Läksin täna Viru ABC kinga lootuses leida kingad, mis on ühtlasi nagu tossud, või siis tossud, mis on ühtlasi kingad, millega oleks viiasakas ka tööl käia. Tosse ja tenniseid on mul kogunenud päris palju eelmisest kevadest, mil ma hakkasin tossu- ja tenniseinimeseks. Enne seda olin aastaid baleriina-ja kontsainimene.

Selleks, et Viru keskusesse pääseda, pidin ma parkima kas kuhugi kaugemale Rotermanni parklasse või keerutama end üles Viru parkimismajja. Ja täna keerutasin ma end üles Virusse kolmandat korda elus ja õnnestunult. Selle teemaga on pull lugu. Ma tunnen end oma 7aastase Tallinna-sõidu karjääri jooksul linnas üpriski kindlalt, võiks öelda lausa, et täiesti vabalt. Mul ei ole juhtunud selle aja jooksul ka ühtegi kõksu või ptüi-ptüi-ptüi suuremat avariid, va üks idioodicrash (kus mu ajus ilmselt lühis tekkis ja mille kohta mul siiski on väike teooriakübeke, mis võiks seleada seda, et mina ikkagi ei olnud süüdi). Meeldetuletuseks:

Mul ei käinud terve elu silme eest läbi, mu ainuke mõte oli, et mida p****, ma olen suutnud 6 aastat ilma ühegi kriimuta sõita ja nüüd täiesti lambist SEISU pealt (SEISU PEALT!) tõmban endal külje maha?!” Kõik käis sekunditega, süda puperdas… Tõmbasin kässari peale ja olin valmis autost välja tulema ja kas või kurikaga tollelt autojuhilt peksa saama, sest no ausalt, annab lollimat crashi ette kujutada. (Pikem eneseneedmine SIIN).

Ühesõnaga… Mul ei ole probleem Tallinnas sõita ükskõik kus, aga vot Viru keskuse parkimismajja julgesin ma sõita esimest korda elus paar kuud tagasi. Lihtsalt võtsin end kokku mõeldes, halloo, ma oskan sõita, ma sõidan täiesti vabalt, ma pargin nagu geenius… Mis saab juhtuda? Mida ma kardan? (Peale selle, et majja üles keerutades hakkab mul lihtsalt nii halb, et ma pean keset teed ja megakaldes seisma jääma ning keeldun edasi sõitmast ja blokin kogu parkla). No ja siis mõtlesin, et halloo uuesti, mul ei ole kordagi sellist olukorda olnud, ma liuglen siin Kalamaja kitsastel tänavatel külg külje kõrval sentimeetriste vahedega nagu pro (vastupidiselt nuubile, mu lapse sõnad!).

Ning mitte midagi ei juhtunudki! Täna kolmandat korda! Väike rõõm!

Tulles tagasi mu kingtossu/tosskinga missiooni juurde, siis… Astusin poodi sisse ja esimene asi, mis ma näen, on ühed pastellrohelised tosskingad, milles kasvavad seest välja samast materjalist roosid. Kui pilti poleks, siis selle kirjelduse juures tunduks need nagu ee, misasjad. (Ilmselt tunduvad paljudele ka pilti vaadates, et ee, misasjad).

IMG_3203

Panin jalga ja mõtlesin, et ma ei saa ju hakata käima ringi tosskingades, millest KASVAVAD VÄLJA ROOSID?! Aga need olid nii mugavad ja ägedad. Panin riiulisse tagasi. Käisin terve poe läbi, proovisin oma 10 paari veel. Aga teate küll seda tunnet, kui ikkagi see esimene tunne ei peta.

IMG_3202

Mul pole aimu ka, mis roosa ufo see siin minu taga seisab. Teiseks, mul on püksiääred üles keeratud, et kingi paremini näha, mitte et ma nii rääbult ringi käiks.

On teil olnud vahel nii, et mitte midagi pole selga panna? Vot vahel on asi selles, et tegelikult pole midagi hoopis jalga panna, ning iga selga pandud asi tundub sellepärast halb valik.

Mul on nüüd imeilusad roosidega jalanõud. Teine väike rõõm 🙂