Kõigepealt aitäh kõigile tüüpidele, kes Ebapärlikarbi poolt hääletasid, tänu sellele pullile sain ma arvamusblogide kategoorias esimese koha. Väga vinge oli esikolmikus olla koos  Nullkulu blogi ja Vegani päevaraamatu blogiga.

Aga mis arvamusblogija ma oleks, kui Eesti blogiauhindade üritust ei kommenteeriks ah? 😀 Lõbustan end täna hommikul sellega, et vaatasin tükiti Õhtulehe ülekannet ja Anu Saagimit. Ma ei teagi, kuidas seda nimetada, mida ma just nägin. Kurioosum? Fenomen? Absoluutne süvenematus? Halenaljakas?

Ühesõnaga vaatan kordusest – just kuulutati välja aasta PARIM blogija. Rahva lemmik, kes võitis teise koha ees rohkem kui 3 tuhande häälega. Ja selleks on Henry ja tema blogi A mida Henry teeb? Samas on just eelnevalt saanud esimese koha eluliste blogide kategoorias Mallukas, kes võttis koha sisse Anu Saagimi kõrval, et intekat anda.

Anu Mallukale: “Võitsid jälle!!!”

Mallukas: “Juhtus nii jah!”

Anu: “See on ebaaus ju!”

Mallukas: “Miks?”

Anu: “Kolm aastat. Iga aasta sa oled pannud selle blogiauhinna… kinni.”

(Tuletan meelde, et KINNI PANI selle seekord ikkagi 2 minutit tagasi Henry!).

Mallukas üritab Anule seletada: “Ühe kategooria!!!” 

Anu: “Ei, sa oled nagu võitjate võitja, sellepärast et… äääääääääää…. sa panid selle kõige olulisema kinni, seda mida kõik teised ihaldavad.“

(Tuletan meelde, et selle, mida “kõik ihaldavad” (aasta blogija/rahva lemmik) pani kinni Henry! 3 minutit tagasi!)

Mallukas: “Keegi peab panema ju.”

Kui see ei ole süvenematus ja halenaljakas ja irooniline, siis misasi see on?

Elulised blogid – Anu meelest on see kategooriate kategooria, mida kõik ihaldavad. Toidublogijad ihaldavad! Spordiblogijad ihaldavad! Kultuuriblogijad ihaldavad! Arvamusblogijad ihaldavad! Kõik ihaldavad seda ühte ja ainust – KÕIGE TÄHTSAMAT – võitu eluliste blogide kategoorias. Aga kandideerivad ikka oma mõttetutes toidublogide ja spordiblogide kategooriates eks 😀 Imelik. Ma oleksin julgenud pakkuda, et rahva lemmik/ PARIM blogi on see tiitel, mis võiks olla see “kõige ihaldatum”, pärast OMA kategooria võitu.

Ok, saite vist pihta, mis ma öelda tahtsin, rohkem ei tahagi sarkasmi pritsida. Kadedus minus ka vist seekord ei räägi, sest ma sain ise esimese koha 😀 Oma mõttetus kategoorias 😀

Nüüd tõsisemalt… Ma ise arvan, et elulised blogid ei olegi mingi kategooria ja selle võiks absoluutselt ära kaotada. Need, kes selles eluliste blogide kategoorias esikoha said, saaksid end täiesti vabalt paigutada ka kuhugi juba olemasolevasse kategooriasse. Misasi on eluline blogi? See, kus viskab hästi palju reklaampostitusi vahele?

Teiseks, peaks olema olemas ikkagi elustiili blogi, kuhu veganid ja nullkulu ning muud sarnased super hästi paigutuks. Sest veganlus, säästmine, taaskasutus jne on ikkagi mõttelaadid. Elustiilid.

Kolmandaks. Mulle meeldis eelmine aasta rohkem. Seekord häiris mind ülemine (niiöelda vipid) ja alumine korrus. Üks tasapind, kus kõik on niiöelda võrdsed ja vabad sotsialiseeruma tundub ikkagi hoopis parem lahendus.

Ja õhtujuht võiks olla inimene, kes ei kasuta väljendeid “titt”, “kõige pikem pissi”, “tšikid”, “teise koha sai Uku Suviste pruut…”,  “kust te inspi saate?” jne.

Lugesin täna ühte julget arvamust EBA kohta – SIIN. Olen Jaanika viimaste lausetega väga nõus. Tsiteerin: “Kui Mari-Leen tahab jätkuvalt EBA korraldamist enda kätte jätta, siis ta võiks vähemalt rohkem inimesi kogu protsessi pühendada. Olgem ausad, kahe eelmise aasta mõnus vibe ja elevus olid täiesti haihtunud.”

Aga… Ma olen uhke, et olen blogija. Peale selle olen ma muidugi ka ema ja kellegi kaasa ja kasside perenaine ning reisisell ja oma päris tööl loodetavasti kift kolleeg ja sõpradele hea sõber. Aga ikkagi olen ka uhke, et mul on ka blogi ja et julgen arvamust avaldada.

PS: Päise pilt: Kalev Lilleorg (Õhtuleht).