Keeleoskus või haljas ülbus?

Keeleoskus või haljas ülbus?

Täna jooksis uudistest läbi Maxima kassapidaja, kes suhtleb ainult Euroopa Liidu ehk vene keeles (LINK). Lühikokkuvõttes… Klientidel läksid seal kassalindil kaubad veidi vahetusse ja segamini ning sellepeale kukkus see umbkeelne kassiir vene keeles kärkima ja torisema. Kui klient palus endaga eesti keeli rääkida, et nagu noh, Eestimaa või nii, siis avaldas kassapidaja talle oma põhimõtte (et tema suhtleb ainult Euroopa Liidu ehk vene keeles), mida ta ilmselt töövestlusel päris sedasi ei esitanud.

Keeleinspektsioon näitlikustas täna Maxima klienditeenindajate eesti keele nigelat oskust ettevõttele poole aasta jooksul tehtud 111 ettekirjutisega. Teistele jaekettidele tehtud ettekirjutised on samal ajavahemikul ühekohalised numbrid. Maxima avalike suhete juht Katja Ljubobratets selgitab ametlikus kommentaaris olukorda. Täna töötab Maxima kauplustes üle Eesti ligi 3000 teenindajat ja samaaegselt on täitmata ligi 100 ametikohta. Kahjuks on teada fakt, et iga päevaga on uute töötajate leidmine aina raskem, kuna Eestis ei leidu piisavalt selliseid inimesi, kes sooviksid ja oskaksid ning ühteaegu sobiksid tööle jaekaubandussektoris ja klienditeenindusse. (LINK).

Blaa-blaa-blaa.

Tegelikult ilmselgelt on palgad liiga väiksed, et vajalike oskustega inimesi leida ja HOIDA. Kui Maxima ütleb, et nende meeskonnaga liituvad inimesed, kes oskavad eesti keelt vähemalt algtasemel, siis tegelikult ei ole ju probleem üldse selles, et kassapidaja ei osanud algtasemel eesti keelt, vaid tema ülbuses ja arrogantsuses (eeldades, et see artikkel tollest juhtumist natukenegi tõsi oli). Seda, kui kellelgi vorst küpsistega kassalindil segamini läheb, annab käte ja jalgadega ka müüjale selgeks teha. Aga kuidas on vähene eesti keele oskus seotud sellega, et müüja vene keeles lihtsalt mölisema kukub?

Nii palju on tekkinud kassadesse kuulmispuudega kassiire. Mu kodu lähedal Rimis on ka üks kurt tore ja sõbralik kassapidaja juba päris kaua töötanud. Kunagi ei ole mul temaga probleemi olnud, kuigi ta mõistab mu kõnet VEEL VÄHEM kui algtasemel eesti keelt oskav venelane. Nii et on ikka asi keeleoskuses?

Ah?

PS: foto pixabay.com

8 thoughts on “Keeleoskus või haljas ülbus?

  1. Ma seda konkreetset olukorda ei kommenteeriks aga Maximal oli mingi aeg plaan, et toovad töötajaid Lätist ja Leedust. Kui see aeg on käes siis ei saa nendelt seda eesti keelt ju nõuda? Kuidas keeleinspektsioon selliseid olukordi lahendama hakkab huvitav…

    1. Ei oska öelda, aga kui kurt-tumm saab kassas hakkama, siis põhimõtteliselt võib ju saada ka leedukas. Kui ta mölisema ei kuku.

    1. JAH! Nii ongi! Karm tõde, aga kassapidajal ei ole õigus möliseda. Kassapidaja on klienditeenindaja ning peab jääma igas olukorras professionaalseks, ükskõik milline tropp klient tal seal vastas on.

      Kahju, et ka päris intelligentsed inimesed sellest teemast täiesti valesti aru said. Ka “Olukorrast riigis” jõudis järeldusele, et keeleoskuse pärast on inimest kohatu vallandada. Küsimus aga ei ole keeleoskuses, vaid ebaprofessionaalses käitumises. Kui tööandja ootab oma töötajalt viisakust kliendi suhtes, aga töötaja ei suuda tööanda ootusi täita, siis tööandjal on õigus inimene vallandada. PUNKT!

  2. Kassapidaja ei või möliseda, kärkida ega ülbitseda, kassapidaja esindab ettevõtet, Maximal nähtavasti pole oma ettevõtte mainest lugu. Loll olemine on küll inimõigus, aga vot nii loll ei saa olla, et nimetada vene keelt Euroopa Liidu keeleks. Maximas kasutan ma ainult ja ainult iseteeninduskassasid, sest kassapidajad jõllitavad sellise näoga nagu oleksid rahvavaenlane, porisevad selges vene keeles omale nina alla ja on üldse räpakad ja ebameeldivad. Aga kuna Stroomi keskuse Maxima on mul kodule kõige lähem toidupood, siis ma loomulikult ei hakka oma toitu näiteks Kristiine Prismast koju vedama, autot mul ei ole.

    Sõpruse puiestee Rimis on ka kurt kassapidaja, nii armas on. Ja kurdid vist ikka saavad huultelt lugemisega üsna hästi hakkama, kui nende emakeeles rääkida. Vastu rääkimisega on tal muidugi keerulisemad lood, aga ka käte-jalgadega saab end mõistetavaks teha tõepoolest.

  3. Maxima, mida Postimees alles hiljuti Eesti kõige suuremaks ettevõtteks nimetas (sest seal on tööl kõige rohkem inimesi), on ju kogu aeg keelenõudega kimpus olnud. Esiteks see, et vähemalt varasemalt oli neil kogu aeg probleem sellega, et toodetel polnud peal eestikeelseid tõlkeid ega -kleepse, praeguseks on nad vist enam vähem need asjad korda saanud.

    Mina leian, et viisakad peaksid olema nii ostja kui klienditeenindaja – päris nii ikka ei ole, et ostja võib öelda-teha mida iganes ning klienditeenindaja koogutagu kuidas saab (ei käi muidugi selle olukorra kohta). Ja ka vastupidi – klient ei pea taluma klienditeenindaja ebaviisakat suhtlemist, lihtsalt seetõttu, et klienditeenindajal on paha tuju. Austus ja lugupidamine peaksid olema vastastikused.

    Keeleliselt… eks nad tahavad müüjaid sisse tuua naaberriikidest seetõttu, et neile võib vähem maksta. Ja kui nad toovad nad siia “komandeeringusse” või lühiajalisele tööle, siis ei pea neile ka nõuetekohaselt maksma (näiteks migratsiooniameti 1,xx palganõuet) ega täitma keelenõuet, sest tegu on lühiajalise tööga. Nad on muidugi alati olnud pigem venemeelne ja venekeelne pood (miks küll on nii, et need poed, mille emafirmadeks on Leedu firmad, on need kõige venekeelsemad ja sealsed kaubad on ka nö. slaavi moodi??), nii et seal eestikeelset teenindust… ma väga ei ootagi.

  4. Tammsaare tee Rimis on kassapidaja kes on kuulmispuudega JA hispaanlane. No ei ole siiamaani veel probleemi tekkinud, kuigi tahaks küsida kuidas ta sattus siia 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *