Kas “nägu” annab blogile midagi juurde?
Ma üldiselt ei mõtle, kellele ma kirjutan, lihtsalt kirjutan. Aga ma tean, et on teemasid, millest on pigem huvitatud blogijad ise. Nüüd vist tulebki selline postitus, nii et seda võib võtta väikse hoiatusena neile, keda potentsiaalselt ei huvita.
Ma olen sattunud viimasel ajal põnevaid postitusi ja blogijate endi kommentaariume lugema. Elulistel teemadel. Tõsistel teemadel. Isiklikel teemadel. Tahaks ka selliseid teemasid lahata, aga olen paljuski kammitsetud ja ei saa. Nemad saavad. Sest nad on anonüümsed. Ma olen veidi kade. Mina olen mõnega neist kohtunud, mõnega olen kirjutanud, mõnda tean pärisnimepidi, aga tavaline lugeja nende nime ja nägu ja lapsi ja pere ja töökohta ehk kogu puslet kokku ei pane. Nad võivad kirjutada oma lastest, klassijuhatajast, koolist ja näiteks sealsetest kiusajatest, ilma et keegi asjaosaline end puudutatuna tunneks. Nad võivad kirjutada oma töökaaslastest, ilma et see eetilisuse piiri ületaks. Nad võivad kirjutada ükskõik mida, ilma et nad peaksid pärast kellegi süles nutma. Nad võivad analüüsida isiklikke asju, ilma et keegi näpuga näitaks. Ja isegi kui tahaks näpuga näidata, siis kelle peale sa tegelikult näitad, kui sa inimest ei tea?
Kui ma siia blogisse kirjutamisega algust tegin, siis mul ei olnud mingit visiooni, et kuidas ja mis saama hakkab. Ma ei tundnudki suuremas osas neid sisukaid pigem underground blogisid, mida ma täna loen, ning neid, mida teadsin, ma enam ei loe. Ma ei teadnud, mis on blogiidentiteedi plussid ja miinused, ma lihtsalt ei mõelnud sellele üldse. Loomulikult ei kavatsenud ma lennata peale jutuga, et tere olen see ja see (ehk päris nimi ja ema nimi ja isa nimi ja aadressid ja töökoht ja sõprade nimed ja vanad peikad), aga samas ei tahtnud ma olla ka mingi imepisike ikoonipildike nurgas, kus minust on 14 aastat tagasi tehtud pilt, mil ma veel noor, ilus ja sale olin ning kus poolt nägu katavad ebamääraselt ja salapärastelt mu juuksed, mis on vahepeal jõudnud 17 korda pikkust ja värvi vahetada. Ma tahtsin vist olla midagi vahepealset.
Nüüd saan ma aru, mis on ühe või teise variandi plussid ja miinused. Ma oleks ka enne aru saanud, kui ma üldse oleks sellele mõelnud, aga ma ei mõelnud. Ma ei ütle, et ma valin väga sõnu, aga ma valin teemasid. Ma ei saa kõigest kirjutada oma töö pärast. Ma ei saa kõigest kirjutada oma lapse pärast. Võtame näiteks teema kärgpere või kärgpere iseärasused… Ma võiks kirjutada lehekülgi (ma ei mõtle üldse midagi negatiivset, lihtsalt dünaamikast), aga ma ei saa, sest siin on seotud ka teised inimesed. Anonüümsena võiks ma seda kõike teha, aga liigne anonüümsus ei ole lugejale haarav ja kui taustsüsteem üleüldse puudub, siis on lugejal vist raskem kuidagi suhestuda. Samas ei tahaks olla lihtsalt seepärast loetud, kuna ma “olen pildil alasti”.
Ma ise ei ole olnud oma lemmikblogide taga olevate identiteetide välja nuhkija, kuid kuidagi orgaaniliselt kellegi kohta teada saades, on see info andnud blogile minu silmis ikkagi lisaväärtuse. Seega äkki annab ka minu enda blogis minu vahel uuenev (kuid mitte iluoppidest :D) näolapp midagi siia ekstra juurde. Ma loodan, et olen valinud siiski sellise tee, kus ma liigselt ei eputa, aga saan end siiski sõnaliselt piisavalt väljendada.
