Mõtteid taaskasutusest
Käisin hiljuti Balti Jaamas Sõbralt Sõbrale poes. Suures plaanis tundub see pood mulle üks suur kolahunnik, aga olen sealt ostnud endale koju personaalse ja ideaalse veiniklaasi, ühe keraamilise kausi ja tõesti ka mõned riietusesemed. Seekord leidsin paar uhiuut pluusi, mõnusast puuvillasest materjalist, mingi Rootsi bränd, minu jaoks tundmatu. Ootan järjekorras ja mu ees sooritab ostu noor naisterahvas, kes asetab letile vana, kulunud (aga mitte sellise cooli-kulunud) ja määrdunud läikivast vakstust (nägi välja vakstu) koti, millel silt 5 eurot. See kott on KOLE! Aga selle peal on peale tolle 5 eurose sildi ka kiri – Louis Vuitton.
Mul ei ole aimugi, kas see oli päris kott või mitte. Pigem mitte, sest nii kallid kotid ei tohiks vast nii koledaks kuluda? Ja üldse, miks peaks sellised kotid üleüldse KOLEDAD olema?! Aga igaljuhul selle naisterahva käevangus oleks see kott ka originaalina näinud välja nagu Hurghada turult saadud. Samas, mis see minu asi on eks. Tema oli õnnelik. Mina olin üsna heas tujus. Teenindaja naeratas samuti.
Tegelikult tahtsin kirjutada, et mul on viimasel ajal päris vastakad tunded seoses taaskasutusega. Ühelt poolt tore, et vanadele asjadele antakse uus elu. Et kellegi vana, võib olla kellegi äge ja uus. Et inimesed leiavad kaltsukatest põnevaid leide. Et on võimalus soetada odavalt näiteks lasteriideid, mis niikuinii suht kiiresti väikseks jäävad, või hoopis huvitavaid lauanõusid või mööblit, mida restaureerida. Aga…
Teiselt poolt mulle tundub, et massilise second-hand rõivatarbimisega me mitte ei tee head, et hoiame natuke rohkem keskkonda jne, vaid hoopis soodustame kiirmoe hullust ja toidame seda. Miks kiirmoebrändide rõivaid uuena poest osta on justkui halb, aga samu asju järelturult osta okei? Tulevad need ju samast kohast. Mida rohkem me ostame neid hilpe järelturult, seda rohkem tekib juurde kirbukaid, kuhu inimesed oma riideid viivad. Mida rohkem sealt kirbukalt riideid ostetakse, seda enam tekib inimestel tunne, et nad võivad järjest ja järjest uusi hilpe osta, sest nendest pole mingi probleem paari kuu pärast kuskil Sarapuu või Pop kirbukal vabaneda. Kas pole nii?
Igatahes sellised segased tunded. Ühelt poolt olen ise samuti kaltsukate fänn, aga samas selle massilisusega hakkavad vist kaltsukad natuke kaotama oma võlu… Eriti, kui sealt ei leia enam tõeliselt odavalt midagi väga vinget ja kvaliteetset, vaid sobrame nendes samades kiirmoebrändides, mis isegi järelturul on jätkuvalt ülehinnatud!
Kristi
Kas see kaltsukas Aseris eksisteerib ja kui tohib küsida siis kus täpsemalt ja millal avatud?. Plaan sinna kanti sõita.
ebaparlikarp
Mul pole enam aimugi, kas see alles on, aastaid tagasi oli
Kati
Ütleme nii, et aastaid tagasi oli kaltsukates käimine siiski pigem kas vajadusest tingitud (raha rohkemaks ei jätkunud) või põhimõtte-küsimus – tänapäeval on palju-palju rohkem neid, kes käivad kaltsukates seetõttu, et need on puhtad, riided on puhtad ja kaltsukates käimine on “in”. Selles tingituna on muutunud ka kaltsukate sisu – rohkem on kräppi, vähem on kvaliteeti. Ja see vähenegi ostetakse üsna kiiresti ära.
