid inimesed. Vot need inimeseloomad ongi väga erinevad, sest minu jaoks teeb reisist reisi sihtkoht ja inimestest on mul üsna ükskõik. Loomulikult on reisikaaslane oluline, aga ainult sellepärast, et koos seda sihtkohta avastada, emotsioonide jagamine meeldib mulle lihtsalt rohkem kui üksi maailma avastamine.

Mulle to-hu-tult meeldib planeet Maa. No mitte terrorism ja sõjad ja Trump, aga maakera nagu looduse ja loomise mõttes. See on lihtsalt utoopiline, kuidas universumisse on tekkinud mingi maakera, selline, nagu see on. Ulme on see looduse pool ja ulme on ka see, mis inimesed siia ehitanud on. Kuigi looduse osa paelub mind hulga rohkem. Eesti on nii köömes selle kõige keskel. Kodune, aga köömes. Andke mulle andeks, aga meil ei ole oma Jägala joa ja Munamäega maailma mastaabis midagi kelkida. Ja jaa, ma olen lugenud Mikitat ja tean, et meil on siin väiksel maalapil liigirikkus ja mulle ka meeldib, et oleme metsarahvas ja kõik see. Aga ma räägin, omades võrdlusmomenti ka isiklikult, siis mastaabid on teised. No ei ole meil siin Machu Picchusid, Grand Canyone, Iguazu jugasid ja Serengetisid. Ja pole ka hullu, et ei ole. On muud nunnud asjad. Ja on kodu. Muidugi.

Minu Peruu ja Amazonase reis (ja ka kõik muud reisid) oli muidugi puhkus – ta oli formaalselt puhkus minu igapäevatööst. Läksin puhkusele, st ma ei teinud sel ajal tööd. Eelnevalt tegin puhkuseavalduse. Aga see ei olnud 17 päeva järjest all inclusive hotellis lebamine, kus päeva ainuke otsustuspunkt on, millisesse neist kolmest basseinist täna minna. Ja isegi see otsustatakse seal tihti kõrgema jõu poolt ära – lähed selle basseini äärele, kus on vaba lamamistool ses rahvamassis. Kõik mu reisid on olnud paraku puhkuse ajal, sest ma olen tööinimene, ma pean võtma puhkuse. Muidugi võiks seda puhkust aastas veel rohkem olla, saaks veel rohkem reisida! Aga ma olen tõesti tänulik ja õnnelik, et mul on töö, mille kõrvalt saan ma endale sellist planeet Maa avastamist lubada. Tervis ka lubab! Tagant järgi mõtlen, et ma olen nii pagana ägedaid asju teinud ja näinud ning huvitav on see, kuidas vahel loksuvad kogemused ja nägemused alles aasta(te) pärast paika, kui tuletan mingit seika ja kogemust meelde hulga hiljem, distantsilt. Lõppäge!

Peas ketravad koguaeg mingid sihtkohad, kuhu tahaks minna ja mida kogeda. Eks ma ole kirjutanud ka. Just sihtkohad! Kui olen kõik sellised esmase unistuse kohad läbi käinud, võib hakata mõtlema ka juba teistsuguseid reise. Ma ei välista midagi. Ka seda, et kunagi lõpuks Alaskale lähen. Kõike tahaks ikkagi lõpuks kogeda!

PS: Ja jõuluks tahaksin ma Hendrik Relve raamatut “Kiviaja puudutus. Retk haruldase loodusrahva juurde :D. Just, Prisma, RAAMATUT! Seda pole vist hetkel saadaval, aga peaks uuesti müüki tulema detsembris! Võiks ju selle kohe ära tellida, aga nii tore on, kui keegi raamatu kingib.

PS2: Päise foto olen teinud Ica kõrbes. Jälle täiesti uskumatu koht.

Kas reisite pigem sihtkoha pärast või on pigem seltskond oluline ja suva, kuhu lähete?