Ma olen alati mõelnud, et ma saan teha müügitööd siis, kui ma müün ja esindan midagi sellist, millesse ma ise usun, ning õnneks on mul sellega vedanud. See pole mingi eriline heureka avastus, pigem täiesti elementaarne tõdemus, mida tihti ka koolitustel rõhutatakse. Peab olema usk ja tahe, muidu ei tule sellest midagi. Kuidas saab olla usk ja tahe, kui sa müüd ja esindad mingit jama eks?!

Erandeid muidugi on, ma arvan, et eriti noorte näol, kes lähevad näiteks USA’sse raamatuid müüma. Vaevalt nad väga nendesse raamatutesse usuvad, aga neil on tahe saavutada tulemusi, saada kogemusi, elamusi, tutvusi ja nad on seepärast entusiastlikud olnemata sellest, mida nad müüvad. Aga tuleme tagasi Eestisse. Siinsed inimesed väga pealetükkivat müüki ei armasta ja näevad läbi nii mitmedki müüginipid. Kuid ma olen kindel, et tõesti iga toote ja teenuse jaoks ka keegi, kes sellesse usub, ning seepärast leidub ka ostjaid. Kuidas muidu saame me siin müüa kalleid tolmuimejaid inimestele, kel rahagi ei ole, või mõttetuid ilutooteid ja -teenuseid, mis on 10-100 korda kallimad kui nende tegelik väärtus?!

Seda ülevalolevat mõttearendust saab laiendada – sa ei pea midagi just MÜÜMA, aga oleks asjakohane ju üleüldse TEHA midagi sellist, millesse sa usud. On ju loogiline?! Ehk et kui ma vaatan inimesi tegemas tööd (ma mõtlen siinkohal ajamas mingit oma isiklikku asja), mis MULLE tundub naiivne/ jabur/ mõttetu/ pinnapealne, siis see inimene, kes seda teeb, tema ilmselt usub sellesse. Räägin siis põhimõtteliselt kõikidest pisikestest alustavatest äriettevõtetest ja inimestest, kelle idee võib tunduda minu jaoks naiivne, kuid kes sellega raha suudavad teenida. Võimalik, et hiljem ebaõnnestuvad, aga praegu on nad julged ja “ei pea nõu seni, kuni lollid kindlust vallutavad”. Nad vallutavad ise! Kes nad siis seega on?

Loodan, et natukenegi suudan end väljendada nii, et saate aru, mida ma silmas pean… Ma olen viimasel ajal palju mõelnud selle peale, et ma vist olen see tark, kes peab nõu, sel ajal, kui lollid kindlust vallutavad. Küünilistel inimestel on vist raske ise midagi uut alustada ja ära teha, sest nad on kriitilised kohe alguses ka iseenda suhtes. Nad tahaks teha küll, aga tahaks teha kohe hästi. Kui jätta välja igasugused sms-laenu andjad ja muud täiesti ebaeetilised ettevõtted, kes rumalukestel ja ullikestel naha üle kõrvade tõmbavad ja nende arvelt rikastuvad, siis tegelikult on ju päris suur hulk tegevusvaldkondi ja alasid, mis kellelegi kahju ei tee, aga nad lihtsalt on.. ee… idiootsed. (Ma ei hakka neid nimetama, ma usun, igaüks suudab mõne kohe kiirelt nimetada). Loomulikult seda minu isikliku hinnangu põhjal, mis vahel ühtib ka mingi üldisema ühiskondliku aktsepteerimisega või ka sõprade/tuttavate arvamusega.

Ma ei kritiseeri tegevusvaldkondi sellest vaatevinklist, et kas nad võiksid olemas olla või mitte (tehke mis tahate seniks, kuni olukord on win-win), aga mõtlen just küüniku vaatevinklist – kuidas mõned suudavad mingit jama teha? Kas pole piinlik? Kas nad pole paremaks suutelised? Kas nad teevad seda teadlikult? Kas nad usuvad siis ikkagi ise sellesse?

Kas olete pigem tark, kes peab pikalt nõu, või loll, kes kiirelt kindluse vallutab?

Foto: pixabay.com