Igavuspostitus

Igavuspostitus

Mõni aeg tagasi oli vanavanemate päev ja laps tegi koolis selleks puhuks kaardi. Saata tahtis ta seda Mammale (vanavanaemale), mitte vanaemale (Manale). Kui  Mamma helistas ja kaardi eest tänas, siis ütles Ethel, et see on teile Managa kahepeale ja et Mana võib seda käia sinu juures vaatamas 🙂

Viimasel ajal on Ethel kolinud joonistamisega arvutisse. Ta sai ju sünnipäevaks oma läptopi ja nüüd joonistab lemmiktegelasi paintis, mitte enam paberi peal. Ükspäev tulin töölt koju ja ta oli teinud sellise väikse draama-koomiksi:

IMG_5795
Armukolmnurk. Tibu on kurb.

Üks lugeja kirjutas mulle, et võiksin lapsele osta graafilise laua, mingi SELLISE. Näitasin Ethelile ka, aga ta pelgab. Ilmselt seepärast, et ta täpselt ei saa aru, misasi see on. Igal juhul on mul plaanis selline asi talle soetada, eks siis paistab, kas sellest saab hitt või mitte. Ethel vahel õhtuti, kui meil need tõsisemad jutuajamised on, kurdab, et ta ei tea, kelleks tulevikus saada. Minu lohutus, et sa oled alles 9aastane ning ei peagi teadma, ei mõju talle üldse.

Peale selle ma arvan, et inimesed liiguvad järjest rohkem sinna poole, et pole ei abikaasat/elukaaslast terveks eluks ega ka elukutset. Inimesed tüdinevad kiiremini ning võimalusi uus kaaslane leida või uus elukutse omandada, on hulga rohkem kui vanasti. Küll aga ütlesin ma Ethelile ta joonistuste peale, et temast võib kunagi saada näiteks graafiline disainer ja igasuguseid kujundusi teha, kui talle see meeldib. Lamp läks korra põlema küll.

IMG_5789
Veits poolik joonistus

Mis siis veel. Juuksed lõikasin ära. Aga no need olidki (ja on koguaeg olnud) nii haprad, et mida ma ikka seda pikkust hoian. Palju olulisem on juuste terve väljanägemine kui pikkus.

IMG_5860

Eelmine nädal viisin kaks kevad-sügismantlit ja nahktagi (alloleval pildil) keemilisse puhastusse ja pidin pikali kukkuma, kui maksma hakkasin. Kaks mantlit oli kokku 28 eurot, mis on täitsa okei, aga nahktagi oli üle 30 euro. Ma ei mäleta, kas 32 või 38 eurot, midagi nii. Kokku maksin igatahes üle 60 euro. A samas s*taste asjadega nagu käia ei tahaks 😀

Nahktagi on ostetud ajast, kui ma veel loomade peale ei mõelnud. Praegu olen olukorras, kus ma tõesti ei tea, mida teha. Süüa ma neid farmiloomi ei suuda, aga kui peaksin minema poodi korralikke saapaid ostma, siis ikkagi vaatan ju nahast saapaid… Samas ei ole ma pidanud paar aastat saapaid ostma, sest lihtsalt on kunagi ostetud väga korralikke saapaid, mis kestavad. Ja üldse on meie talved viimasel ajal nii soojad, et olen saanud pool talve tossudega käia. Igal juhul, elu on nii ebaõiglane ja hirmutav, kui mõtlema hakata. On see kõik silmakirjalik või väikegi panus vägivallatuma elu poole, kuidas võtta eks.

IMG_5858
Ma tegelt ka ei tea, miks ma POES endast pilti tegin. Ootasin sõbrannat ja lihtsalt igav oli, need riided seal väga ei paelunud. Teine foto on kodus traditsiooniline “tänane style” pilt, mida kaugel välismaal elavale õele vahel vastastikku saadame, et üksteise näod ei ununeks 😀

Saaks ma juba terveks, tahaks elu elada. KÕIK filmid on ka juba ära vaadatud, mis tuletabki meelde, et ma teen mingi hetk ära ka järjekordse filmisoovituspostituse. Heaküllsiispraegu!

5 thoughts on “Igavuspostitus

  1. Mina olen viimastel aastatel üritanud endale juurutada mõtteviisi, et “ma pole nii rikas, et endale odavaid asju lubada”. Ning seda just eriti hooaja riiete ostmisel – pigem kallim ja kvaliteetsem. Ühed talvesaapd on mul nt täisnahast ja nad on mind teeninud 5 talve. Loomulikult on minus selle aja jooksul löönud välja ka see nö naiselik pool, et tahan-midagi-uut-sest-see-ei-matchi-selle-ja-tollega. Aga alati on nende kunstanahast, odavate talvesaabastega häda, sest need a) ajavad jala higistama, b) ei ole ilmastikukindlad, c) lagunevad ruttu või d) kõik eelmised kokku. Ja siis neid jätkubki kõige rohkem kaheks hooajaks ja siis hakkab jälle see trall pihta, et otsi uued…
    Ühesõnaga, kui minna eriti diibiks, siis valida tuleb kas odava (laps)tööjõu vahel või loomade 😀

    1. Ma tean, et tehakse ka väga häid ja kvaliteetseid (ja kalleid) kunstnahast saapaid, Eestis neid vist poodides ei müüda. Aga need, mis siin müüakse, näevad küll õudsed välja, pigem käingi mingi riide-kummi-kombolaadse tossuga ringi, kui mingite vakstust saabastega. Kingad veel ok, aga saapad – ei. Ja vot ei teagi, ilmselt ikkagi ostan endale nahast saapad, kui peaks uusi vaja olema. Eks sellistes asjades ole igal ühel oma kiiksud, aga mul on kuidagi nii lollilt tundlik jalg, et ükski odav suvakas jalanõu mulle lihtsalt ei passi jalga, valus on ja hakkab hõõruma. Samas käekotiga mul nii ei ole, et peab kindlasti olema päris nahk. Kusjuures mul on olnud ca 400 eurone nahast käekott, mis aastaga kasutuskõlbmatuks kulus 🙁 Nii et vahel ei vea ka sellega, kui ostad enda meelest kvaliteetse asja. Aga jah, elus on liiiiga palju valikuid :S 😀

  2. Ma soovitan sulle soojalt Arsenali keskuses olevat keemilist puhastust (Euroclean), mitme suurema keemilise puhastuse firmaga võrdlesin hindu ja on tunduvalt soodsam! Mõned asjad isegi poole soodsamad (nt viisin oma 2-inimese teki sinna masinpesusse, mis läks ca 15 euri, Viru Keskuses oleks maksnud 30 euri).
    Ja filmisoovitus on ka, The One I Love (2014), peaosas Elisabeth Moss, tegu sci-figa, päris hea point koorub välja seoses pikaajalise paarisuhtega.

    1. Oo tänks, ma uurin selle pesula hindu, vaja veel paar asja viia ja heameelega ei maksa nii palju. Filmi googeldan ka kohe 😛

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *