Eks olen juba varemgi kirjutanud, kuidas mul laps järsku nii suureks sai, et hakkab põhimõtteliselt juba eraldi elama kolima (näiteks kirjutasin sellest SIIN ja SIIN ja võibolla kuskil veel).

Järgmised tundemärgid, et su laps  on põhimõtteliselt juba täiskasvanu.

• Sa ostad lapsele käekella.
• Su laps tuleb rõõmsalt su juurde: “Emme, näe, ma võtsin raamatukogust raamatu.”
• Su lapsel on oma lõhnaõli, mille ta on kuskilt kingiks saanud. Ja selle lõhnapilved tulevad ta toast, kui on kuskile minek. Või niisama.
• Sa vaatad õhtuti lapsega koos arvutist “Padjaklubi”.
• Su laps räägib sulle, mis eelmises “Kättemaksukontori “osas juhtus.
• Su laps küsib sult väga mõtlikult filosoofilisi küsimusi: “Emme, kuidas see elu ikkagi käib? Kas meie lihtsalt oleme ja keegi juhib meid?”
• Ta helistab sulle, et kuule, ma lähen nüüd Sofiale külla.
• Teil tekib järgmine dialoog.

Laps helistab sulle koolist: “Emme, ma ostsin automaadist vee.”

“Kust sa raha said?”

“Sa ju andsid mulle hommikul.”

“Ma andsin, sest Sa ütlesid, et õpetajale pidi viima 2 eurot.”

“Jah, aga see oli selline, et kui tahad, annad õpetajale. Kui ei taha, ei anna. Ma ei tahtnud ja meil on vesi niikuinii otsas.”

“Emme, ma võtsin raamatukogust raamatu”.