“Emme, ma PEAN sinu juurde magama tulema, sest ma nägin halba und.”

“Noh, mis juhtus, mis sa nägid?”

“Ma nägin, et UFO tuli meile koju ja tuli pakkus mulle UFO-sööki”.

Selline dialoog oli mul mõned päevad tagasi öösel oma täiesti unesegase ja heitunud 7.aastasega. Veel hommikulgi rääkis ta, kui õudne see unenägu ikka oli.

Mina: “Äkki see UFO ei olnud paha?”

“Oli, ta tahtis MEILE ELAMA tulla!”.

Eino siis oli tõesti väga halb UFO, ma oleks ka täiesti paanikas, kui ükspäev UFO ukse taha tuleks, käes korvitäis UFO-muffineid ja naerataks nagu new neighbor USA filmides, kes hiljem osutubki killeriks.

Mõnikord olen ma öösel ise ka kuidagi nii unes, et lasengi lapsel enda külje alla tulla. Ja siis me magame viiekesi (kassid ju ka!) kitsas kaheinimesevoodis. Minu ülesanne on siis öösel blokeerida Ethelit, et ta mind (ja sealt edasi ka Karli) voodist välja ei puksi ja samas hoida teda sellel piiril, et ta ise, kolaki, üle ääre ei kukuks. Ehk siis terve öö lükkan teda kehaga endast eemale, aga samas käega tõmban tagasi

Nädalavahetusel just rääkis üks tuttav, kuidas tema tuttav mees väikse lapsega koos voodis magas ja laps sellele mehele voodis läbi une kogemata jalaga näkku, SILMA, pani, nii et silma vedelik silmast välja jooksis. Ses mõttes nagu, et silm jooksiski peast välja. Great! Õnneks on Ethel juba nii suur, et end magades kuidagi tagurpidi ei keera, aga kui ma mõtlen, mitu korda ma talt varem olen öösel jalaga näkku saanud, siis… RÕVE :S

Igatahes olen hakanud viimasel ajal mõtlema selle jutu peale, et “kui last kohe oma voodisse magama ei harjuta, siis hiljem on seda raske teha”. Mul magas laps aastaid vahelduva eduga mul kaisus, mitte et ma ei tahtnud teda tema voodisse panna, vaid ma tahtsingi oma musirullikesega koos magada. (Umbes nagu sarjas “Bates Motel” Norma ja Norman :D, a sari on hea, soovitan!).

“Bates Motel”. Ema ja 18.aastane poeg. Mis vanuseni on okei oma lapsega koos magada?

Sel hetkel, kui otsustasin, et nüüd magab laps oma voodis, ei olnud erilist probleemi teda sinna harjutada. Pärast kolimist hakkas ta magama ka mitte ainult oma voodis, vaid ka teises toas. Ei olnud erilisi probleeme. Nii et ma ei saanud kunagi väga aru, et mis teema sellega on. Aga nüüd ma vist siis mõistan, et see probleem ei pruugigi KOHE märku anda, vaid siis, kui UFOd unes süüa pakkuma hakkavad. Ja seda võivad nad hakata tegema mitte kohe, vaid ka aasta või 3 aastat hiljem, kui laps juba magab oma voodis. Ja siis on lapsel kuskil alateadvuses see emme voodisse ronimine. Tuleb ühe korra. Lased. Ja hakkabki tulema. Lihtalt mõtlemisainet ka teistele…

Lisaks on mul küsimus, et miks lapse toas olev unenägudepüüdja ei tööta? Miks ta UFO-unenägu kinni ei püüdnud. Või see siiski ei olnud paha UFO?