Reisimine vs puhkamine vs välisriigis viibimine

Reisimine vs puhkamine vs välisriigis viibimine

Lugesin täna Marca postitust ja kuigi see tundus mulle ülepaisutatud ja natuke kelmikas provokatsioon, siis mõtteid tekitas ikka. Kristallkuul ka neelas juba sööda alla ja vastas oma postituses pakettreisidest ja muust. Nüüd on minu kord.

Ma mõistan, et Marca kirjutas oma isiklikust kogemusest. Selliseid inimesi, nagu tema kunagi oli ja nagu tema kirieldab, on ilmselt praegu sadu, isegi tuhandeid. Ja las nad olla. Kellele mis. Aga huvitavaks läheb minu jaoks selle koha peal, kus pannakse võrdusmärk reisimise ja välisriigis puhkuse veetmise vahel. Ei võrdu ju! Üks on REISIMINE, seiklus… Teine on välisriigi territooriumil basseini kõrval lebamine.

Ma ei tahagi öelda, et reisimine on paha ja seda teevad ainult ennast jõuetuks töötanud mutrikesed, aga ühest pakettreisist teiseni elamine ei tundu mulle enam niivõrd ahvatleva väljavaatena (kunagi tundus). Tegelikult on kodus ka päris tore olla, sest reisi ei tee enamasti ägedaks mitte sihtkoht, vaid inimesed, kellega koos reisil oled.

Veel hullem – võrdusmärk reisimise ja pakettreisi vahele. Minu meelest on isegi pakettreisil ja pakettreisil vahe. Ma ei halvusta pakettreisijaid. Nagu ma ütlesin, ka neid on väga erinevaid – kellele meeldibki nädal jutti päikse käes mõnuleda ja raamatut lugeda, aga ka neid, kes kõikvõimalikke trippe juurde teevad. Küll aga teen ma vahet välisriigis viibimisel ja REISIMISEL. 

Äkki see on minu vägivaldne järeldus neist võrdusmärkidest, aga samas kogu postitusest ei lugenud välja, et oleks olemas ka selline reisimine, kus ei istuta (puhata) nädal kuni kaks lihtsalt Türgi (või mõne muu palmidega riigi) hotelli basseini ääres, vaid seigeldakse ringi. See ei pea olema mingi hull ekstreemne seljakotimatk. Või Aafrika safari. Ei. Aga reisimine kindlasti ei ole hotelliterritooriumil pikutamine ja korraks linnas šoppamas käimine. See, et too tegevus nõudis lennukisse istumist ja võibolla isegi vahemaandumisi, ei tee seda reisimiseks. Minu jaoks.

Marca ütleb, et tema jaoks ei tee reisi enamasti ägedaks sihtkoht, vaid inimesed. Vot need inimeseloomad ongi väga erinevad, sest minu jaoks teeb reisist reisi sihtkoht ja inimestest on mul üsna ükskõik. Loomulikult on reisikaaslane oluline, aga ainult sellepärast, et koos seda sihtkohta avastada, emotsioonide jagamine meeldib mulle lihtsalt rohkem kui üksi maailma avastamine.

Mulle to-hu-tult meeldib planeet Maa. No mitte terrorism ja sõjad ja Trump, aga maakera nagu looduse ja loomise mõttes. See on lihtsalt utoopiline, kuidas universumisse on tekkinud mingi maakera, selline, nagu see on. Ulme on see looduse pool ja ulme on ka see, mis inimesed siia ehitanud on. Kuigi looduse osa paelub mind hulga rohkem. Eesti on nii köömes selle kõige keskel. Kodune, aga köömes. Andke mulle andeks, aga meil ei ole oma Jägala joa ja Munamäega maailma mastaabis midagi kelkida. Ja jaa, ma olen lugenud Mikitat ja tean, et meil on siin väiksel maalapil liigirikkus ja mulle ka meeldib, et oleme metsarahvas ja kõik see. Aga ma räägin, omades võrdlusmomenti ka isiklikult, siis mastaabid on teised. No ei ole meil siin Machu Picchusid, Grand Canyone, Iguazu jugasid ja Serengetisid. Ja pole ka hullu, et ei ole. On muud nunnud asjad. Ja on kodu. Muidugi.

