Kust see laste huumor ikka pärineb, kui mitte…
Minu sõbranna kirjutas toreda loo, kuidas tema poeg saatis talle smsi, hüüdes “Ma olen valmis, kallis!” (küll ilma komata siiski), kui hakkas kodust iseseisvalt minema 1. klassi pidulikule lõpuaktusele. Armas! Mul aga meenus sellega kohe hiljutine sms vestlus OMA lapsega.
Nimelt läksid nad klassiga Prangli saarele. Esimene pikem eksursioon linnast välja ja reis sisaldas ka laevasõitu. Mina loomulikult muretsesin. Ütlesin lapsele ka, et emme ikka muretseb ja võibolla ma siis helistan või kirjutan talle vahepeal. Saatsin siis smsi orienteeruvalt ajal, kui ma teadsin, et nad peaks tagasi sõitma.
Meie vestlus kujunes selliseks:
Tundub, et ma olen oma kohtlase huumoriga endale karuteene teinud.
myyiu
“tuju rikuja” on muidugi väärikas punkt sellele vestlusele:D
ebaparlikarp
No ma ei läinud “upumis” mängule kaasa ju :S 😀
Evelintš
Mu ema just hiljuti meenutas, kuidas mina vist viiendas klassis “nalju” tegin… Olin kuulutanud koolis, kui klassivennaga ukse eest tõmbasime(see juba teine jutt) ja pidevalt, kui keegi tahtis mind mingisse lollusesse kaasa tõmmata, et “mina saan siis kodus kohe peksa”.. Vanemad kutsuti klassijuhataja juurde ja küsiti murelikult mis jutt see on 😀 Keegi mind muidugi ei nüpeldanud ja haiget teinud mulle vanemad ei ole ka aga vot, mina niimoodi rääkisin kōvasti kōigile 😀 LOL