Alguse sai see meie presidendist ja nüüd paljud vaidlevad ja arutavad.

Mingilt poolt on see nostalgitsemine ju “las ta olla” ning äkki isegi vajalik. Teisalt minu jaoks “Kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik?” küsida on umbes sama, nagu arutleda teemal, kas 10 aastat kestnud suhe, kus lõpuks selgub, et üks osapool on terve aja petnud, ning teine elanud roosad prillid ees, oli õnnelik?

Et noh, ühele oli. Tol ajal. Sest polnud kõik kaardid avatud.