Lugesin täna kahte tõsist mõttavaldust – Mirtel Pohla solvumist Eesti Ekspressi sõnade peale ja Eesti Ekspressi vastust. Kui te ei ole kursis, siis ma soovitan neid lugeda. Väga hästi kirjutatud mõlemad!

Ekspress avaldas mõni aeg tagasi (tsiteerin, see ei ole vastus, vaid see, millest asi alguse sai):

Võrri seljas koos Uuspõlluga Tartusse sõitnud õitsev Võilill ehk Mirtel Pohla kütkestab endiselt eestlasi oma ihu, ilu, hääle ja karismaga. Kui keegi peaks teaduslikel põhjustel tegema uurimustööd filmidest, kus Mirtel Pohlal pole särki seljas, soovitab Ekspress teha filmiõhtu, mille kavas on „Jan Uuspõld läheb Tartusse“, „Roukli“ ja „Teesklejad“. Aasta pärast naeratab Mirtel taas kinosaalides, seekord filmis „Portugal“. Ekspressi andmetel kannab Pohla seal ikkagi riideid.

Mirtel arvas, et tema kajastamine selles loos oli “kerglane, äärmiselt seksistlik ja alandav ja ta soovis vastust, miks on tema kujutamiseks valitud niisugune vaatenurk” (Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora sõnad).

Moora vastas veel (vabandust, et ma palju tsiteerin, aga juhul, kui keegi üldse kursis ei ole, aga linke ka avada ei viitsi, kuigi ma tungivalt soovitan):

On ju selge, et see pole uudislugu ega pole mingil moel uuriv ajakirjandus. Ennekõike vaatles autor seda, kas antud lõbusas mängufilmis toimunu on päriselus realiseerunud või mitte ja seda kerges, kohati humoorikas võtmes.

Mitte kellegi puhul, kes artiklis mainimist leidsid, ei ole tegemist nende 10 aasta saavutuste tasakaalustatud ja täieliku kajastamisega. Pigem oli enamasti valitud mõni aspekt, mis iseloomustas filmis esitatud karakterit ja vaadatud, kas ja kuidas on edasine elu või looming filmis nähtuga suhestunud. /—/

Vaatenurga valikut tingis kõige enam, nagu öeldud, filmis mängitud karakter ja mõni meeldejäävam stseen temaga. /—/ Sinu (väga hästi!) mängitud karakter Võilille tipphetkedeks paraku jäid alasti ujumine ja paar kergekaalulist tsitaati (“Appi, kui ilus naba. Kas sa usud, et naba on inimese kõige erogeensem koht?”, “Poisid, ma olen näkineitsi!” ja “Kas sa tead, et ühes seemnepurskes on rohkem energiat kui ühes aatomiplahvatuses?”).

Naised on hellaks tehtud sellistel teemadel, nagu Mirtel kirjutab. Väga hellaks. Ma arvan, et nii hellaks, et osad näevad tonti seal, kus seda ei ole. Ja mõnedel muidugi lihtsalt ei olegi huumorisoont antud. Kusjuues, ma üldse ei kaitse kogu Ekspressi kontseptsiooni ja toimetust, vaid ma räägin konkreetselt sellest juhtumist. Me (= naised, üldistan!) solvume hingepõhjani, kui mõni mees meie üle nalja viskab. Ma ei mõtle ainult allapoolevööd onuheino nalja. Samas kas me, naised, ise ei töga Eesti mehi? Nii ajakirjanduses, filmis, näidendis kui ka päris elus?

Kuigi Mirtel Pohla oli väga hästi sõnastanud oma küsimused ja mured ja arvamuse, siis Ekspressi vastus tundub mulle aus ja asjakohane. Eriti jääb häirima, et kuigi ajakirjanik kirjutas: “…Mirtel Pohla kütkestab endiselt eestlasi oma ihu, ilu, hääle ja karismaga”, siis oma postituses selekteerib Mirtel endale kasulikult “karisma” välja ja muudab ajakirjaniku lause välimuse rõhutamisele kaldu. Mina aga näen selles “ihu, ilu, hääle ja karismaga” lauses pigem komplimenti. Ihu. Ilu. Hääl. Karisma. Eesti noor näitleja. Mis siin halvasti on?

Kas Mirtelil on mingi sügavam probleem, et tema tööd ei hinnata? Et tema panust ei märgata? Et teda ei võeta tõsiselt?

Jälle selline väga mitmetahuline teema ja ilmselt jagunevad arvamused kirvega lõigatult kaheks. Ma lihtsalt tahtsin hingelt ära saada, et ma ei samasta end selles osas Mirteliga, kui naised versus mehed. Liiga palju pinget on temas. Liiga vähe mängulisust ja paidlikkust. Võibolla on tal omad põhjused. Omad kogemused meeskolleegidega… ükskõik, milliste meestega. Samas, kellel meist ei oleks.

PS: Pilt on võetud pixabay.com