Tüüpiline

Tüüpiline

Viimase nädala olen ma tundnud end just õhtuti tohutult väsinuna. Arvasin, et asi on selles, et keha sai trenniga alustamisega mingi šoki, sest õhtuti on olnud selline väsimus, kus ma kukun kell 21.00 voodisse ja läbi poolune sonin lapsele kõrvaltuppa küsimusi, kas ta juba pesi hambad või kas ta juba sätib magama.

Uni on olnud pinnapealne, millega mul muidu kunagi probleeme ei ole. Selline, kus ootan terve öö und ja siis ärkan. Ärgates saan aru, et ju ma siis ikkagi magasin, kui ma ka ÄRKAN. Aga samas, kuidas ma sain ärgata, kui ma pole magama jäänudki?! Selline kõige lollim variant üldse. Parem magada pisikesi katkendilikke unejuppe, kui sellist jama.

Sinna juurde ka lihasvalud, mis on normaalne, kui pole end varem liigutanud. Olukorrad, kus ma päriselt ka ei saa hommikul voodist püsti või on keeruline voodis külge keerata, ei ole mind seni heidutanud. Pigem olen võtnud seda kui paratamatust.

Arvasin, et seda väsimust mõjutab ka asjaolu, et lapsel algas kool ning ma pean ka hommikul veidi varem tõusma. Lisaks juba see stress, et kohe-kohe on õues külm ja pime ning hakkab pihta see periood, kus ma ei ole siin Eestis päris omas elemendis ega kliimas.

Eile õhtul pärast koolitust sain aru, et tegelikult on asi selles, et mingi haigus on minu sees juba vindunud ilmselt pikemat aega, sest praeguseks on mul ka pea paks, kõrvad lukus, kurk kiheleb ja palavik kipub peale. Mis tähendab, et EI selle nädalavahetuse plaanidele ning JAA kodus sitasti tundmisele ja ravimisele, et saaks jälle uueks töönädalaks end korda.

Klassika.

Pilt pixabay.com

 

 

 

3 thoughts on “Tüüpiline

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *