Viimasel poolaastal on mul kuklas tiksunud mõte, et ma tahaks elada aastakese kuskil mujal. Kohas, kus on soe ja kus inimesed naeratavad. Umbes nagu mõnel on bucket listis langevarjuhüpe või maratonijooks. See pole isegi mul niivõrd mõte, kui tunne. Tunne, et tahan. Teostamise praktilise poole peale pole ma isegi mõtlema hakanud, seega ei saa ma mingil juhul öelda, et see oleks plaan. See on tunne. Et kunagi…

Esiteks loomulikult kliima! Ma olen sellest siin nii palju kirjutanud, et sellel ma ei peatu pikemalt. Teiseks.. Justnimelt, mis teiseks? Sõbranna, Kes Paneb Alati Naelapea Pihta küsis, et miks. Ma siis, et noh – kliima. “Okei, kliima, aga mis veel?” Kuna mul on olnud vaid mingi ebamäärane tunne, mida ma ei ole lõpuni iseenda jaoks isegi mõtestanud, siis vastasin talle kuidagi paugust, et teiseks – inimesed!

Mis nende inimestega on? Ei, pole see, et mul oleks kuidagi siiber ümberringi mornidest nägudest, nagu räägitakse Eestis olevat. Ei, mulle meeldivad sellised näod – igaüks ajab oma asja, kaasa arvatud mina. Mina ei viitsi igal pool suhelda ja bondida ja ekstra lahke (ma rõhutan, mitte lihtsalt lahke, vaid mõtlen ekstra lahke!) olla ning kõige selle juures veel ekstra naeratada. Mulle meeldib väga suhelda, aga mitte valimatult. Mulle meeldib väga bondida, aga vähestega. Minus tekitab natuke ebamugavust, kui minuga ekstra lahke ollakse, see tekitab mus küsimuse, kas ma peaks vastu olema. Mulle meeldib naerda, aga mitte igal pool naeratada. Mulle meeldib, et ma alati ei arva nii, nagu oleks “õige” arvata ja ma ei arva ka, et peaksin seepärast oma isikut alla suruma, sest äkki teised vaatavad viltu.

Ma meeldin endale sellisena ja ma ei taha sundida end rohkem naeratama või rohkem lahkem olema või mida iganes. See ei oleks mina. Võibolla ma räägiks teist juttu, kui mu iga päev oleks täis konflikte (tööl, kodus, sõpradega…) aga ei ole. Lapsega natuke kakleme vahel, aga see on normaalne. Mulle meeldivad inimesed, kes on minuga seepärast, et ma meeldin neile sellisena, nagu ma olen. Klišee eks, aga siiski. Ma olen igapäevaselt teatud tasandil pigem tõrjuv kui ligitõmbav ja kui sellest tõrjuvast kestast ometi keegi minuni murrab, siis mul on nagu, et vau, me päriselt ka klapime! Viimase aastaga on mul tekkinud paar-kolm sellist inimest ja seda on samapalju kui seni selle 33 aastaga. Issand, kuidas ma järsku sedasi skoorima hakkasin? 😀

Aga tulles nüüd tagasi teemasse. Vastasin sellele Sõbrannale, Kes Paneb Alati Naelapea Pihta, et inimesed eks. Mulle oleks kindlasti üks suurim väljakutse ja kogemus elada külg-külje kõrval mingite naeratavate inimestega. Ma nüüd ei mõtle lihtsalt naeratavatega, see “naeratavatega” on natuke nagu sümbol, mis võtaks kokku väga avatud, välja poole elavad inimesed, lahked ja naeratavad. Ma tahaks näha, kas see kuidagi mind, vana küünik-peeru, muudaks, annaks elule mingi teise vaatenurga. Kas ma jääks neid uskuma? Sõbranna, Kes Paneb Alati Naelapea Pihta ütles seepeale ja no mis sa sealt saad – lõppude lõpuks on inimesed ikkagi lihtsalt need samad inimesed. Küsimata, mis sa sellega mõtled, ma saan aru, mis ta sellega mõtles. Päeva lõpuks elavad kõik niikuinii oma elu ja kes teab, kui kõrvuni nende suud magama minnes tegelikult on. Alguses on ohhoo, naeratavad inimesed ja pärast on.. ahh nad on lihtsalt inimesed.

Olen viimasel nädalal mõelnud palju inimeste erinevusele ja sellest, kust inimesed tulevad ja kelleks saavad (ei mõtle ametit ju eks) ja miks nad selliseks saavad. Et kui palju on selles kasvatust, keskkonda, geeni ja misiganes muid asju. See ei tähenda, et loen end segi mingite uutringute tulemustest. Aga lihtsalt mõtlen… Ja siis ma leidsin, et veel rohkem, kui ühegi muu erinevuse pärast, erinevad minu jaoks inimesed selles osas, et on ühed, kes arvavad, et inimesed on by default kõik head, ning siis on teised, kes nii ei arva. Loomulikult võib nüüd hakata mõtlema, et mis see “hea” selles kontekstis üldse tähendab, aga jätan selle igaühele mõelda. Mina tean, mis see lause minu jaoks tähendab.

Siit edasi olengi ma mõelnud, et kust ja kuidas on need inimesed tulnud, kes mõtlevad, et by default on kõik head. Ma räägin meie kultuuri siseselt, mitte eri kultuuridest ja rahvustest. Olen arutanud ühe ja teisega ning jaganud kogemusi, ja ei leia, et on tuldud väga erinevatest kohtadest. Ikka samad asjad – kool, kiusamised, emade ja isade lahutused jne, kõigil on midagi olnud, aga sellest suhteliselt ühesugusest elupasast väljuvad erinevad inimesed, ühed kes arvavad nii ja teised, kes naa. “Lifti astub… Ja sealt väljub….” Loomulikult ei ole ma mingit uuringut läbi viinud, et saaksin nii väita, aga noh, need on mu mõtisklused eks.

Ma žonglöörin siin tegelikult praegu erinevate teemadega, mis omavahel seotud. Ühesõnaga kogu selle mõtiskluse kaudu olen ma jõudnud järeldusele, et vahel on inimeste kogemused olnud sarnased, aga hoiakud ja sisemaailmad kujunevad nii k*radi erinevad ja ma ei teagi, millest see sõltub, aga nii on. Äkki on ikkagi siis mingi kaasasündinud asi? Ikka ju vahel öeldakse, et sa oled rohkem oma ema kui isa moodi. Või vastupidi. Ka ühe pere väikse vanusevahega lapsed võivad olla väga erinevad. Ma olen hakanud nägema seda, et on olukordi, kus minu seisukoht on läinud kellegi teise omast kardinaalselt lahku, ja asi ei ole selles ühes konkreetses arvamuses ega väärtushinnangutes, vaid hoopis mingis muus peenemas foonis, kuidas me maailma tajume. Ning üks põhjusi võib olla just see sama, et mina ei arva, et vaikimisi on kõik inimesed ilusad ja head. Ja küsimus ei olegi selles, kummal on õigus, vaid ongi kaks erinevat võimalust seda sama elu elada.

Foto: pexels.com