Minu Peruu ja Amazonase reis (ja ka kõik muud reisid) oli muidugi puhkus – ta oli formaalselt puhkus minu igapäevatööst. Läksin puhkusele, st ma ei teinud sel ajal tööd. Eelnevalt tegin puhkuseavalduse. Aga see ei olnud 17 päeva järjest all inclusive hotellis lebamine, kus päeva ainuke otsustuspunkt on, millisesse neist kolmest basseinist täna minna. Ja isegi see otsustatakse seal tihti kõrgema jõu poolt ära – lähed selle basseini äärele, kus on vaba lamamistool ses rahvamassis. Kõik mu reisid on olnud paraku puhkuse ajal, sest ma olen tööinimene, ma pean võtma puhkuse. Muidugi võiks seda puhkust aastas veel rohkem olla, saaks veel rohkem reisida! Aga ma olen tõesti tänulik ja õnnelik, et mul on töö, mille kõrvalt saan ma endale sellist planeet Maa avastamist lubada. Tervis ka lubab! Tagant järgi mõtlen, et ma olen nii pagana ägedaid asju teinud ja näinud ning huvitav on see, kuidas vahel loksuvad kogemused ja nägemused alles aasta(te) pärast paika, kui tuletan mingit seika ja kogemust meelde hulga hiljem, distantsilt. Lõppäge!

Peas ketravad koguaeg mingid sihtkohad, kuhu tahaks minna ja mida kogeda. Eks ma ole kirjutanud ka. Just sihtkohad! Kui olen kõik sellised esmase unistuse kohad läbi käinud, võib hakata mõtlema ka juba teistsuguseid reise. Ma ei välista midagi. Ka seda, et kunagi lõpuks Alaskale lähen. Kõike tahaks ikkagi lõpuks kogeda!

PS: Ja jõuluks tahaksin ma Hendrik Relve raamatut “Kiviaja puudutus. Retk haruldase loodusrahva juurde :D. Just, Prisma, RAAMATUT! Seda pole vist hetkel saadaval, aga peaks uuesti müüki tulema detsembris! Võiks ju selle kohe ära tellida, aga nii tore on, kui keegi raamatu kingib.

PS2: Päise foto olen teinud Ica kõrbes. Jälle täiesti uskumatu koht.

Kas reisite pigem sihtkoha pärast või on pigem seltskond oluline ja suva, kuhu lähete?

 

 

 

 

13 thoughts on “Reisimine vs puhkamine vs välisriigis viibimine

  1. veits liialt erutute, ma armastan ka väga reisida ja teen seda palju, kuid ei tundnud end üldse puudutatuna, kuna see lause ei kehti pöördvõrdeliselt, ei olnud ka nii mõeldud, ma arvan. ehk siis, kui on inimesi, kes on tööstressis ja vajavad (puhkus)reise, et saada mingitki leevendust, ei tähenda see automaatselt, et need, kes käivad (puhkus)reisidel, teevad seda seetõttu, et stressist põgeneda. lihtne ju 🙂

    1. Kirjutasid selle vist vale blogija postituse alla. Kirjuta seda Marcale 🙂 Minu postitus oli hoopis sellest, et reisimisel ja välisriigis viibimisel on vahe 🙂 (Aga muidugi võid siia ka selle kommentaari jätta, eks ta natuke haakub ikka).

      1. Ma just lugesin sinu ja kristallkuuli postitusi, kus te mõlemad räägite reisimisest, mina enda meelest kirjutasin aga hoopis sellest, et halb on selline elu, milles pole muud rõõmu kui ees terendav puhkuse ootus. Pmst see sama, mida Liisa ka kirjutas. Reisida on igal juhul tore, lihtsalt veel parem on, kui sul on ka koju saabudes hea tunne.

        1. Muidugi ma olen nõus sellega, et võiks olla koju tulles hea tunne 🙂 Aga ega see polnud ju ainuke mõte Sul seal ja mina haakusin sappa lihtsalt oma mõtetega reisimisest kui sellisest, et mis see minu jaoks on.

  2. tõid väga hästi nende “mõistete” vahelised erinevused välja. mina reisin ka sihtkoha pärast (mille pärast siis veel?! muidu võiks ju kogu aeg soome kruiisida, ka väljamaa :D), hea kaaslane teeb seda kogemust lihtsalt veelgi lahedamaks. ja saad end talle tühjaks rääkida, sest nt mina olen selline, kes reisil olles kaaslasele alati ahhetab: “suudad sa uskuda, kus me praegu oleme/mida näeme/jne?”, sest noh… maailm on nii imetabane! 🙂

    1. Mul sama asi, et tahaks jagada ja koguaeg arutada selle üle, et mida näeme ja mis ikka kõige rohkem meeldis jne 😀

  3. Mis vahet võtad raha ja hakkad sõitma, ööbid hotellis kas siin või välismaal ise tead mida teed, pakett on selline programm, ei pea palju mõtlema saad ainult viriseda. Vaba aega võib kuidas tahad veeta puhkama ei pea reisides, ega välismaal. Kusjuures segi mitmes välisriigis saab viibida puhates ja reisides. 🙂

  4. Mina käisin esimest korda üle kahe aasta reisil sel sügisel, kuigi lennukiga riikide vahet olen sõitnud ikka korduvalt. Minu “reisid” on enamasti koju ja tagasi, mis minu jaoks ei võrdu reisiga, vaid lihtsalt külastusega. Reisimine on avastamine, mitte lihtsalt uue riigi või linna, vaid ka juba käidud riigis/linnas millegi uue avastamine. Seiklus, mis ei pea ilmtingimata olema närvekõditav.

