Üks hiljutine Myyiu postitus pani mind mõtlema… Ei, välja ütlema. Mõelnud olen seda juba ammu.

Päris agara sotsiaalmeedia kasutajana näen ma tihti, kuidas inimestel on mingi vajadus välja elada oma isiklikku mure, kuidas raha ei ole. Raha on vähe. Kõik on kallis. Telefon läks katki, raha ei ole, et uut osta. Telefoni ekraan läks katki, raha ei ole, et uut osta. Auto läks katki, raha ei ole, et parandada, mis sest, et ostetigi auto, mis oli juba katki ja mida peab esimesest päevast hakkama parandama. Raha ei ole, et paganama võid osta. Raha ei ole, et… Üleüldse… raha lihtsalt EI OLE!!!!

See, et raha ei ole, ei ole mingi tabuteema. Kõik võivad sellest rääkida ja kirjutada. See, kui raha on, see on tabu. Seda tohib küll välja näidata, sest kes see keelab eks, aga siis pead ka leppima tõsisasjaga, et oled snoob/tõusik/eputaja. Kui sul raha on (ma ei mõtle Onu Roberti moodi suures basseinis vedelemas, millesse saab peakat panna, vaid lihtsalt on), siis tegelikult peab seda ikkagi peitma! (Ma ei räägi endast, ka minu sissetulekud sõltuvad mu palgatööst, ja antud loos olen vaatleja).

Myyiu kurdab blogis, et juukseõli on nii kallis, et see laostab ta. Loomulikult on see kunstiline liialdus. Aga arvutasin kohe ka oma juukseõli maksumuse välja – 190 EUR/ liiter. Versus näiteks oliiviõli, mis maksab ca 10 EUR/ liiter. Saab odavamaltki. Niisiis, juukseõli – 190 EUR/liiter!!!! Kuna ma ei lase selle juukseõliga vetsus igapäevaselt pere ja kasside ekskremente alla (st et seda ei kulu mul samasugustes kogustes kui klosetipaagist vett), siis tegelikult see hind ei laosta mind. Eeldan, et ka Myyiu kasutab juukseõli sihtotstarbeliselt, seega ei laostu tegelikult ka tema. Kunstiline liialdus, nagu ma ütlesin. Aga üks asi on hädaldada 8 aastat järjest, kuidas raha ei ole, teine asi on avaldada arvamust mingi asja maksumuse kohta, mis tundub emotsionaalselt julm, ebaõiglane ja ülehinnatud! Olen nõus, et juukseõli võib sellesse kategooriasse minna. Kurtsin just isegi, kuidas maksin 33 eurot nahktagi keemilise puhastuse eest, mis tundus liig. Paar päeva hiljem saingi teada, et on kohti, kus sama teenus maksab ca 20 eurot, mis tundub (täiesti subjektiivse hinnanguna) juba täitsa vastuvõetav.

Seega, on vahe sees, kas kurta hinna ja kvaliteedi suhte üle, liiga suure juurdehindluse üle või lihtsalt selle üle, et RAHA EI OLE! Minu loogika ütleb, et kui raha ei ole ja sa sellest PUUDUST TUNNED, siis tuleks midagi ette võtta. Ajutisse raskusse võime me kõik korra sattuda. Aga kui sa pidevalt kirjutad, et raha ei ole, finantsid on väiksed jne, siis ju see ikka on probleem. Inimene võib ka kitsikuses elada, kui tema vajadused ei olegi suured ja ta ei tunne puudust näiteks oma autost, spaas käimisest, mööda maailma reisimisest või kas või… näiteks HEAST sushist. Inimesed on erinevad. Aga kui sa hädaldad sada aastat järjest, kuidas lihtsalt RAHA EI OLE, siis palun tee midagi! Vaheta töökohta! Võta veel üks töökoht! Mine (üli)kooli! Vaheta eriala! Ja vaheta siis töökoht! Küsi palka juurde! Minu pärast, ausalt, otsi või rikas mees (või naine!), kui see sind õnnelikumaks teeb, aga ära ohi 8 aastat järjest, kuidas RAHA EI OLE. Kuskil see raha ju on, tee midagi, et see endale tasku saada, kui sa sellest nii puudust tunned.

Sama kehtib tegelikult kõikides elu valdkondades. Vahel satun mõne (minu jaoks) uue blogi peale, näen, et inimene kirjutab, kuidas ta NÜÜD võtab kaalust alla, teeb trenni ja peab dieeti. NÜÜD kohe hakkab kõik SEE juhtuma. Sirvin siis blogiajalugu ja avastan, et see sama jutt on käinud a la aastast 2010! Nüüd KOHE, KOHE!

Ei, see ei olegi kerge. See on kindlasti raskem kui vabanduste leidmine! Ei ole võimalik? Jah, sellise suhtumisega kindlasti mitte.

Foto pixabay.com