Mul kinnistub järjest enam tõdemine, et ma ei taha oma eraelust blogis väga kirjutada. Miks? Eks me kõik teame, millega arvestada tuleb, kui Internetis avalikku elu elada, kuid lihtne näide – kui ma saan kommentaari stiilis “Ebardlik on kirjutada surnust kirjanikust“, siis mõtlen paratamatult, et mis imelikke inimesi veel minu blogi teisel pool ekraani lugema satuvad. Ning sellistele ei tihkaks ju väga end avada… Te mõistate?

Sellegi poolest on mõnikord nii uhke tunne näiteks oma lapse üle, et tahaks maailmale jagada, kui tubli ja nutikas ta on. Kui laps läheb esimesse klassi, siis vanemad ikka pabistavad, et kuidas ta koolis hakkama saab. Kas ta haarab teadmisi lennult või peab pigem tuupima? Kas teda üldse huvitab õppimine? Kas meile satub õpetaja, kes suudab lapse õpipisikuga nakatada? Kas laps saab iseseisvalt hakkama või peab tema õppimistel ja asjadel pidevalt näpuga järge ajama? Kas ta leiab endale sõbrad ja millisesse kampa satub? Ega teda koolis kiusama ei hakata? Kas ta läheb iga päev hea meelega kooli? Vabalt võib veel 267 erinevat küsimust tekkida, aga mingid sellised küsimused kerkivad igal juhul. See kõik ei ole isegi mingi otsene mure, vaid pigem elevus ja põnevus ja hoolimine.

Minu laps käib tänaseks teises klassis ja on õppimises tubli. Näiteks matemaatikas nii tubli, et õpetaja saatis ta ka Känguru matemaatikavõistlusele. Oma klassi arvestuses sai ta esimese koha, koolis oma vanuserühmas kuuenda koha ja üldarvestuses oli tugevasti üle keskmise neist väikestest geeniusest. Õpetaja tahab temaga lähiajal veel ühele matemaatika olümpiaadile minna ning mina olen uhke ema. Loomulikult olen uhke – minu laps ju! Aga see pani mind ka mõtlema selle üle, et kas see üldse on minu teene. Mille üle mina uhke olen? Et ma andsin talle head geenid? 😀 Õpetaja on teda ju koolis õpetanud, asi ei ole minus. Või ikka natuke on ka – mina ju teda kasvatan. Mille üle need vanemad siis uhked on, kui laps saab koolis häid hindeid ja õpib tublisti? Paljudel algklassilastel (kindlasti ka suurematel, aga ma ei räägi praegu neist) on õpiraskused või tähelepanuhäired, kas siis need vanemad tunnevad vastupidiselt häbi? See ei peaks ju nii olema. Vahel lapsed lihtsalt on ühte- või teistmoodi.

Kui õpetaja mult küsis, et kas ta üldse võib Ethelit sinna olümpiaadile saata, siis korraks mõtlesin – äkki ta feilib. Mismõttes feilib, küsis sõbranna. Kusjuures hea küsimus. Ma ei mõelnud kordagi, et feilib = saab mingi kõige viimasema koha maailmas, vaid selles mõttes, et – kui ta ei saa sellest kõigest positiivset emotsiooni. Et äkki läheb sinna, loeb neid ülesandeid, ei saa aru või misiganes ja lihtsalt on seal vastu tahtmist. Samas ei saa seda ka kuidagi enne teada, kui ei proovi, seega olin suht kohe ka nõus, et las Ethel siis proovib. Ta ise võttis seda väga lõdvalt, harjutasime kaks lehte läbi ja ta ise küll ei muretsenud. Lõppkokkuvõttes negatiivset emotsiooni ta ei saanud ning oma tulemuse üle oli uhke. Õpetaja kiituse üle oli uhke. Väikestele lastele see õpetaja kiitus ikka mõjub. Suurtele mõjub vist ka. Isegi suured inimesed tahavad tööl oma ülemustelt tunnustust!