Meie õnnetus on ka see, et nii mõnigi kaltsukas müüb Eestis kogutud kraami, aga teadupärast on eestlaste sissetulekud nii ja naa ning seetõttu ongi poodides rohkem odavkettide kaupa kui kallemaid ja kvaliteetsemaid asju. Kvaliteetseid asju peab keegi ju enne ostma ja seejärel annetama, et meie neid kaltsukaist ka leida võiks. Seetõttu võib minu arust näiteks Rootsist ja Soomest leida olulisemalt säravamaid leide, sest seal on raha, millega alguses maksta kalli asja eest täishinda ja sealsed inimesed ei näe põhjust panna isegi kallile esemele hinnasildiks näiteks üle paari kuni 10 euro.
Teisalt on aga kindlasti küsimus ka selles, et paratamatult tekib Eestis tunne, et kirbukate ja kaltsukatega tahetakse teha äri. Mujal maailmas on see asjade taasringlusesse panek, et säästa neid äraviskamisest ja ärapõletamisest; meil aga tehakse äri. Nendes praegu poppides karbikirbukates on tegelikult VÄGA palju kaupa, mida tellitakse Hiinast ja seejärel maha müüakse – aga see pole ju tegelikult kirbuka mõte. Ja ka ratsa rikkaks mõte tuleneb sellest samast äritegemisest – pannakse tootele pea sama kõrge hind, mis poes, siis ei tekigi enam soovi kaltsukasse minna.
Ja kindlasti toetab selline “kaltsukas” ka tarbimist – kasvõi näiteks kaltsukatarbimist. Sest isegi kui sa ostad oma särgikesed kaltsukast – kui sa nad samamoodi 2 kuu pärast ära viskad, siis tarbid ja kulutad sa ikka samamoodi nagu tarbiksid kiirmoodi.
ebaparlikarp
Absoluutselt olen kõigega nõus, mis kirjutasid. Aga inimeste silmad on vist üsna kinni sel teemal – kaltsukas tähendab alati, et öko ja väike jalajälg jne. Mul on hea meel, et mõttekaaslasi sel teemal leian.
Alice
Inglismaal kutsutakse selliseid poode heategevuspoodideks, sest poest saadud tuled lähevad alati mingi heategevusorganitsatsioonile. Poes olevat kaup ei osteta kuskilt mujalt sisse, vaid kogu kaup on inimeste poolt poodi annetatud. Väga populaarne nii annetajate, kui ka ostjate seas. Eriti palju ja odavalt saab sellistest poodidest raamatuid osta.
Ehk siis taaskasutus ja heategevus ühes komplektis 🙂
epp
Terane märkus heategevuse teemal! Eestis on sekkarid tõesti reeglina pigem äri- kui heategevusprojekt. Eks sellest tulenevad ka soolased hinnad.
Teine hea tähelepanek on raamatute kohta – charity shoppides on tõesti müstiliselt hea raamatuvalik, olematute hindadega. Minul pea kogu kodune raamatukogu nimetet allikast pärit.
Aga muidu olen ebapärlikarbiga täitsa nõus, et tarbimine on tarbimine – kaltsukast kiirmoodi ostes annad samamoodi rattale hoogu nagu see, kes hilbuga nö. esimese ringi teeb. Mõtteainet andev postitus. Sest ega ma isegi sekkari-sõltuvusest vaba pole =)
Mari
Mu meelest on kaltsukates riided nii ülehinnatud, et ma hakkan varsti nutma. Ja paljudes kirbukates müüakse nö hiina tooteid. Õhh kui jube.
Ma käin üsna tihti nö juhuslikel kaltsukaringidel ja on olnud kordi, kus ma leian endale lihtsalt lemmik asja. Aga palju on kaltsu ja palju on kallist. Et pole enam üldse see. Samamoodi mööbel ja nõud
ebaparlikarp
Jaa, kõige hullem, kui kaltsuka nime all müüakse seda Hiina jama. Telliskivi kirbukatel olen ka vahel harva näinud sellist asja. Mitte et see vist keelatud on? Aga noh, pettumus. Ja tõesti, hinnad on näiteks Humanas, kui pole soodukapäevad, nii kallid, et need kasutatud kiirmoeriided maksavad seal rohkem kui päris poe enda allahindlustel. See pole ju normaalne.
