Võõras number helistab. Võtan vastu. See on mu kindlustusagent. Kõlab uhkelt eks, nagu mul oleks enda isiklik kindlustusagent. Tegelikult on lihtsalt kuidagi kujunenud nii, et võtan reisikindlustused mitu aastat juba ühest kohast ja mujalt ei viitsi isegi pakkumisi küsida.

“Kus te nii palju lapsi järsku saite?” küsib ta hääletooniga nagu ta oleks mu vana semu ja käisime just eile lõunatamas. Samas kui ta oleks mu vana semu, siis ta teaks, kust ma need lapsed sain.

“Ee, need ei ole kõik minu lapsed,” vastan.

Niisiis…esimest korda läheme me kõik terve oma kärgperega puhkusele. Varem olen käinud Karliga kahekesi või siis Etheliga kahekesi, nüüd aga “2 + 3 minek”. Reisi valimisega astusin ma muidugi täiesti orki.

Mina, kes ma kõik käigud 3 aastat ette planeerin, ei suutnud koolivaheaja puhkust õigel ajal planeerima hakata. Üks hetk siis mõtlesime, et lastega võiks ikkagi vaheajal midagi teha. Hakkasin siis otsima lennupileteid ja pakette ning loomulikult oli kõik juba välja müüdud või ei klappinud kuupäevad jne. Lõpuks leidsin nädalase otsereisi Türki (kui aus olla, ei ole ma Türgis käinud ja kui seal oleks vähegi nii soe, kui nett ennustab, siis tavai). Koolivaheajal on reisid küll kallid, aga mis teha – oma viga, kui teed lapsed, paned nad kooli ja siis tahad terve perega reisile minna.

Ise jube õnnelik, et lõpuks sain ikka viimased kohad ja õiged kuupäevad ja normi hotelli ja otselennu, teatasin ka teismelisele, et jeeee. Ja siis sain ma esimest korda tunda sellist ehtsat teismelist. Mulle üldiselt see teismelise stereotüüp ei meeldi ja ma olen üritanud mõelda, et lapsed arenevad erinevalt, erinevas keskkonnas ja ei ole nii, et iga teismeline on see tüüpiline teismeline. See meie teismeline ei olnud üldse õnnelik Türgi reisist kuuldes, ta on seal mitu korda käinud ja tegelikult rääkis ta täitsa rahulikult, et ei taha enam minna, et ükskõik kuhu, aga mitte sinna. Mõnes mõttes ma isegi mõistan. Kuigi meil muid valikuid tegelikult ei olnud (oli vaid Türgi versus kodus passimine), küsisin, et kuhu sa siis minna tahaks.

Teismeline: “Londonisse!”

“Mis me seal teeme? Seal on sel ajal vihm ja 3 kraadi sooja.”

“Mida iganes. Shoppame, käime Starbuckis, Burger Kingis.”

Nagu päriselt? Nädal aega järjest käime Starbuckis ja Burger Kingis ja see ongi koolivaheajareis, millest üks noor tüdruk unistab?

Mina

Mida on tänapäeva noorel vaja, et end nädal aega hästi tunda? Kolm asja:

1. London
2. Starbucks
3. Instagram.

Ei aidanud minu seletamine, et mida me siis selle ülejäänud aja teeme, kui oleme kohvi ja burgeri ära söönud. Igatahes olin ma õnnetu – tahad nii, et kogu perel oleks tore ja lõbus, aga ikkagi feilid. Korraks oli tunne, et ma ei taha enam mitte midagi mitte kunagi organiseerida. Ja võibolla ma ei oskagi planeerida puhkust, kus kogu pere ja erinevas vanuses lapsed õnnelikud oleks. (Karl on siinkohal küll taeva õnnistus, sest tema on alati kõigi minu ettepanekutega nõus :)).

Minu pika jutu point on tegelikult see, et kui siin mõni vanuselt noor blogija kirjutab postituse, mille pühendab teemale “rasked valikud elus” ja kirjutab siis terve lehekülje, sellest KUI RASKED need valikud elus ikkagi on. Eluraske valik seisnes selles, kas anda 4 kuuseks saanud lapsele lusikatäis püreed proovida täna või oodata veel paar päeva. Siis, kallis inimne, kuidas sa üldse kavatsed elus edaspidi hakkama saada ja valikuid teha, kui juba see valik sulle niiiiii raske tundub? PS: Lapse kasvamine on muidugi TOHUTULT põnev, aga konkreetselt sellest püreest rääkides… Anna see püree amps talle ära issandaristike!