Kes oleks arvanud, et mittemidagitegemine võtab nii palju aega, et isegi blogida ei jõua. Mul juba mitu päeva kummitas üks artikkel, aga alles nüüd on mahti seda jagada. Jutt on Sisekaitseakadeemia kolimisest Ida-Virumaale. Ma pole nii pädev, et argumenteerida plusside ja miinuste, kulude ja ülalpidamise üle, seega loen Alar Karise hinnaguid ja need tunduvad ju täitsa loogilised. Eriti point, et Sisekaitseakadeemia ülesanne on anda võimalikult head haridust, mitte asendada puuduvaid või mittetöötavaid ideid regionaalpoliitilisel tasandil. Aga…

Samas kui selle plaaniga tahetaksegi asendada puuduvaid või mittetöötavaid ideid regionaalpoliitilisel tasandil, aga samas suudetakse anda võimalikult head haridust, siis miks mitte. Suuremad kulud on siis ju täiesti põhjendatud ja seda väärt.

Tervikut hoomates tundub Alar Karise jutt kahtlane. Keegi ei taha Narva õpetama tulla, keegi ei taha Narva õppima tulla. Kui keegi õppejõud tulebki, siis see ei ole kindlasti oma ala spetsialist, ning kui keegi mõtleb sinna õppima minna, siis kindlasti pole tal selle kõige vastu seda päris siirast huvigi. Kõik on üks suur julgeolekurisk ja põhimõtteliselt pole Narvas üldse ajusid ja pole ka mingit pinnast. Pealinnas on õiged tegijad, see on tegijate koht!

Küsitletud on õppejõude ja õppijaid, kas nad oleks Sisekaitseakadeemiasse tulnud, kui see asuks Narvas. Enamus kinnitas, et ei oleks.

Oleks-poleks, ma ütlen selle kohta. Oleks-poleks.