    Ja ma olen ka Emakese Looduse kunstiteoste suur fänn. Elangi Eestist eemal, sest kuppelmaastik on küll armas, aga suuremad mäed ja künkad on ikka palju ägedamad!

  5. Mina käin alati reisimas st. kogemas, mitte puhkamas. Ütlen alati, et puhata jōuan kodus ka. Olen iseendale tööandja ja ei tööta üldjuhul 8h päevas.
    Ma ei raatsi reisil pikalt magada, tahaks ju palju teha ja näha. Aga üksi ei läheks, sest jagamisvajadus nii suur. Jagatud rõõm ikka kordades suurem. Aga tahan jagada enda kaaslase/ kaaslastega. Poolnaljaga ütlen, et parim reis on see, kus ühtegi eestlast ei kohta. Vahest ikka õnnestub😊
    Aga ei häiri paketist paketini elajad. Inimesed on erinevad ja igaüks teeb enda jaoks õiged valikud. Mis mul sellest😊 Ennast paketiksl enam ette ei kujutaks. Nagu ei kujutaks ette uuesti keskkoolis😊 Next level lihtsalt.

  6. Ma sõidan töö tõttu nii palju, et praegu läheb lennujaama nägemisest süda pahaks.
    Praegu ei kujuta ette, et tahaks oma ajast lennukisse ronida.

  7. Minu jaoks on olemas mitut tüüpi REISIMIST. Üks on avastusreis ja teine on puhkusereis. Olen käinud paar korda puhkusereisil Egiptuses ja selle reisi mõte ongi olnud PUHATA. Et ma ei peaks mõtlema, kuhu täna sööma minna, millist vaatamisväärsust vaadata jne. Kuna armastan päikest, siis naudin rannas olemist, snorgeldamist, raamatute lugemist jne. Küll aga käime ka avastusreisidel, kus iga kord valime erineva riigi ja sinna juurde käib siis planeet Maa avastamine. Ma ei ütleks, et “hotellis passimine” ei ole reisimine ja sa tõenäoliselt kirjutasid ka, et SINU jaoks ei ole. Eks sõnade tähendus ongi inimeste jaoks erinev ja sisuliselt ei ole sellel ka vahet. Ühesõnaga mina leian, et reisin aastas kaks korda ja mõlemat reisi naudin ma väga, lihtsalt teise reisimisviisi juures jõuan koju ja olen üldiselt kõigest ja kõigist väga väsinud. 🙂

  8. Ma pole käinud elus mitte ühelgi paketireisil, ma ei tea miks, aga ma pole isegi selle peale tulnud 😀 kõik on kuidagi ise plaanitud ja koostatud ja otsitud info. Reisime ei võrdu minu jaoks puhkus, ei ma ei puhka reisil olles, tahan avastada võimalikult palju ja näha loodust ning inimesi. Kui ma tahan tõesti puhata ja tunnen ennast väsinuna siis ma teen seda küll kodus ja lihtsalt puhkangi ennast välja. Miks peaks tegema seda välismaal. Ma ei suuda vist üle kahe päeva rannal ja basseini ääres pikutada 😀 ja reisin ma ikka sihtkoha pärast, mille pärast siis veel! Ja nagu sa ütlesid siis mul on ka see kiiks, et ma pean jagama kellegagi oma emotsioone ja ohhetama ja ahhetama. Ja mulle on alati meeldinud elu näha nendest turisti kohtadest eemamal. Aga olles eemal kodust siis iga kord ma ikka tunnen kui hea on koju tagasi tulla, nii mõnus, oma, oma inimesed, oma kodu. Selleks peabki ära käima. Ja minule nãiteks tundub, et reisimine tõepoolest avardab inimeste silmaringi, need on teistsuguse suhtumisega kui need kes istuvad oma kännu otsas ja ei näe ega koge midagi muud. Ma ei tea mis kurivaim seda Marcat vaevab, ei lugenud tema postitust, aga no puudutatuna ma ennast ei tunne. Maailm on lahti ja inimesed liiguvad, lennukid lendavad. Nö globaliseerumine ja miks peab kogu aeg midagi inisema aru ma ei mõista 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *