Ood zumbatrennile

Oo, zumbatrenn…

MA VIHKAN SIND!

**

Tegelikult ei vihka ma muidugi zumbat. Ma ikka vihkan iseennast zumbatrennis, sest ma olen seal umbes samasugune nagu ma oleksin siis, kui mind homme viidaks silmad kinni seotuna kohe startivale kosmosesüstikule. Alguses vaataks ringi, et kuhu krdi kohta ma sattunud olen ja siis PAANIKA! Mul oli tõesti selline tunne, nagu mind valdas ülikoolis IGAS saksa keele tunnis, kus ma lihtsalt tahtsin ära joosta. Ühe korra jooksingi. Aga pidin tagasi tulema. Zumbasse ei pea! Seda enam tekib küsimus, miks ma end meelega alavääristada tahan!

Ma teadsin, et mul on sellega veidi probleem, et kui üks keha pool teeb ühte ja teine teist, siis on väike error. Kui ülemine keha pool teeb üht ja alumine teist, siis on samuti error. Ma rohkem nagu sükroonivend. Ja jällegi, teades kõike seda, miks ma ometi sinna läksin? Aa õige, lasin end sõbrannal ära rääkida! “See pole üldse nii hull, kõik on algajad!” Kui 10% liigutuste järele tegemine (kui sedagi!) ei ole üldse hull, siis ma ei tea, mis on?! 1%?

Lõppkokkuvõttes trenni ju keha sai. Peksad lihtsalt kuidagigi kaasa ja keha higistab ikka, aga kui õpetaja selle kõige juures on megaseksikas oma puusatööga ning mina lihtsalt koormaks iseenda puusadele, siis…

Olgu see esimene ent viimane kord! Tuim muusika taktis hantli tõstmine – siit ma tulen!

Foto pixabay.com