Eliisabet
Ma vaatan oma blogirulli ja seal on nimega ja nimeta blogijaid vist üsna samas suurusjärgus. Aga ma pidin üle vaatama ja mõtlema, kellel võiks olla blogis tema pärisnimi ja kellel mitte, sest minu jaoks on kõik blogides kasutatavad nimed “bloginimed”. Et kristallkuul on täpselt sama reaalne nimi ja inimene kui Triin. Seda muidugi juhul, kui ma päriselus nagunii kumbagi ei tea.
ebaparlikarp
See on kuidagi nagu bränd 🙂
Tilda
Ma Myyiuga nõus, anonüümselt (või illusiooniga sellest 🙂 ) on mugavam kirjutada.
Samas, kui lisaks nö hingelt ära kirjutamisele tahaks, et keegi loeks ka, on anonüümsena keerulisem. Nö näoga kirjutades viskad lingi oma fb-i ja pooled su 300. sõbrast tulevad vaatama juba üksi saamaks teada, mitu kirjaviga tegid. Pooltest koolmandik laigivad kohusetundest, veel mõned jagavad linki privas, et sind taga rääkida. Noh, mõnele, muidugi, meeldib ka päriselt see, mille kirjutasid. Aga point on see, et link blogile levib.
Kui sa aga kirjutad anonüümselt, siis pead kirjutama väga hästi, et võhivõõras su blogile kaks korda klikiks ja siis ehk ka lugema jääks.
Muidugi – teemadest sõltub ka. Teles on ju ka tõsielusarjade vaatajaskond hoopis suurem, kui nt kultuurisaadetel 🙂
A et kas nägu “annab juurde”? Ma arvan nii, et _mingi_ nägu võiks ju olla, lugeja “tekstiga” naljalt ei räägi, dialoogi tekkimiseks on vaja kahte, ehk siis kirjutajat, keda lugeja ettekujutada suudab.
Ma kunagi ammu lugesin üht blogi ja !suhtlesin blogipidajaga aktiivselt! ega saanud MITU AASTAT aru, kas kirjutab mees või naine 🙂 Küsisin muidugi, korduvalt, aga küsimus tegi blogijale nii palju nalja, et vastas kord nii kord naa ja siis ma ei saanud aru, millal ta nalja teeb või tõtt räägib. Hiljem osutus meheks 🙂
Tilda
A, ja kui ma kirjutasin “mingi nägu” siis ma ei pidanud silmas mitte suvalist pildipangast tõmmatud fotot, vaid mingisugust kogust isiklikumat sorti infot kirjutajast. Foto, kus kirjutaja seisab lugeja poole seljaga, töötab küll 😀
myyiu
minu meelest jällegi ei anna (mul on muidugi avalikult lämisemise väljund õnneks ka olemas). anonüümsus või selle illusioon võimaldab asjadest valehäbita rääkida, ja paljudest asjadest on väga, väga vaja rääkida, et ei tekiks tunnet, et ollakse inimhulgas üksinda.
ebaparlikarp
Oleneb ilmselt ka väga, mis eesmärgiga inimene blogib. Kas meelelahutus või mingi missioonitunne (ühiskonnateemad) või enda väljaelamine…
myyiu
seda kindlasti, aga tegelikult mulle meenus üks väga oluline aspekt veel. nimelt me ei ela siin maailmas üksi. meil on lapsed, mehed, vanemad, töökaaslased. ja võib olla, et minus või mu arvamustes on külgi, mis neid kuidagi diskrediteeriksid.
mina lähtun eriti lapsest – ma tean, mis on koolikiusamine ja ma ei kavatsegi kellelegi selleks ise vahendeid kätte anda. seega ma valin ikka väga hoolikalt, mida ma temast või isegi endast avalikustan.
minu jaoks on täiesti arusaamatu, miks näiteks staari mees tal lastest niimoodi kirjutada laseb. aga noh, kes teda keelab, eks. ta võib siin mõelda mida iganes ja endale rinnale taguda, kui ehe see on, aga paraku inimese tegevus mõjutab ka tema lähedasi. aga selliseid näiteid on küll ja veel. elu lühikene, internet pikk.
ebaparlikarp
Väga nõus. Aga miks eeldad, et staari mees rohkem nendele asjadele mõtleb kui staar?
myyiu
väga hea point. assumption is the mother of all f-ups, clearly. ma ei tea, miks. naiivne olen.
kristallkuul
Mõtlen, et kes ise paneb endast blogisse pilte ja oma identiteeti ei varja, sellele vist meeldivad rohkem ka blogid, mille kirjutajad sama teevad. Kes ise anonüümne on, seda ei häiri ka enda loetavate blogide autorite anonüümsus.