Mari
Keelatud pole jaa Ilmselt, aga kaob ju ära taaskasutuse point.
No Humana on ikka jõhkralt kallis. Mä mäletan, otsisin nii aasta tagasi oma lapsele lihtsalt pikki pükse. Olime vanaemal külas ja kodust ei viitsinud kaasa pakkida, kuna elame teiselpool lahte. No 5-10e dressid. Stagnaaegsed ja kulunud ? . Ostan siis ju juba pigem poest uuena. Ja samamoodi nägin stangel ülihead mantlit/tuulekat, mis meie ilmade ajal oleks ideaalne kotti pista, kuna see oli nii õhuke ja saad kokku voltida võimalikult väikeseks. 18euri. Humanas. Jeesus.
ebaparlikarp
Jaa, Humanas on mõistlik käia, kui -50%.
Ketu .
Ma pole meie (Valga) humanas näinud iial hinda, mis oleks üle 6€. Või satun lihtsalt väga ilusal hinnapäeval tõesti poodi? 😀
ebaparlikarp
Tallinnas vist põhimõtteliselt kallimad hinnad 😀
Gats
Valgas on n-ö rämpsu Humana ehk Humana 2. Sealsetes Humanates ongi võrreldes Tallinna ja Tartu (ja vist ka Pärnu) omadega võrreldes võileivahinnad, aga see-eest on kaubal ka kehvem kvaliteet. Olen Kuressaare Humana 2-te sattunud (kõrgeim päevahind 4,5 eur) ja teinekord on küll mulje jäänud, nagu tuuakse sinna teistest Humanatest järele jäänud kaup. Just proovisin puhkuse ajal teksasid, mis istusid ideaalselt jalas, aga siis avastasin hargmiku õmbluses suure augu. Nagu kammoon, kes ostab sellist kaupa, isegi kui pakutakse 50 sendiga. Aga jah, Humana 2 sortiment on räbalam, samas võib sealtki pärleid leida.
Liisa
Segased tunded tekkisid taas ühe teise blogi taaskasutust kiitvat postitust lugedes vist, eks?
See kõikide eesti blogijate teineteisele läbi lillede ärapanemine ja vastandumine on kõrvalt ikka väga lõbus lugeda. Pole vist ühtegi tuntumat blogi, kus seda ei kohtaks.
ebaparlikarp
Kui sa mõtled Marimelli blogi, siis tead, Mari-Leenile ma võin täitsa otse ka öelda, mida ma millestki arvan ja ei pea küll läbi lillede kirjutama.
Minu postitus sündis eile pärast Sõbralt Sõbrale käiku. Ja ma ju kirjutan just ise ka, et ma fännan kaltsukaid!
Marili
Just mõtlesin üks päev samal teemal, et praegu nii poes need boksi-süsteemiga ”kaltsukad”, kust saadki firmariideid ja 1x kantud hilpe. Nii kahju! Igatsen ka neid tõelisi kaltsukaid! Kui mõnda eriti ägedat tead, siis jaga 🙂 mina omalt poolt soovitan Mulla tänaval pesitsevat Emma kaltsukat (loodetavasti see on seal endiselt alles, pole ammu sattunud).
ebaparlikarp
No siis ma polegi ainuke hull, kellel sellised mõtted pähe tekkinud 🙂 Minu viimane tõeliselt äge kaltsukakogemus oli ca pool aastat tagasi hoopis Aseris, kus mingi kutt narko rehabilatsiooni programmi kaudu suuuuurt kaltsukat pidas, massiliselt lademetes asju ja siis pidi ise seal laohoones tuuslama, hinnad pani kutt silma järgi, aga enamasti oli kõik paar eurot. Sõbrannaga teeme vahel spaa ja kaltsukatuure ka teistes linnades, aga mingeid kindlaid lemmikuid ei olegi.