Ritsik küsis täna blogijatelt, kuidas nood endale nimed said. Ahh, mis seal ikka, vastan blogis.

Käisin kunagi vaatamas ühe tuttava lavastatud etendust “Eesti Ajalugu”, mis oli inspireeritud Valdur Mikita raamatust “Lingvistiline mets”.

Kas praegu, mil Eesti ja maailma areng on peatumatult kiire, on meil oma ajalooga midagi peale hakata? Mis tähtsust omab see, mis oli enne meid, kui meie elu ajal nagunii toimub nii palju?

Etendus oli omapärane ja sealt tekstist kõlas jõuliselt EBAPÄRLIKARP. Too sõna jäi mind kummitama. Olin kunagi seda sõna ikka kuulnud, aga igapäevaselt see minu sõnavaras ja meeltes kindlasti ei olnud. Nüüd jäi külge. Tundus omapärane, huvitav, küsimusi tekitav, sürr, naljakas, imelik hääldada, veider, kohtlane… Just nagu üks blogi olla võiks.

Umbes samal ajal tekkis ka mõte blogima hakata. Esimese hooga ei mõelnud ma oma veebipäevikule üldse seda nime, vaid ebapärlikarbi ladina keelset vastet – Margaritifera. Margariti… mis? Justnimelt! Seega Ebapärlikarp!

Karp, mille avades keegi leiab äkki mõne (eba)pärli. Rõhk sõnadel “keegi”, “äkki”. Kõik ei leiagi karbist pärlit 😉

Issand, kui diip. Ise ka imestan. Kas peaksin siia lõppu ka äkki luuletuse tegema. Või vähemalt haiku.

PS: Ärge küsige, miks mu päise pildi peal mu jalgadel hoopis meritäht on. Ebapärlikarp on muide looduskaitse all!