Ma loen päris mitut blogi, mille autori nime ma ei tea ja kelle pilti pole näinud. Mitme blogipidaja nime tean, aga välimusest pole õrna aimugi. Läbi kommentaaride on siiski suheldud ja seeläbi on tunne, nagu teaks neid inimest kuidagi 🙂
Aga nii palju ütlen, et minul oleks küll huvitav lugeda, kui sa kirjutaks kärgperendusest või mingist muust asjast, mis suure avalikkuse ette ei kõlba. Mitte sellepärst, et tahaks inimese eraelus songerdada. Pigem oleks huvitav lugeda seda, milline nägemus ja arvamus sellest teemast kujunenud on, milliseid raskusi esineb ja mis rõõmustab. Sellistel teemadel kirjutatakse tavaliselt “hingelt ära” saamiseks. Ja sellised postitused on tavaliselt hingega kirjutatud. Ja hingega kirjutatud tekstid on sageli väga head.
Üks variant on muidugi selliseid postitusi parooli alla kirjutada. Aga siis tekib see oht, et parooli võidakse laiali jagada. Või küsib parooli keegi selline, kellele tegelikult ei tahaks anda, aga tundub imelik keelduma hakata 😀 Ma olen isegi sellele oma blogi puhul mõelnud.
ebaparlikarp
Ma ise loen mõlemaid blogisid, aga rohkem on vist neid nö anonüümsemaid, aga pean tunnistama, et kui need avaldaks veidi oma identiteeti, siis see annaks veidi lisaväärtust isegi 🙂
Kärgpere teemad on huvitavad tõesti, mul midagi nö hingelt ära kirjutada ei olegi. Lapsed on mõistlikud, me kärgperena küllaltki eraklikud, aga samas saame teiste sugulastega hästi läbi, kõigil on küll omad kiiksud (ja mitte väiksed, tegelikult!), aga arvestame teistega ja väga midagi ei nõua 🙂 Aga eks sellestki oleks huvitavaid lugusid kirjutada 😀
Parooli alla ma paneks vb ainult need postitused, mida ma ei tahaks, et mu isa loeb 😀
kristallkuul
Novot, ja kui teedki sellise postituse, on raudselt isa esimene inimene, kes parooli küsima tuleb 😀 Katsu siis öelda, et eeeh….vot…..ei tea….noh…
ebaparlikarp
Ma ütleks vabalt, et sinu eest ma teemat peidangi 😀 Hullem, kui ta mu sõprade käest küsib ja keegi annabki 😀
epp
Hea postitus, kõnetav teema. Mulle istuvad ‘näoga’ blogid. Sinu oma just nimelt seetõttu, et sa EI lähe liig isiklikuks. Arutlused elust ning olust (sinu puhul reeglina nimelt arutlused, mitte lõpliku tõe kuulutamised või sildistamised) on mu jaoks hulga huvitavam lugemismaterjal kui üksikasjad kellegi intiimpiirkonna karvakasvust.-)
Ise alustasin (näoga) blogimist isiklikumal pinnal (tõsi küll, karvakasvu kirjeldamisest jäi asi kaugele.-) – tänaseks olen kardinaid väheke ette tõmmanud.
Veigi off topic, aga siin on üks huvitav artikkel blogimisest ja erinevat liiki blogijaist: The Answer Why People Blog http://www.universityworldnews.com/article.php?story=20110520183057945
Mir.
Minu jaoks on anonüümse blogi lugejaks jäämise puhul vaja midagi ekstra peibutavat, et see mind köidaks. Kas siis tõesti väga ilusa stiiliga kirjutatud nagu loeks peaaegu romaani. Või siis mingi väga eriline ja põnev elukorraldus – mõni tõelise boheemlase elu, kirglik suhtedraama, põnev ja saladusi täis. Tavalisemat elu ei viitsiks anonüümses blogis kaua jälgida või üldse jälgida, sest järg kaob ära, ei teki tugevamaid seoseid eilse ja tänase jutu vahel.
Vist ainus inimene, kellele on blogis identiteedi avalikustamine mõjunud huvi vähenemisega, on Printsess. 😀 Nii et võta siis kinni. Mõnda žanrit võibolla tõesti on ainuvõimalik lugeda anonüümse kirjaniku poolt, näiteks seksiblogi – saab vastavalt oma fantaasiale kirjutatule juurde panna ja tema elu ja isikut värvikamalt kujutada. Tegelt kui nüüd mõelda, siis kõik blogid, kus on paratamatud ilukirjanduslikud liialdused, on paremad anonüümsena (näiteks ka minu väljamõeldud boheemlase või suhtedraamatseja blogid). Isikut tundes peaks ikka ütlema, et kuule pliis, ära nüüd liialda nii palju. Kes suudab blogi kirjutada nii, et see oleks värvikam ja vürtsikam kui ta päriselt on, siis andku aga minna anonüümselt.
