See nädal olen ma käinud juba kolmes rühmatrennis – joogas, body pumpis ja body balance‘s. Seni on body pump mu lemmik, saab raskused ise valida, neid aegamisi suurendada ja ei käi üle jõu. Ühtegi cardio rühmatrenni ma jõudnud ei ole ja hetkel ei ahvatle ka need segased sammukombinatsioonid ja neljakümne inimese keskel nagu peata kana keset saali teistele sisse sõitmine.

Täna võin juba kirja panna oma trenniskäigu plussid ja miinused, mis lähevad ka natuke olme valdkonda. Jah, olme, mitte ulme. Kuigi alguses tundus see pigem ulme.

Plussid:

  • Ma olen 10 mitsaga pärast tööd vupsti juba spordiklubi riietusruumis ja pärast trenni vupsti 15 mintsaga kodus. Jäävad ära igasugused õhtused ummikus tiksumised, mis võibolla mõne jaoks ei ole üldse probleem, aga minu jaoks mega piin.
  • Pärast tööd “võimlustrenni” tehes kaovad õlast igasugused pinged, mis mul vahel tööl arvuti taga tööpäeva lõpuks tekivad, eriti parem õlg ja kael on mul olnud ikka puhta pekkis, korra isegi nii, et pidin haiguslehe võtma, et kodus rahulikult valust nutta.
  • Ma käin enamjaolt töökaaslase-sõbrannaga koos ja lihtsalt lõbus on.
  • Kuigi mul (veel) pole olnud sellist “ei viiiiiitsi” tunnet, siis pärast trenni on ikkagi hea tunne, et sai käidud.
  • Ei taha kõlada nagu perv, aga saab end kursis hoida naiste sheivimise viimaste trendidega 😀

Miinused:

  • Natuke tahaks spordiklubis kohapeal veidi oksendada selle peale, et see kõik on üks jõledalt suur äri. Trennis käimine on läbi sotsiaalmeedia nii populaarseks haibitud (“Kui sa kallis ja mainekas spordiklubis trenni ei tee, siis sa sured” eks) ning ma tunnen, et olen osake sellest, kellele see idee ja “toode” on nüüd maha müüdud. Tegelikult ei peaks keegi toitma oma rahaga kalleid spordiklubisid, kui nende igapäevatöö/elu oleks lihtsalt piisavalt liikuv. Keegi ei sure puhtalt sellest, et ta ei käi a la MyFitnessi spordikott õlal ringi ega pumpa end seal jõusaalis või ei vehi brazil butt lifti. Samas minu töö ja eluviis nii liikuvad ei ole, seega tuleb mul see väike okse alla neelata ja ikkagi käia, sest üksi kuskil joosta oleks minu jaoks veel nürim tegevus ning pealegi on hetkel olukord ikkagi win-win.
  • Kõige suurem probleem on aga see, et ma olen pärast trenni koju jõudes natuke närvis. Ma ei tea, kas asi on selles, et kehas on vallandunud mingid asjad või lihtsalt on asi selles, et mina tulen hiljem koju, lapsel on vahel mõni asi õppimata, siis ka kõht tühi ja mul on kõht tühi ja kassidel on kõht tühi (või nad lihtsalt teesklevad seda) ning järsku on vaja sada asja korraga teha. Ning kui ma olen need ära teinud, siis tahaks lihtsalt ära magama minna.

Ühesõnaga, on plusse, on miinuseid, aga ma usun, et ajapikku äkki tuleb plusse veel juurde ja miinused (nii vähe, kui neid on) annab kuidagi ümber mängida.

Teete mingit trenni? Mis häirib, kui üldse?!

Foto pixabay.com