Clive Owen on minu ammune (ja kahjuks unustatud) crush ja Juliette Binoche on hakanud just viimasel ajal meeldima. Eile avastasin Telia tasuta filmide riiulist minu jaoks täiesti tundmatu filmi “Words and pictures” 2013. Filmi iseloomustava pildikese kujundus on mingi täielik ila, meenutab Mehhiko seebi postrit, aga õnneks vaatasin ma trailerit. Ja olin müüdud – friik alkohoolikust inglise keele õpetaja (Owen), kes on omal alal tegelikult väga hea, ja sama kentsakas kunstnik ja kunstiõpetaja (Binoche), kelle tervis ei luba enam endiselt maalida. Karakterid! Film lubas dialoogi!

Pärast filmi lõppu (mida ma silmade ja kõrvadega lihtsalt neelasin!) adusin, et olen vist nüüd lõplikult välja kasvanud kõikidest toredatest romantilistest komöödiatest nagu näiteks “Friends with benefits” või “The ugly truth” ja sarnased. Selline romantiline komöödia ei ole olnud kunagi mul mingi lemmikžanr, aga vahelduse mõttes on ka selliseid filme vaadatud. Teate küll need lihtsakoelised romantilised filmid, kus sa tead absoluutselt ette iga järgmist sammu, aga ikka vaatad, sest äkki on mõni hea nali (vahel ongi) või sulle meeldibki filmiromantika (mis võib ju vahel tekitada üpris sooja tunde) või naudid lihtsalt ilusaid Hollywoodi näitlejaid ja laminaatidega naeratusi.

“Words and pictures” on teisest puust. Näitlejatele ette kirjutatud rollid on põnevad, näitlejad sobivad sinna perfektselt, dialoogid on humoorikad, romantika on kohmetu ja irooniline, inimeste probleemid on tegelikult suured. Kogu film on nauding. Ma ei võrdle seda mingite väärtfilmidega, tegu on ikka tavalise Hollywoodi filmiga, aga kes on tahab küpsemat romantilist komöödiat, millel on ka sisu, siis ma soovitan just seda.

Juliette Binoche

Kummad on tähtsamad – kas sõnad või pildid? Ehk siis “sõda” kahe karakteri vahel – inglise keele õpetaja ja kunstiõpetaja vahel.