Mul üks tuttav, kel on peaaegu sama vana laps kui minul, rääkis, kuidas tema poeg tegi mingi kontrolltöö ära ja töölehe lõppu joonistas käe, kus pöial püsti, ning juurde kirjutas LEBO. See olevat olnud raske kontrolltöö ja hindeks saigi ta 5+, see oligi lebo. Minu meelest oli see nii äge lugu. Lapse enesekindlus! Ma olen märganud, et Ethel paneb vahel oma matemaatika tunnikontrolli töölehe lõppu naerunäo. Ma ei mäletaks, et meie ajal (dsiises nagu ma oleks dinosaurustega koos elanud!) oleks väga julenud üldse midagi sellist teha. Aga Ethel on saanud oma õpetajalt töölehele naerunäo vastu ja hindeks 5+. Loomulikult mitte selle huumori eest. Aga sellised pisiasjad on toredad. Ja kinnitavad mulle, et Ethelile meeldib koolis ja meeldib see aine. Kas ma oleks omal ajal keemia või saksa keele (kõige hullemad ained!) kontrolltööle naerunäo lõppu pannud? Tähendab, võibolla oleks, kui mu oskus iseenda kulul musta huumorit teha, oleks sellel ajal nii hästi arenenud olnud kui praegu.

Mul endal olid keskkoolis ikkagi kõik viied, va keemia, füüsika ja saksa keel, need olid üldiselt neljad. Kolmesid ei ole mul mitte iialgi tunnistusel olnud. See oleks olnud katastroof. Mulle endale, ma ei teagi, miks. Või tean, aga see oleks pikem analüüs. Samas mulle meeldib, et tänapäeval ei olda nendes hinnetes nii kinni. (Kuigi ma olen siit-sealt kuulnud just ka vastupidist, et lapsevanemad on täitsa hullud ja iga kehva hinde pärast kirjutavad õpetajale e-maile, et miks ja kuidas nii, aga see vist pigem tuleb lihtsalt võimalusest kirjutada, mida 25a tagasi ei olnud). Ma ei räägi muidugi eliitkoolidest. Ja ma ei räägi ka sellest, et lapsel on kõik kahed ja selle asemel, et õppida, juuakse endast 5a vanemate kuttidega. Ma ei räägi ühesõnaga äämustest! Vaid sellest, et tänapäeval loeb vist rohkem selline üleüldine hakkamasaamine.Vähemalt minu maailmas. (Samas defineerige “hakkama saamine”! Igaüks defineerib seda muidugi isemoodi ja oma last kasvatades nii ongi õige.) Okei, said kolme, pole hullu, järgmine kord õpid paremini ja saad parema hinde. Ning see kolm või need paar kolme ei määra kogu su ülejäänud elu. Viielised võivad elus hiljem üldse mitte hakkama saada. Ning kunagised “kolmemehed” valitsuses olla. Miski pole kivisse raiutud. Kõik on võimalik, kui vaid ise tahta. Ja seda tahtmist tuleks pigem süstida. Mitte peale suruda, et laps peaks midagi kindlat tahtma, vaid et ta midagi üleüldse tahaks. Et ta oleks huvitatud.

Ehk et muidugi ma olen õnnelik, et ma ei pea oma lapse õppimistega (ka muudes ainetes) nägema hetkel kurja vaeva, et ta reel püsiks, aga ma arvan, et tuleviku seisukohast hetkel väga vahet ei ole. Kõik võib ka veel muutuda. Teise klassi matermaatika ei ole 11. klassi matemaatika. Ja 11. klassi matemaatika ei ole elu!

“Emme, mina ei tea, kelleks ma saada tahan. Äkki ma ei saagi hakkama!” ütleb laps mulle vahel väga kurvalt, kui teda magama saadan.

Ja mina ütlen, et sa ei peagi praegu teadma.

“Aga äkki ma ei tea hiljem ka!” ei jäta ta järele.

“Küll sa teadma hakkad. Sa oled väga tubli, sul on toredad sõbrad, sa õpid koolis erinevaid asju ja saad palju tarkust ning küll see teadmine siis tuleb!” julgustan mina.