Arusaadavatel põhjustel ei saa ma kirjutada üksikasjalikult ja nimeliselt oma lapse koolist või klassikaaslastest väga tõsistel teemadel. Laveerin siis eetilisuse piiril ja kirjutan, palju saan. Minu lapse klassis on üks probleemne õpilane. Pedagoogid on teist aastat selle lapse vanemaid olukorrast valgustanud ja lõpuks on vanemad hakanud ka olukorra tõsidust nägema ning käivad lapsega psühholoogi juures. Õnneks (ÕNNEKS!!!) ei ole seni minu laps tollele kiusajale rohkemat ette jäänud, kui vahel väike nügimine või sõnalised solvanud. Ethel väga ei kaeba, aga kui ma küsin, siis ta räägib küll.

“Emme, Xxx ütles mulle täna, et ma olen junn.”

Jah, mõni päev see laps sõimab junniks, mõni päev on rohkem julgust, siis sõimab sitajunniks. Idikas. Värdjas… See on tema tavaline sõnavara. Muidugi teeb see solvatavale haiget, aga mu laps teab et ta ei ole junn. Ja see teadmine (üleüldine enda väärtustamine) tuleb tal ja peabki tulema ikkagi kodust. Peale selle sõimab see õpilane ka kõiki teisi samasuguste sõnadega ja lisaks kasutab vägivalda nii, et osade laste vanemad on ikka väga hädas.

Näide. Kaks last, kaasa arvatud see probleemne laps, mängivad mängu – kellel mis supervõimed on. Probleemne laps mängib, et tema on poksija ja peksab mängukaaslase läbi. See ei ole välja mõeldud lugu.

Kindlasti on sellel käitumisel omad põhjused, aga ma ei hakka seda analüüsima, tänan lihtsalt jumalat, et minu laps ei ole selles konfliktis nii hullusti, kui mõni teine, ja annan omalt poolt kõikvõimalikke õpetussõnu, et ta sinna ka ei satuks. Aga peale selle, et koolis on üksikud probleemsed lapsed (ma ei oska paremat sõna leida), kes valimatult kõiki kiusavad, löövad, tõukavad, sõimavad ning kõigiga (kellega rohkem, kellega vähem) tüli norivad, on sellised üksikud kiusatavad, kes langevad teiste, ka tavaliste (äkki natuke isegi populaarsete ja isegi hea õpiedukusega) õpilaste pealtnäha süütu kiusamise ohvriks. Ma ei hakka ka seda anlüüsima, miks see nii on, aga kõige sellega seoses, et minu laps nüüd koolis käib, tuleb mul endalegi meelde mingeid mälestusi oma kooliajast.

Ma usun, et tegelikult on kõik mingit koolikiusamist kogenud. Küll aga ei jäta see kõigile ühesuguseid jälgi. Mina ei ole olnud kunagi see üks üksik kiusatav, keda kõik teised kiusavad, küll aga olen ma olnud see laps, keda koolis üksikud “hullud” aegajalt kiusasid. Siin on suur vahe. Üks on selline kaootiline kiusamine erinevate “hullude” (probleemsete õpilaste) poolt, kelle suhtes mina küll väiksena olin absoluutsel seisukohal, et nemad on lollakad, mitte mina. Teine variant on aga see, kui mind kõik üksmeelselt 4 aastat järjest vinninäoks kutsuks. Teine variant on kõvasti hullem!

Kui algklassides ja põhikoolis oli meil üks tüdruk (kellel oli koolis õpetajatega koguaeg probleeme ja kellel olid hinded kõik kahed), kes mul ühes kehka tunnis lambist püksid (õnneks pealmised dressipüksid) kõigi ees alla tõmbas, olin ma küll korraks häbistatud, aga ma teadsin, et tema on idioot*, mitte mina. Too sama tüdruk mängis näiteks pallimänge nii, et tundis rahuldust, kui sai ükskõik kellele palli täie jõuga näkku kinni visata. No mida sa sellisega teed eks. Laps olles, ma mõtlen.

Ma olin selle tüdruku olemasolu isegi juba unustanud, aga kuskil aasta tagasi hüppas tema Facebooki konto mulle ette. Ma polnud ei teda ega temast mingeid pilte ca 20 aastat näinud, aga tundsin ära. Vaatamata sellele, et ta nägu oli piltidel paistes nagu joodikul ja elukeskkond seal nagu viimasel pomšil. Kas see üllatas või šokeeris mind? Absoluutselt mitte. Ma teadsin juba lapsena, et sellega nii läheb…

Enesekindlus on asja võti. Enesekindlat last on palju raskem vaimselt allutada, kiusata, terroriseerida… Talle naha alla pugeda. Ma ei tea, kas mind kasvatati teadlikult enesekindlaks. Pigem mitte. Oma isa kõrval ma lihtsalt kasvasin nii.

*Idioot ei tohiks tänapäeval küll ühegi lapse kohta ölda. Aga lapsena ma tema kohta umbes midagi sellist ikka mõtlesin. Ma saan aru, et kõigel on mingi põhjus, miks lapsed on sellised nagu nad on. Vanemate tähelepanu otsimine või misiganes. Paraku mingi olukorra sees olles ei pruugi alati nii tolerantseks jääda.