Pille
Lihtsalt mainin, et mulle meeldivad blogipostitused blogimise kohta VÄGA! 😀 *Tõmbab maski ette ja jalutab tagasi oma blogisse*
ebaparlikarp
Mulle ka 🙂
F
Huvitav arutlus. Isiklikult ma ei viitsiks lugeda blogi, kus on põnev jutt, aga nägu selle taga ei ole. Jälgin regulaarselt ca 15 blogi ja kuigi ühtegi kirjutajat isiklikult ei tea, siis tekib ikka tunne, et “tunned” kirjutajat ja see annabki asjale õige vürtsi minu jaoks.
Rabarberibulvar
See on põnev ja isiklik teema. Nii nagu kirjanikud kasutavad pseudonüüme (ja kriitikud üritavad iga hinna eest välja uurida, kes varjunime all tegutseb, muidugi eeldusel, et kirjaniku tekstid on tähelepanu pälvinud), kasutavad neid ka blogijad. Aga blogidünaamika jälgijana tajun, et ehkki oma näo all esinemine on riskantne, tekitab see lugejais enam turvatunnet, tõetunnet, kirjutaja on niimoodi hoomatav. Seega on sellised blogid pigem lugejaterohkemad ja kui blogimine on kirg, millesse panustatakse palju aega, on see “avalikkus” igati õige. Samas mõne jaoks on maskide kandmine alati põnevam/turvalisem või pole oma näo-nime all esinemine mingitel põhjustel võimalikki. Igal juhul kipa blogimise metateema! Palun veel sääraseid! Cheers.
ebaparlikarp
Kusjuures ma üldse ei mõelnud kirjanike pseüdonüümidele oma postitust kirjutades, aga need on suht seotud teemad tõesti. Aga sellele olen küll mõelnud, et huvitav, kui mina mingi “naisteka” kirjutaks, siis kas ma kasutaksin oma päris nime või mitte ja kui mitte, et mis nimi see oleks. Mõned fantaseerivad lotovõidust, mõned aga sellistest veidrustest 😀
m
mulle just isiklikumat ja positiivsemat laadi blogid meeldivad rohkem, sest mingitest problemaatilistest teemadest negatiivses eestlaslikult ära tegemise ja targutamise arvamise jutud on kohati väsitavamad.
samas sul omal mudamaski pildil on ka kulmud kui pliiatsiga joonistatud:P ja siis ütled, et hoolitsetud kulmudega moodne naine on kole. ei ole, oleneb kui hästi tehtud on ning mis näojooned on. samas naturaalsus on alati parem korrastatud viisil.
ebaparlikarp
😀 😀 Mul on kulmud loomulikult hoolitsetud, aga mitte 3cm paksemaks JOONISTATUD ja kandiliste otstega ja mustad Angry Birdsi omad. Antud pildil on mul nägu ja kulmud ju täiesti märjad (mis teebki kulmud mustaks ja pilt on tehtud pimedas) ja kulmud on osaliselt muda sees, ma ei saa küll aru, kuidas sa sellest pildist üldse midagi välja loed 😀
Marii
Minule isiklikult meeldib, et sa seda ei tee. Seetõttu ma seda ka loen. Ma tegelikult hea meelega ei loeks postituste kaupa lastest (kui see, mida oled kirjutanud, meeldib). Väga tihti just pigem tunnen, et kui ühiskonnas on mingeid kõneainet tekitavaid teemasid, siis ehk oled ka sina postitanud.. ja väga tihti on see (see nüüd kõlab veidralt), aga selline äratundmishetk – neid, kes arvavad nagu mina, on veel. Mulle meeldib see, et kui kohati on eestlased ka kuidagi sellised – ” ei oska laulda, aga ütleme ikka kõik kooris, et ta on superlaulja” – siis see blogi ei ole seda.
Aga ma pole ehk ka see paranoiline arvaja, et iga kriitiline postitus mingi teema, isiku suunas tähendab kadedust.
Igal juhul – sellel kõigel on ka minu arvates positiivsem küll. Need piirangud hoiavad sind veidi teistsugusena ja minule meeldib see sel kujul rohkem.
ebaparlikarp
Aitäh selle arvamuse avaldamise eest! Mulle väga meeldis see koori näide ja umbes nii ma arvan ise ka.